Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
A. H. Tammsaare
Ma armastasin sakslast
Instseneering ja lavastus
Ain Prosa
ETVs 24. veebruaril
MARGUS KASTERPALU
«Ma armastasin sakslast» teleteatri-versiooni tugevus toetub olulisel määral Ain Prosa oskusele Tammsaare tekstist välja visata kõik see, mis Tammsaarel armastuse kõrvale on sisse kirjutatud.
See on ilus lugu. Kurb muidugi ka, aga ilus sellegipoolest. Ilus esteetilises mõttes, inetu vastandina. Ilusapoolne on ka mu mälestus Tammsaare romaanist, aga seal oli see ilu tekstimassiivis lahustunud. Ikkagi ligi kakssada lehekülge, ei saa seda ju ainult ilusale pühendada, kui oled elav klassik, «Tõe ja õiguse» viis köidet kivina kaelas.
Tammsaare protest
Tammsaare lihtsalt pidi sinna ka ühiskonnakriitikat jm tähtsat sisse kirjutama. Oli ju 1935. aasta ka raamatuaastaks kuulutatud, kirjanikke kutsuti üles looma positiivseid kangelasi, algatati ka kirjandusvõistlus positiivse üliõpilaskuju loomiseks.
Loomulikult ei saanud Tammsaare jätta nii selgesõnalise riikliku tellimuse vastu protesteerimata. Vahetult enne romaani ilmumist kirjutatud artiklis «Positiivsus ja negatiivsus kirjanduses» väidab ta, et positiivsed tegelased tulevad kirjandusse siis, kui elu selleks võimalust pakub:
«Kirjanikul peaks olema hirmus raske elulist positiivset kuju luua, kui aina hädaldatakse väheste laste, ehtimishimu, ülejõu elamise, tühise peenutsemise, kõditava lõbu tagaajamise ja lodevate elukommete pärast ja kui aina näed värvitud ja poleeritud naisi vanade kui ka noorte seas» (Eesti Kirjandus nr 6, 1935).
Nii kujunebki Oskarist Tammsaare romaanis pigem positiivse üliõpilaskuju antipood, kelle üheks prototüübiks olevat olnud 1933. aastal vabasurma läinud boheemlaslik-korporantlik noorkirjanik August Kirsimägi.
Tekst läbi filtri
«Ma armastasin sakslast» teleteatri-versiooni tugevus toetub olulisel määral Ain Prosa oskusele Tammsaare tekstist välja visata kõik see ajaline/olmeline/olustikuline, mis Tammsaarel armastuse kõrvale on sisse kirjutatud. See, mis väljapuhastatult järele jääb, on kõnekas igal ajal, ka praegu.
Selle mõistmiseks ei pea tundma ei kirjandust ega ajalugu, isegi aru pole vaja, «vaid ennem aru kadu», nagu kirjutas Erica ja mida mina siinkohal kriitilise silma sulgemise tähenduses kasutan.
Sest kui ilusad inimesed ilusas ümbruses räägivad üksteisega armastusest ja seda näidatakse nii, et mul piinlik ei hakka (piinlik hakkab siis, kui tegijatel kohati lihtsast käsitööoskusest puudu jääb ja mina sellest aru saan), loobun ma meeleldi skeptiku (vaatleja) positsioonist ja asun tänuliku vaataja positsioonile, kes armastab oma sakslast nagu Oskargi ja kõiki mittesakslasi veel pealekauba. Puhtast heameelest ja ilu pärast.
Kui ETV Teleteater suudab produtseerida sellel tasemel töid, nagu «Ma armastasin sakslast», on viimane aeg hakata mõtlema võimalusele neid soovijaile videokassettidena kättesaadavaks teha. Või nagu kirjutas Erica: «Unustust oli vaja, sest unustus on mõnikord ainuke, mis halastab, unustus ja surm, mis on vist ka ainult suur unustus.»