Jällekohtumisel Anouilh’ Antigonega, Etendus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Jean Anouilh’i

Antigone

THEATRUMis.

Lavastaja Lembit Peterson,

kunstnik Lilja Blumenfeld.

Nimiosas Maria Peterson, kreoni osas Aarne Üksküla.

ÜLO TONTS

THEATRUMi mängitud «Antigonet» iseloomustab teatraalsuse nappus (puudumine) ning teksti esiletõus.

«Antigone» maailma-esietendus oli 1944. aastal sakslaste okupeeritud Pariisis. Teine maailmasõda hakkas lähenema lõpule. Avalik vägivald oli saanud normiks.

Inimese olukorda analüüsivad vaimuinimesed tulid järeldusele, et inimese ainuke pääsemine selles eetilises katastroofis on seesmiselt vaba inimene, kes ei lase endaga manipuleerida. Anouilh’ Antigonest sai üks niisuguse vaba inimese prototüüpe. Samasse hõimu kuulub ka Anouilh’ «Lõokese» peategelane Jeanne D’Arc, keda tunneme praegu Mati Undi lavastuse järgi.

Vabadus ja surm

Mikk Mikiveri lavastuses tuli «Antigone» publiku ette 1967. aasta veebruaris Noorsooteatris ning jäi mängukavva hooajani 1972/73. See oli eesti vaatajatele tõeline avastus. Ivi Lepiku Antigone oma ennastsalgavas trotsis silmakirjalikkuse ja kompromissi vastu, oma välise kangelaslikkuseta kangelaslikkuses puudutas paljusid. Kas tohib ütelda, et see puudutas kompromissis elavat rahvast? Anouilh’ näidendi sünnikontekstist teadsime tookord vähe. Mikiveri lavastuse sõnumi päralejõudmine ei vajanud aga kommentaare.

Missugune võiks olla Antigone sõnade ja teo tähendus ning resonants praegu? Elame maailmas, mis ideaalvariandis oleks asustatud tarbivate marionettidega, kelle probleemid lahenevad kaubamajas ja turul. Oma arusaamatuses jäi meelde ühe noore kolleegi avaldus Mati Undi «Lõokese» puhul: ta ei leidnud näidendist ühtegi olevikus olulist mõtet. Kui inimese sisemine vabadus ja eetilisus ei ole enam (parajasti) oluline, mis siis oluline on?

Antigone valik on seesama mis pool sajandit tagasi. Nagu siiski valib ta vabaduse ja surma. Kui see meid nüüd vähem puudutab, tuleb endalt küsida, mispärast.

Teatraalsuseta

Alguses on kõik osalised laval ning koor (Marius Peterson) tutvustab neid ning lisab vihjeid kohe algava loo kohta. Nii ongi näidendis, aga see algus tuletas meelde, et 1990. aasta paiku nägin Vilniuses Akadeemilise Draamateatri väikesel laval Jonas Vaitkuse lavastatud «Antigonet».

Too lavastus on tavalisest paremini meelde jäänud küllap ennekõike oma tavatu vormiga. Ühtlaselt musta riietatud osalised seisid ja istusid etenduse algusest lõpuni staatilise reana vaatajatega (kuulajatega) silmitsi. Kas eestlasest osavõtja tugev elamus lähtus ka sellest, et tuttava näidendi tekst tuli tõlke puudumisel endal luua?

Leedulaste ja THEATRUMi lavastuse ühisjoon on teatraalsuse nappus (puudumine) ning teksti esiletõus. Tallinlaste esituses ei olnud niisugune lahendus küll probleemideta.

Noorte näitlejate hääled ei kanna piisavalt - ning seda olukorras, kus hääl ning tekst (mõte) ongi intensiivsuse peamised loojad, see tähendab - peaksid olema.

Tühja ruumi fenomen

Teatraalsuse puudumine etenduse kuuldepildis oli väga sümpaatne ja küllap ka taotluslik. Aga sellest kõigest ka mingi vajak, täitmata jäänud ruum, pinge liiga aeglane kasvamine. Strateegia, mis oleks end küllap hästi õigustanud suurema teatrikogemusega näitlejate puhul, aga siin mitte täiesti.

Ehtsa dramatismini jõuti finaalis, vaikus saalis hakkas kumisema. Oleks väga huvitav näha kümnendat või mõnda sealt järgmist etendust. «Tühja ruumi» fenomen peaks olema mööduv ja ületatav.

Kuidas sobivad omavahel Aarne Üksküla ja üliõpilastest trupp? (Sama kombinatsioon Lembit Petersoni esimese «Antigone» puhul 1982 - lavakunstikateedri X lennu diplomilavastus jäi nägemata.) Etendust vaadates ei märganud mingit häiritust, kuigi partnerite ebavõrdsus on eriti tagasimuljes selge.

Etendusel on oma saatused ja psühholoogia, mis hakkavad tööle või ei hakka, toimib või ei toimi. Toimis küll, THEATRUM on huvitav paik.

Tagasi üles