Ülevaatenäitus

Tartu foto ’98

Staadiumid

Tartu Kunstimajas

PEETER LINNAP

«Tartu foto ’98» on seinast seina ülevaatenäitus, mida ühendab kõigest kaks mõistet - «foto» ja «Tartu».

Millist ideed või vaimsust võiks küll tänapäeval endasse koondada tehnoloogiline mõiste «foto»? Milline tegelik ühisosa seob autoreid ja töid peale silmnähtava teadmise, et kogu eksponeeritav on tehtud kaamera ning filmi abil?

Väljapanekul ringeldes tõdeme, et «foto» on peaaegu et määramatu tegevusvaldkond - tema erinevatel kasutusvõimalustel pole ei otsa ega äärt. Ühelt poolt utilitaarne, igapäevatarbeks vajaminev kraam: pulma-, portree-, süldipeo- ja popstaari foto (Rein Toom), teisalt aga kaasaegne kunst, milles foto on vahendiks keerukate/ elitaarsete salasõnumite vahendamisel (Toomas Kalve).

Nende kahe piiritulba vahel moodustub «Staadiumide» näitusel terve menüü, millesse kuuluvad nii wildlife-editorial a la National Geographic kui ka medalite pärast võidu tehtud salongifoto (Tõnu Noorits). Isegi ateljeefoto - nii vana (Rein Urbel) kui ka uus (Esta Frosch) - on esindatud üsna soliidses mahus.

Vaatamata näituse tehnoloogilisele koostamisprintsiibile ja sisulistele klassifitseerimisraskustele võiks siiski küsida, mis on Tartu fotole kõige omasem aastal 1998. Mille poolest erineb see Tallinna, eesti või rahvusvahelisest fotost/kunstist ja visuaalkultuurist? Eelmisest tugevast Tartu fotolainest 80ndate keskel? Jne.

Väljaspool aega ja ruumi

Nn uue Tartu foto juures torkab esmalt silma asjaolu, et eksponeeritu näib olevat tehtud justnagu «väljaspool» kunsti- ja fotograafia ajalugusid. Enamik töödest on oma olemuselt koopiate koopiad ning reprode reprod. See on oluline tähelepanek, sest erinevalt Esta Tatrikust (vt Postimees, 6.03.98) ei arva ma sootuks, et 20. sajandi lõpu inimene suudab piltidele päris «süütult» või eelteadmisteta vaadata ja nähtut siis «lihtsuse iluks» nimetada.

Kuna enamik siin esinevaid piltnikke on ilma fotoalase kõrghariduseta, töötavadki nad vaid «sekundaarse» informatsiooniga, lähtuvad pigem omaenese kogemusest kui raamatutest. Tagajärjed on täiesti loogilised.

Nõnda esineb Tõnu Tamm veel 90ndate lõpul väga krestomaatiliste Bauhausi, «uusasjalike» ja sürrealistlike fotodega, mille õige aeg oli 1920- 30ndatel; nii esindab Are Tralla oma abstraktsioonidega kõige klassikalisemat USA lääneranniku koolkonda (Minor White jt), nagu ka Otto Kuus, kelle tööd on kõige otsemat teed pidi maha laaditud sama seltskonna lipulaeva Ansel Adamsi panteistliku loodusfoto menüüst.

Edasi - Janika Nõmmela vahendusel saame ähmaselt teada, millised olid Man Ray fotod sarjast «Enigma» ning Meelis Lokk (oma)kordab üle isegi nende tööd, kes juba niigi Andy Warholi matkisid. Jääb mulje, nagu püütaks siin veelkord maakera kaardistada.

Näitus, mille koostamisprintsiip on jäigalt mehhaaniline, jätab õhku rippuma terve rea põhimõttelisi küsimusi. Miks peaksime me KUNSTImajas ja KUNSTInäitusel välja kannatama selle, mis oma eesmärgilt ja olemuselt kuulub plaadikattele, kommertsplakatile, postkaardile või perekonna fotoalbumisse?

Milleks küll ülendada/ ühendada wildlife, editorial ja FIAPi salongifoto mingiks rahvamajandussaavutuste paraadiks? Mille poolest oleks kehvem, kui samamoodi teeksid näiteks Põlva rätsepad ja Viljandi kingsepad?

Vanad ja uued jõud

Vaatajat huvitab kindlasti küsimus jõudude vahekorrast Tartu fotograafilises kaardiväes. Mis on siis saanud klassikutest Tõnu Nooritsast, Meelis Lokist, Toomas Kalvest, Tõnu Valgest või Malev Toomest? On nad ikka veel eesminejad või on nooremad juba platsi puhtaks löönud? Käesolev näitus on ses suhtes indikatiivne.

Kontekst on muutunud - fotograafi amet nagu iga teinegi nõuab kapitalistlikus ühiskonnas sedavõrd kõige mängupanekut, et kunsti tegemiseks ei pruugi aega enam jätkuda. Nii esineb Malev Toom täpselt kümme aastat vanade töödega ja tundub, et praeguses ühiskonnas saaks neid kasutada vaid halearmsate postkaartidena; Meelis Lokk on sattunud värviliste valguste, filtrite jm nipsasjade mõju alla niivõrd jäägitult, et eneselegi teadmata on muutunud justkui fototööstuse reklaamiagendiks.

Sama võib öelda Tõnu Nooritsa kohta - näitusesaalist vaatab vastu sulaselge disain jm müüdav kraam, mis viitab pigem autori seotusele igapäevatööga kui tema (kunstilisele) sõltumatusele.

Vanadest tegijatest esineb paremini kui kunagi enne Toomas Kalve, kelle varasemad tööd olid siiski vaid ilupildid - nüüd aga, jutustava elemendi kaudu, saab Kalve kordumatuks ja muust selgelt eristuvaks autoriks.

«Surnud Lindude Elus» rullub lahti müstifikatiivne narratiiv, mille tähenduslike pingete jõud ületab kõik muu sel näitusel mäekõrguselt. Kalve on Tartus üks neist vähestest autoritest, kes oma töödes sünteesib õnnestunult pilti ja teksti.

Teiseks ootamatult suure hüppe teinud veteraniks on Vallo Kalamees, kelle «Eesti maastikud» on tänapäevaselt ambivalentsed: olles ilusad, on nad oma minimalismis siiski ka väga informatiivsed. Kalamees esindab üpris värsket «topograafilist» maastikuzhanrit ning balansseerib osavalt päikeseloojanguesteetika ja ma-olin-siin tüüpi sõnumite piiritsoonis.

Tartu uuem fotoseltskond on enamasti pärit kunstikoolist - võib olla siit ka see teatav koolkondlikkus - näiteks märgatav keskendumine inimesele. Selgelt eristuvaid autoreid on esialgu veel vähe - enamjaolt on nooremate kunstnike töödel veel kooli lõhn juures.

Ometi on põhjust esile tõsta neid, millest hõngub kõige enam tulevikupotentsiaali - Sirje Salmari (sünd 1973) portreesid ja Rena Puussepa miniatuurset narratiivi. Mõlemad on vabad SENISEST «tartulikkusest» ja neis on impulssi saada aluseks millelegi uuele - nii Tartu kui ka eesti fotos. Kui näitusele peale lihtlabase Tour de Force´i veel mingeid õigustusi otsida, siis just siin nad ongi.

Näitus on avatud 16. märtsini.

    Tagasi üles