Enne kui ööst saab hommik, SUVELAVASTUS
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaanus Rohumaa ja Mari Tuuling Öö hommik. Lavastaja Jaanus Rohumaa. Kunstnik Aime Unt. Esietendus 30. mail Tallinna Linnateatri lavaaugus
MARGUS KASTERPALU
«Öö hommik» on tõesti tavatult vaikne vabaõhulugu. Isegi katuseräästal kükitava kajaka kiljatused mõjusid esietenduse ajal linnateatri lavaaugu skulptuuriaias selge liialdusena.
Pillimees näpib kitarri, kõikjal vedeleb poolikuid skulptuure ja veinipudeleid. Kuigi tegelikult on kaunis jahe, laseb Aime Undi loodud mänguruum end vaevata suvise Vahemere äärde kujutleda. Seal on teatavasti hea ja mõnus. Hea ja mõnus hakkab ka siin. Me kohtume kunstnike, filmimeeste ja muude huvitavate inimestega, poolteist tundi nende seltsis läheb kui lennates ja see ei ole asjata kulutatud aeg.
Hiljem järele mõeldes tekivad siiski mõned küsimused, meenuvad mõned lahtiseks jäänud otsad. On täiesti võimalik, et see on taotluslik; et neile küsimustele pole tahetudki vastata. Eluski ei saa ju igast sõnast aru, mis sulle öeldakse. Eluski tuleb lõpp vahel enne, kui selgus majja saab.
Tekst kui ämblikuvõrk
Jaanus Rohumaa ja Mari Tuuling on lavastuse teksti kokku pannes kasutanud Fowlesi «Eebenipuust torni» ja Hesse «Klingsori viimast suve». Lisaks veel omaette tekstina tekstis moraliteed «Igamees».
Tulemus on lavastusena nauditav, rõhutan seda veel kord, aga tundub, nagu oleks tegijail esialgu olnud palju põhjalikumad plaanid, mida aga ajanappus või muud põhjused korrigeerima sundisid. Põhiliselt väljendub see tekstis sisalduvates vihjetes või märksõnades, mis hiljem enam kasutamist, seletust või edasiarendust ei leia. (Kusjuures ka seletuse või arenduse puudumine ei leia seletust.)
Üks näide. Mis ikkagi juhtus, kui Dolores vette hüpates vastu kivi kukkus, nagu Maria (Epp Eespäev) räägib? Anna reaktsioonist on näha, et see oli midagi talumatult kurba.
Meeste palverännak Dolorese akna alla laseb mõelda, et ingel, kellele tulekuks tiivad saadetakse, kaotas õnnetuses liikumisvõime või vähemalt ilu. Daam aga, kes inglina saabub, on laitmatu rühiga ja kui hiljem maskid maha võetakse, siis ilmneb, et ka kauni näo poolest silma paistev. Äkki saatis oodatu kedagi enese asemel? Ühtki märki selle kohta mulle ei meenu. Ka kavaleht kinnitab, et tulija oli siiski Dolores (Annika Tõnuri). Aga mis siis ikkagi juhtus?
Selliseid küsimusi tekib veel. Kuidagi hõredaks ja pooleli jääb rezhissöör Davidi (Peeter Tammearu) eneseavamine ja tema väidetav armusuhe oma assistendi Annaga (Katariina Lauk-Tamm), kunstnik Henry suhe oma endisesse naisesse Silviasse (Ene Järvis) ja uude muusasse Mariasse, samuti nende omavahelised suhted jne.
Usun küll, et viga ei ole lavastuses või näitlejate mängus, vaid ikka ja jälle tekstis, kus sõnad ja laused on küll ilusad ja õiged, neid lausutakse hästi, kuid mitte alati ei aita nad tajuda tervikut, seosed on nii rasked tekkima. See vana võrdlus - hea tekst on kui ämblikuvõrk: ükskõik millise niidi puudutus paneb võnkuma kogu võrgu, kuid samas teab ämblik täpselt, millisest võrgu osast signaal tuli ja mida see tähendab.
Tavaliselt kipuvad seosed kaduma minema teksti kärpimise käigus. Või suurest tekstimassiivist lühikese ajaga kontsentreeritumat versiooni kokku panna üritades. Sest tegijate peades on nad tekkinud ja seega ka olemas. Selle järele, kas nad ka publiku peas tekivad, ei ole alati mahti küsida ja niisama ei pruugi see lihtsalt välja paista. «Öö hommiku» teksti kallal norida on aga mõtet sellepärast, et ma olen veendunud, et Tuuling ja Rohumaa tegelikult võrgukudumise kunsti valdavad.
Vaadake kunstniku nägu
Näitemängu lõpp on kaunis ja ülev. Kunstnikuhärra palub enesele sünnipäevakingiks etendada üht vana moraliteed. Ta on maskid ja kostüümid ette valmistanud, osad läbi mõelnud ja välja kirjutanud. Nüüd jagab ta need oma sõprade ja külaliste vahel. Me saame aru, et just selle pärast on ta neil inimestel lasknud vastupidiselt senikehtinud tavadele seekord enese juurde tulla. See on talle tähtis, sel kõigel on tagamõte.
Kuid moralitee algul kõlaritest kostev Jumala hääl (või-mendatuse tõttu ei pruugi märgatagi, et see on Henry osatäitja Andres Otsa sisse loetud) ja muusika lõikaksid selle nagu eelnevast lahti.
Laval kõndivaid ja kõnelevaid maskitatud tegelasi vaadates läheb kergesti meelest, et need on needsamad David ja Anna, Silvia, Maria ja McKenzie, kellele Henry nüüdsama osaraamatud kätte andis ja mitte meile võõras rändtrupp, kes vahepeal saabunud - sedavõrd professionaalselt esitavad nad oma rolle. Vahest ainult Surma kehastaval Henry sõbral Bi Bol (Kalju Orro) õnnestub oma moralitee-rolli täita nii, et publikki maski taga ikka Bi Bo ära tunneb.
Seegi võib olla taotluslik. Saabub ju maskimängu vaatama peibutatud publiku jaoks lõpplahendus sellevõrra ootamatumalt ja mõjuvamalt. Mul on siiski kahju, et ma ei taibanud maskide asemel vaadata ainsat maskita nägu - Henry nägu, kes moraliteed jälgides ainsana teab, kui lähedal on lõpp. Ja et lõpp on vaikus.