Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TOOMAS RAUDAM
Kirjanikest on Franz Kafkat (1883-1924) tabanud rängim saatus, tema nimest on saanud sünonüüm kõigele pahaendelisele.
Mida kõike me sellega sõnaga - kafkalik - ei tähista? See kehtib nii suurte, maailmamõõduliste asjade kui ka isiklikku laadi seikade kohta.
Kafkalik võime öelda siis, kui asjaajamine meie dokumentidega kaua viibib või kui me lifti kinni jääme või kui mõni loom, lõvi loomaaias, ahv puuris, meid liiga kauaks põrnitsema jääb ja me oma pilku tema pilgust lahti kiskuda ei suuda.
Ka Eesti vabadus on sündinud pigem võimukoridorides kui barrikaadidel, müüt sellest, et laulmine meid vabaks tegi, muudab asja veel kafkalikumaks.
Kafka - kõik müügiks
Kuid kafkalik saatus ootas ka tema loomingut, käsikirju, mida ta oma sõber Max Brodil hävitada palus. Brod ei võtnud sõbra palvet kuulda ning nii sai alguse tõeliselt kafkalik karussell, kus teod oma algsest eesmärgist maksimaalselt kõrvale kallutatud, mõtted ja elud moonutatud, valed.
Nii sai alguse Kafka-kultus, millega haakusid nii filosoofid kui ka kirjandusteadlased ning Kafka nimele kleepus külge kõik halb, ebardlik, absurdne.
Brod püüdis oma hilisemates kirjutistes küll väita, et tema sõber polnud hoopiski selline, nagu teda nüüd näha püütakse, loetles Kafka inimsõbralikke iseloomujooni, lahket silmavaadet, seltsivust ja huumorisoont, kuid oli juba hilja.
1939. aastal, ööl enne Hitleri sissemarssi Prahasse, Max Brod põgenes. Viimase rongiga, mille väljasõitu ei takistatud, kaasas Kafka poolt talle «pärandatud» käsikirjad ja kirjad, sealhulgas ka kõige kafkalikum Kafka teos «Protsess».
1988. aastal, 64 aastat pärast Kafka surma, avanesid ühe Shveitsi panga seifi terasuksed ning nähtavale ilmus autograaf, Kafka enda käega kirjutatud, märkmikust rebitud kollased lehed, mis müüdi Sotheby oksjonil kahe miljoni USA dollari eest. See oli «Protsess», nii suurt summat kirjandusteose eest polnud kunagi varem makstud. Nüüd tegi seda riik, kes oli tapnud Kafka õed ning keelanud tema teosed. Kafkalik?
Kuid see oli siiski märksa parem lahendus, vastasel juhul oleks käsikiri, mille kallal Kafka nii suurt vaeva nägi, läinud erakogujate kätesse. Nagu oli juhtunud kirjadega, mis Kafka oli kirjutanud Felicele, naisele, kellega ta kahel korral oli kihlatud, kuid keda ta Kafkaks teha ei tahtnud, ainult kafkalikuks, mis tal aga ei õnnestunud.
Felice Bauer asus elama Ameerika Ühendriikidesse, temast sai proua Marasse ning ta kinkis kirjad (500!) Schocken Booksi kirjastusele. Kirjastus avaldas need saksa- ja ingliskeelse väljaandena ning müüs siis 600 000 dollari eest ühele tundmatuks jääda soovivale isikule, kes oli otsustanud teha kasuliku investeeringu.
Pärast Max Brodi surma 1968. aastal jäi Kafka ajaga ikka kafkalikumaks ning kasulikumaks muutuv kirjanduspärand Brodi sekretärile ja elukaaslasele Ester Hoffele. Nipet-näpet oli ennegi turustatud, nüüd, 1988. aastal jõudis järg ka kõige väärtuslikuma kätte. «Protsessi» 316 lahtist lehte ootasid ostjat. Kuid enne seda oldi nendega maailmas ringi käidud, lehtede ehtsuses oldi jõutud veenduda nii Euroopas kui Aasias, Ameerikast rääkimata.
Sotheby oksjon
1988. aasta 17. novembri oksjon Sothebys algas Brechti luuletustega, millele järgnesid Hitleri postkaardid ning üks Dostojevski kiri. Üle 12 000 dollari ei tõusnud ükski pakkumine.
Siis tuli Kafka, või õigemini proua Hoffe kord, kuigi teda ennast küll kohal polnud (mis saab olla kafkalikum?). Alghinnaks oli 400 000, mis aga 32 sekundiga tõusis miljonini. Selle hinnaga oli nõus kolm pakkujat.
Lõpuks jõudis asi nii kaugele, et reporterid võisid rünnata Ostjat, kelleks osutus üks vabiseva vatsaga saksasoost raamatukaubitseja, kes ütles end tegutsevat Saksa riigi (siis veel Lääne-Saksa) nimel ja riigi rahaga ning et käsikiri deponeeritakse Saksa Kirjandusarhiivi, kus uurijad temaga tutvuda saavad.
Selle peale urises tuntud Kafka-uurija: «Nad põletasid tema kolm õde (Kafka õed hukkusid koonduslaagris. - T.R.) ja nüüd teevad nad temast rahvuskangelase.»
Uurija uring aga pälvis väärilise vastuse arhiivi direktorilt: «Kafka kirjutas saksa keeles, ehk on see teil meelest läinud?»
Pole vast kohatu märkida, et Kafka kangelast, K-d, ei päästnud isegi surm, häbi elas temast kauem.
«K. kustuvad silmad nägid veel, kuidas härrad otse tema näo kohal, põsk vastu põske, lõppu jälgisid. «Nagu koer!» ütles ta, ja oli, nagu jääks häbi temast kauem elama.»
Nii kõlab see eesti keeles, kaunisti, kafkalikult.