Kaido Ole kehalised katsed

ANNIKA KOPPEL

Vanaonu Eduard Olest jäid Kaido Olele molbert, kakskümmend tuubi õlivärvi ja kümmekond pintslit. Ja muidugi kahe kunstnikust Ole võrdlemine, mille suhtes Kaido Ole on juba ükskõikseks muutunud.

Molbert seisab Kaido Ole ateljees ja on kasutusel. Õlivärvide kohta ütleb ta, et head hollandi värvid, justkui eile ostetud, ainult tinatuub oli ümber nii hapraks läinud, et ei kannatanud vajutamist. Paar tuubi kasutas ta ära, ülejäänud on alles senini.

«Noh, siis jäi veel raami liiste ja muud sihukest tühja-tähja, raamatud, paar kataloogi, mis Eduard oli reisilt ostnud,» tähendab Kaido Ole, kes vanaonu kunagi oma ihusilmaga näinud pole.

«Vanaonu Eduard jäi mulle müüdi tasemele,» tunnistab Kaido Ole. «Aga tänu temale olid nii-öelda kunstniku aktsiad suguvõsas kõrged. Muidugi on ta mind mõjutanud. Ainult kui palju ja kuidas, seda saaks teada siis, kui teda poleks olemas - ja teaks, mis oleks ühel juhul ja mis teisel juhul.»

Vanaonu Eduardi teemale tõmbas Kaido Ole vähemasti enda jaoks joone alla, kopeerides tema tööd «Laud». Need kaks - Eduard Ole «Laud» ja Kaido Ole «Laud» olid kõrvuti eksponeeritud natüürmortide näitusel kunstimuuseumis.

«Püüdsin teha võimalikult identse koopia. Ideaaltingimustes võrdlusmoment toimib, ent muidu võrreldakse võrreldamatut. Kui püüan olla sarnane ja teen selleks kõik, mis minu võimuses, siis see, mis iseenesest on teistmoodi, a priori erinev, peaks ju üle jääma, kui kaks kõrvuti panna,» naerab Kaido Ole

Et sealt midagi üle jääb, sellest annab ehk tunnistust ka Kaido Olele mõni aeg tagasi antud Kristjan Raua preemia. Nüüd on tema kord kunstniku aktsiaid nii-öelda kõrgel hoida.

Kaidoolelik vägivald

Tallinnas on praegu avatud mõlema Ole näitused. Adamson-Ericu muuseumis saab näha Eduard Ole 100. sünniaastapäevale pühendatud näitust.

«Kehalised katsed» on aga Kaido Ole Vaal galeriis avatud näitus, mille teemaks julmus ja vägivald. Kunstnik on maalinud rasketest laudplankudest alusmaterjalile tillukesi mehikesi, kellega võetakse ette igasugu vägivaldseid asju.

Näiteks lastakse õnnetust mehikesest elektrivool läbi, teda pigistatakse tangide vahel, uputatakse ja lõpuks pistab üks suur pea mehikese lihtsalt nahka.

Ometigi, nagu kirjutab kunstiteadlane Eha Komissarov näituse annotatsioonis, omandavad Kaido Ole maaliversioonis - osalt ka pilditeemade märgilise lahenduse tõttu - vägivaldsed teemad meeldivalt humoristliku arenduse. Vägivald maandub anekdootliku absurdi pehmesse keskkonda.

«Kavatsesin näituse pealkirjastada, kasutades sõna julmus, aga tööd ei tulnud nii julmad välja ja see oleks tekitanud ebakõla. Teadsin küll ette, et nii juhtub.

Tänapäeval ei saa sündmuse mistahes kujutis olla kunagi nii võimas ja vägev kui sündmus tegelikkuses. Julmus, vägivald, seks, mis ühtegi inimest ükskõikseks ei jäta, on mistahes pildil kahvatumad kui tegelikkuses. Kui päris inimesele voolu sisse lastaks, tunduks see jube, aga pildil on see märk mingist sündmusest ja ei eruta nii palju. Kui oleksin inimese tõetruult maalinud, võibolla siis veel, aga ikkagi jäänuks see nõrgemaks kui tegelik sündmus,» arutleb Kaido Ole.

Ometigi huvitas teda kui kunstnikku, mil moel protsess toimib, kui ta töötab teemaga, mis ei jäta ükskõikseks. Hirm füüsilise vägivalla ees on üks tugevamaid emotsioone, mida kunstnik kogenud. Ole kujutamisviisis suubub aga jõhker vägivallateema irooniasse ja absurdi.

«Tahtsin teemaga hakkama saada sellisel moel, et kujutis ei tekitaks piinlikkust, oleks kunstilisel tasemel, aga täiusliku vormi taotlus võtab sisu teravuse maha,» kirjeldab Kaido Ole oma mehikestega juhtunut.

Vormilised katsed

Ole kavatseb edaspidi ka veel seksi ja pornot pildi sisse ära mahutada, nõnda et teema ei jääks liialt domineerivaks. Tema sõnul sööb kunstiline kvaliteet teema karmi reaalsuse ära, neelab lupsti alla. Arvab aga samas, et kunst ei pea sugugi teema kaudu mõjuma.

«Kunsti puhul on mulle oluline tervik - see, mis tast lõpuks saab. Kvaliteet on väärtus, kunsti kommunikatiivsus on universaalne, mitte see konkreetne õpetussõna, mis mingil tasandil võib kunsti sees ka olla. Hoomates kunsti kvaliteeti, täiuslikkust, muutud seeläbi paremaks või tekitab see sinus mingeid mõtteid. Hiljem asja lahates leiad teema, värvi- ja faktuurimängud, kõik teised kunstiteose üksikud elemendid, mis terviku moodustavad,» arutleb ta.

Kaido Ole lähtepunktid on iga näituse jaoks tööd alustades erinevad, tingimused valib ta ise, aga oma teeotsa on ta leidnud. See on küllalt lai, aga mitte nii lai kui kõikide võimaluste avar tallermaa. Päris oma teeotsa leidmiseks tuleb aga tema sõnul spetsiaalselt tööd teha.

Algaja kunstniku mõte oma originaalsusest nii inimese kui loojana ei toimi, kui ta sellega ratsionaalselt ei tegele, ei puhasta välja võõraid mõjusid ja laene ega otsi, mida leidub temas endas erilist ja originaalset.

Kaido Olel on suund ja eesmärk sätitud, samuti on pärale jõudnud äratundmine, et enam ei pea ennast mingite tehnikate ja nippidega teistest eristama. Nüüd ahvatleb teda lõuendi neutraalne pind, mis kunstiülikoolides õppides tundus igav ja tavaline.

«Plank on iseenesest nii huvitav materjal, et tee sinna, mida tahad, ikka on mingi tulemus käes. Lõuendiga on teine lugu, see tuleb üle mängida, ennast pildi peale pressida,» arvab kunstnik.

Plangud on otsas ka; eelmine näitus oli Olel ta enda korteri laest, seekordne Vaala näitus naabri korteri laest ja rohkem tal seda materjali käepärast pole. Pealegi on ta selle materjali parasjagu niipalju enda jaoks ammendanud, et ise uut otsima ei lähe.

Tagasi üles