Muusikaliste «röntgenipiltide» ilu ja täiuslikkus, Kontsert
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pianist Marko Martin.
21. juulil Tallinnas Mustpeade Majas EVI ARUJÄRV
Marko Martin on ere, pärssimata ja loov. Tema muusikategemise tagant paistab tugevat intuitsiooni, mis loob ise reegleid.
Absoluutselt läbipaistev, selgeltjälgitav mõtlemisprotsess on muusikategemises võrdlemisi marginaalne ilming. Ikka on nii, et tegutsemine või tundlemine kipuvad võimu võtma. Ootuspärane ongi. Muusikas on ju kaks vägevat arhetüüpi: inimkeha motoorika ja tundeseisundi liikumised. Esimene tahab kordumist, teine tekitab lainetusi. Igal juhul panevad need kaks mudelit tegijale autopiloodi peale, lubavad mugavaid väljalülitusi, somnambuulset artistlikkust.
Marko Martin üllatas «mõtleva» muusikaga, kunstilise ärkvelolekuga. Sellise oleku sisemine reegel on lakkamatu ja selge eritlemine - somnambuulse tikkimise või lainetamise asemel. Autopiloodist rääkimata.
Marko Martini saladus
Pianisti firmamärgiks on erinevas kaalukategoorias portatod - «astuv» mänguviis. Tavapärased laulvuse ja seotud legato-liikumiste ootused (näiteks Schuberti või Rahmaninovi puhul) jäid sagedasti täitumata. Rafineeritud poeesia ja magus unelm jäid olemata.
Ometi oli muusika täis elu. Pianisti mõttega kaasaminek, tekstuuri hargnemine kuulaja silma all ja otsekui tema kaasosalusel - see on vist Martini saladus ja nipp, mis töötab ka juhul, kui lahendus ei vasta vastuvõtja kujutlustele.
Franz Schuberti Sonaadis c-moll (1828) tabasid Martini delikaatne ja mõneti kuiv toonikäsitlus ning portato-tehnika schubertlikkuse tuuma - naiivset pretensioonitust.
Schubertliku naivismi (osa teemadest) kõrval on sonaadis suur roll «tormi ja tungi» kujunditel (autori imetlusobjektiks oli elu lõpuni Beethoven), virtuoossetel üleklaverijooksudel ja variatsioonilise arenduse «tikketehnikal».
Esitus ei püüdnudki traagelduskohti tasandada, vaid tõi kontrastid sama selgelt ja siiralt esile nagu autori stiilitunne neid asju kokku lubas panna. Teatav eklektika - see ongi ehe Schubert.
Sergei Rahmaninovi muusikalistes monumentide esituses valitses sama polüfooniline mõtteviis. Kõlaliinide võrdväärsusele langesid ajuti ohvriks meloodika sidusus ja kandvus, reljeefi ja fooni tavapärased suhted (skrjabinlik Andantino op 16 nr 1).
Dmitri Shostakovitshi Prelüüdis ja fuugas d-moll (op 87) tegi esineja läbi teekonna äraolevast tardumusest, hingelisest aheldatusest ekstaatilis-hüsteerilise kõlakarjeni. Täpne, veenev autorikujund.
Artistlikult spontaanne
Franz Liszti Rigoletto-parafraasis ja Mili Balakirevi «Islameis» domineeris puhas artistlikkus - suure kontsertpianismi virtuositeet, kõladiapasooni avarus, võimsad, kuid raudselt kontrolli all olevad kõrgpunktid ja tähelepanuväärne sõrmeosavus.
Kui miski tõesti häiris, siis - mõni mõtestamata üleminek, tühi tsesuur, retoorilise nõtkuse puudujäägid siin-seal. Aga siit algavad juba ka lihtsalt isiklikku maitset ja stiili puudutavad küsimused...
Marko Martin on ere, pärssimata ja loov. Ta näib omavat üsna erandlikku, vastandeid ühendavat loovuskomplekti: tugevat enesekontrolli, suure tehnika haardejõudu ja - ratsionaalsusest hoolimata - artistlikku spontaansust.
Muusikalisi «röntgenipilte» näidates suudab Martin kummalisel viisil veenda nende ilus. See trikk tekitab tungivaid kunstilisi ootusi.