Kuraatorid, tegelge rohkem maaliga, Aastanäitus

«Maal ’98»

Eesti Kunstimuuseumi näitusesaal ja Eesti Arhitektuurimuuseumi keldrisaal Rotermanni soolalaos, Kastellaanimaja, Vaal-galerii, Raatuse galerii

Lahti 10. augustini, soolalaos septembrini

KAIRE NURK

Muutlik ja pöördeline aeg näib soosivat Maalijate Liidu järjekindlust eesti maali aastanäituste korraldamisel. Ennastteadvustav, -uuriv ja ülevaatav maal saab nii inspiratsiooni uute toetuspunktide leidmiseks.

20. sajand on kuhjanud kokku vaimsete ja moraalsete muutuste defineerimatu potentsiaali. Räägitakse, et lääne filosoofia kahe ja poole tuhande aastane ajalugu on teelahkmele jõudnud. Raskuskese näib kanduvat hoopis mujale kui idealismi ja materialismi vestman-piibelehelik vastasseis.

Kunstis asendus abstraktsionismi ja sürrealismiga tipnenud vabadus sajandi teisel poolel analüütilise filosoofia fooni kasutava kontseptualismiga. Analüütilise filosoofia meetod - valada grammatilised laused formaalloogilisse kipsvormi, et selle abil tuvastada nende tähendus - on ahvatlenud maalikunstigi enese (meta)uuringuile.

Kuid nagu kogemus näitab, pole ka teaduslik analüüs suuteline tõeni jõudma. Teaduses pettumine kajastub kunstiski (kas või bioenergial ja kehaaistinguil põhineva kunsti tulek).

Eesti maali spurt

Eesti maal on olnud vaid kümmekond aastat avatud õhustikus. Selle ajaga on kiirkorras «läbi võetud» 20. sajandi maali põhilised teekäänakud: alustuseks ekspressionism ja abstraktsionism (näitusel «Maal ’98» Rein Kelpman, Ado Lill, Anne Parmasto & Valeri Vinogradov), siis kontseptualism (Toomas Vint, Erki Kasemets).

Kasemets on katnud seina sedelitega, mis autoriteetide kunstitõdesid ja tsitaate täis kirjutatud (1990-1998). Milline andmebaas maali tegemiseks! Ent ilmselt kasutuks/möödanikuks tunnistatud? Raamiks tükeldatud kunagised maaliõppeülesanded. Tõeline metamaal!

Kontseptualismiga paralleelselt levis Eestis beysilik «lastehaigus» nimega «Maalikunsti lõpp» (põdes kunstikriitika). Eestis võimendas seda ka samale ajale langenud videomeedia hoogne avang. Pealetungivale maali-eitusele on kunstnikud vastanud kujutava ja maalilise maali traditsioonilisi tunnuseid vähem või rohkem taandava ning interdistsiplinaarselt sünteesitud maaliga, mille filosoofiline taust on ilmselt paljuski derridalikule dekonstruktsioonile omistatav. Sihiks senised hierarhiad desorganiseerida ja tegeleda erinevustele avatud seostega.

Näiteid näituselt: Maiu Meose metallkonstruktsioonid; Tiiu Rebase roosa maalritöö; Kadri Kangilaski & Toomas Tõnissoo rohelised kortsus «tekstiilid»; Kamille Saabre «põrandavaip», kuhu ka jalad juba peale ära maalitud; Alice Kase malelaud katkisel plangul; Urmas Muru lakitud vineer; Marko Mäetamme selgitavate joonistega «kirjatöö» jpt.

Ilmselt oli Derrida ideoloogiast mõjutatud ka Maalijate Liidu preemia andmine Lemming Nagelile.

Mõtestatumad dekonstruktsioonid leiduvad ent Sorgelt ja A-Kristringilt. Sorge hõbedase transparendi maalilistes pintslitõmmetes venib tekstirida: «Vägivald kunsti vastu on kunst. Kunst vägivalla vastu on vägivald». Sorge on teostanud vägivallaakti traditsioonilise maali kallal ja kuraator, kinnitamaks sõnu transparendil, riputas selle kunstinäitusele üles.

Kreg A-Kristringi «Vaade sadamale» (Kastellaanimajas olnuks see «Vaade parki») esitab maalikehandina soolalao aknast paistva vaate, mida raamimas päris pildiraam. «Raam määrab maali identiteedi» (Harry Liivrand, «Väikesed teesid maalikunstist», 1997).

Eksperimendid (prevaleerib teooria) pakuvad küll intellektuaalset gümnastikat. Aga päris-elamus? Kui tulejoon läheks eksperimenteeriva ja traditsioonilise maali vahelt, võinuks teha kaks selgelt eristuvat ekspositsiooni. Õnneks on tegelikkus - ehk eesti maal - palju mitmekihilisem.

Üritasin «Maal ’98» ekspositsioonist leida maale, mis tekitaksid n-ö bioenergeetilise efekti - ehk mõjuvaid maale. Stiilseid maale («Stiil tuleb geenidest», Liivrand).Või vähemalt intrigeerivaid. Esitan võimalikult ausa ja väga subjektiivse loetelu.

1. Peeter Mudist, «Angelus»

2. Urmas Muru, «Between»

3.-4. Alice Kask, «Tempera-

tuuride liikumine»;

Jüri Arrak, «Jagajad»

5. Jüri Kask, «Risti rästi»

6.-7. Jaan Elken, «Maal»;

Kiwa, «Autoportree

mehena»

8. Kaarel Vulla,

«De visione Dei»

9. Paul Allik, «Olukord». I , II ;

«Ahastav»

Esikümne lõpetaja leidmisega olin raskustes. Kaido Ole isiknäitusel juunis Vaal-galeriis nähtud elitaarsed «Kehalised katsed» olid soolalao keldris just kui vales kohas. Ehk siis Einar Vene «Vaene kalamees»? Võibolla peaks koha esikümnes reserveerima Peeter Allikule, kes sel aastal ei osalenud (Maalijate Liidu aastapreemia 1997)?

Erinevad kuraatoritööd

Võimalus paralleelselt vaadata ja kõrvutada nelja erinevat kuraatorivaatenurka on tänuväärne, nagu ka kunstnikele antud võimalus ilmutada tahtevabadust esinemispaiga ja kuraatori(te) valikul.

Kunstnik Kaido Ole «Maalitud reaalsus - aktuaalne anakronism» Vaal-galeriis on intensiivne, tihe, julgeid ja kõnekaid kontraste sisaldav. Tööprotsess näib kuraatorile eneselegi olnud intellektuaalselt huvitav ja avastusi pakkuv. Eelreklaamis nentis Ole «maali kui jutustaja muutumist kunagisest kuningast üheks paljudest - foto, video, TV ja arvuti kõrval». Avamise-eelsest tekstivariandist kumab aga rahulolu maali kui jutustaja võimalustega: «Usun maalitud illusioonide võimesse mõjuda taas kummastavalt. /…/ Tundub, nagu suudaks kujutamine mahutada enesesse rohkem paradoksaalsusi, kui kunagi varem.»

Heie Treieri kuraatorienergia liitus «Maali sõnaga» (esimene kontseptsioon Harry Liivrannalt, kujundus A-Kristringilt) suhteliselt hilja, kuid vaatamata ««seinast seina» valikule esitab ta soolalaos ühe võimaliku isikupärase versiooni eesti maali hetkeseisust».

Kokku poripruun

Tähelepanu on autoritel, keda võib seostada dekonstruktsiooniga - seega noorematel. Ekspositsioonile tervikuna ei tule siiski kasuks suure hulga värvis toorete piltide osakaal. Silma järelmälus on sel oht kokku seguneda poripruuniks.

«Maali sõna» soolalaos näibki taga igatsevat temast amputeeritud/dekonstrueeritud osa, mis viidi Kastellaanimajja ja kus tõesti saab vahetuima kontakti värviga, sealjuures mitte ainult «värvi-iluga». (Huvitav, et sõna-ilu on siiski veel hinnas, vastupidiselt maali-ilule. On kahju, et «Maal ’98» ühe koostisosa, Vano Allsalu ILU-projekti, kunstihoone näitusekomisjoni tagasi lükkas.)

Tiina Tammetalu «Maalikunstnik - püha lobiseja. Meestest» (soolalao keldrisaal) on naiselik, esitlev, jutustav, mitte niivõrd (maali)probleemne, kuivõrd eluliselt intrigeeriv ja emotsionaalne, värvis jõuliste puna-ruskete aktsentidega - nagu Tammetalu maalidegi koloriit. Tähelepanuväärne, et abstraktne maalija Tammetalu on kuraatorina lausa kirjanduslik! Näitus on kaunilt ja korrektselt vormistatud ning Eesti oludes üsna harva kohatavalt vaatajasõbralik.

Mai Levini koostatud «Traditsionalistid» (Raatuse galerii) mõjub soliidselt ja rangelt. Huvitav on avastada, kes tänapäeval end siis traditsionalistiks tahab tunnistada. Komplekt on lausa didaktilinegi: selgelt on jälgitav klassikalise maali jaotumine peissaazhiks, natüürmordiks, aktimaaliks jne. Eesti traditsioonilises maalis viljeletakse jätkuvalt pea kõiki maalizhanre (endiselt välja arvatud ajaloo- ja lahingumaal).

Kogunenud muljed loovad aimduse, et eesti maalis võib rohkemgi erinevaid suundumusi ja potentsiaali uutes kombinatsioonides ilmsiks tulla. Kuraatorid, tegelge rohkem maaliga!