«Aeg, millest me unistand ». Heiti Talvik, Raamat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heiti Talvik
Luuletusi
Koostanud
Irina Belobrovtseva.
Avenarius, 1998
KALLE KÄSPER
Heiti Talviku luulevalimiku ilmumine vene keeles on viimaste aastate üks rõõmustavamaid kunstisündmusi.
Talvikut on raske tõlkida. Üks kuulus vene poeet on kõik kolleegid tinglikult jaganud «purskkaevudeks» ja «käsnadeks». Esimesed pritsivad paberile, mis pähe tuleb, teised imevad endasse elu ja pigistavad tulemuse välja tilkhaaval. Kindlasti on Talvikki poeet-«käsn». Iga sõna tema luuletustest on sada, kui mitte tuhat korda mõõdetud ja kaalutud.
Õnneks on vene keel tunduvalt riimirikkam kui eesti keel. Moodustab ju eesti keel sõnu harilikult liitsõnade meetodil, see aga pärsib uute tüvede ja nii ka uute riimide teket. Luuletajale teeb see elu raskeks, kuid praegusel juhul on sellest kasu olnud - tõlkijad (Maia Borissova, Linda Laur, Robert Vinnonen, Aleksander Levin ja Svetlan Semenenko) on hästi ära kasutanud vene keele võimalusi. Ka on nad üsna hoolikalt järginud Talvikule iseloomulikku rütmi - vaid üks luuletus kahekümne seitsmest kõlab kõrvale päris võõralt.
Rohkem on olnud probleeme kujundite edastamisega. Nii kokkusurutud luule puhul nagu Talviku oma tuleb paratamatult midagi ohverdada - küsimus on seega vaid selles, mida igas üksikus luuletuses tõlkija peab tähtsaks, mida vähemoluliseks. Siin sõltub palju tõlkija subjektiivsest luuletajust, millega käesoleval juhul paiguti tahaks vaielda.
Luuletuses «Loojak» on näiteks kaotsi läinud Tondinõmmel ringi jooksev «peata hobune» (selle asemel on lihtsalt must hobu); luuletuses «Pohmelus» ei langeta sügis joomari üle mitte «musta lippu», nagu Talvikul, vaid tavapärast musta tekki või loori (vene «pokrõvalo»); luuletuses «Oli sügis» on jäänud tõlkimata koht, kust poeet koju tuleb - kõrts.
Kuid luuletõlge on komplitseeritud tegevus ja kritiseerida on siin alati hõlpsam, kui ise midagi teha. Kokkuvõttes on tõlkijate töö olnud ühtlane. On suudetud edasi anda Talviku tumedaid meeleolusid ja tema ausat misantroopiat. Lugedes venekeelset raamatut on ilmselgelt aru saada, et tegu on hea poeediga - ja see on küllap peamine kriteerium, mille järgi hinnata tõlkijate töö õnnestumist. Kahju ainult, et Talvik ise selle päevani ei elanud.