Kuidas minevik Lattikul elavaks saab ja jääb, RAAMAT

Jaan Lattik
Kui meil veel püksa ei olnud

Ilmamaa, 1998

ÜLO TONTS

Jaan Lattiku «kolmandas hingetõmbes» on koos see osa tema loomingust, mis talle varakult tuntuse tõi ning mis tema kirjanikumainet eeldatavasti ka kõige kindlamini hoiab.

Jaan Lattik (1878-1967) ei olnud enam noor mees, kui ta 1944. aastal suure mineku ajal Eestist lahkus. Veel tubli kaks aastakümmet jätkas ta paguluses vaimuliku, poliitiku ja kirjanikuna.

Ainult kolm Lattiku raamatut tema Eestist lahkumise järel siin välja antud ongi. 1988. aastal ilmus «Koolipoisid» (1. trükk 1928). 1994. aastal avaldati 1948 ilmunud «Viljandi kirikumõis kõneleb» kordustrükk. Käesolev, kolmas võiks neist küll kõige olulisem olla - «üle aastakümnete õieti alles esimene täisraamat», nagu ka Hando Runnel saatesõnas sellele osutab.

Kõigi kolme nimetatud raamatu väljaandmisel on Runnel otsustavalt tegev olnud - algatanud, hoogu andnud, vajalikku tööd teinud. Uue raamatuga on seejuures nii, et selle käsikiri valmis juba kümmekond aastat tagasi (sellest kõneleb «Koolipoiste» saatesõna 1988. aastal). Kas tollased kirjastajad tõesti ei uskunud Lattikusse?

Lattik ja kodu

«Kui meil veel püksa ei olnud» (sellenimelise jutu kirjutas Lattik 1905. aastal) saatesõna lõpetades tunnistab Runnel, et peab selle raamatu koostamist oma elu üheks ilusaks ajajärguks.

Kas nostalgia - kümmekond aastat ikkagi? Oma raamatute kirjutamise kõrval on Runnel koostajana päris mitme minevikumehe vahetalitajaks jõudnud olla. Mitte ei tule meelde, et ta mõne teise raamatu puhul veel elu ilusamast ajajärgust kõnelnud oleks.

Runneli ja Lattiku suhe on eriline, ka erakordne, see tähendab harva ettetulev. Ühe kirjaniku kiindumine teise kirjaniku loomingusse (unustamisohus loomingusse), mille paremaks mõistmiseks tuleks kiinduja enda varasemat loomingut meelde tuletada.

Runnel ütleb saatesõnas umbes nii, et seda raamatut lugedes satutakse nõiutud maale, kust enam päriselt välja ei saa - nagu lugeja ei saa välja Paunverest ja Vargamäelt.

Ütleme möödaminnes, et Lattiku loomingus on selle paikkonna nimi seesama mis maakaardilgi: Karula. Murret kasutab ta vähe, on aga maastike, miljööde ja inimeste kujutajana ka tähtis võrukeelse ala kirjanik.

Ka Jaan Lattiku enda lugu sobib seda väidet seletama. «Met-sas sündinud ja kasvanud karjapoisist» (Lattik iseendast), ühe Karula renditalu perepojast sai pastor ja kooliõpetaja, Eesti Vabariigi tulemisega ka poliitik ja diplomaat.

Teekond viis pöördumatult laia ilma, aga oma kodust ja lapsepõlvemaalt Lattik välja ja lahku ei saanud. Oma juttudes läks ta sinna aina tagasi - juba koolipoisina Tartus, siis üliõpilasena, vaimulikuna, ka poliitika-aastatel.

Kiitus koostajale dateeritud sisukorra eest (ebatäpsusi on küll sisse libisenud: uues raamatus 1913. aastasse dateeritud «Pilved» ilmusid «Postimehes» juba 1909. aastal). Eks ole tähelepanemist väärt, kui palju on uues raamatus 1927. ja 1928. aastal kirjutatut - aeg, kui Lattik oli minister!

Lattik ja memuaar

Kirjanik Lattik on ka andeomaselt kinni selles, mis kogetud ja läbi elatud. Küllalt avarates piirides varieerib ta oma proosa zhanri, ei eemaldu aga kuigivõrd tegelikkusest, mis kuulub tema enese ellu. Kaob ilukirjanduse ja memuaari vaheline piir.

«Minevik ei ole tõeliselt midagi muud kui ainult unustatud olevik, mis saab elavaks, kui süda, meel ja mõtted puudutavad ammumöödunud päevi,» ütleb Lattik «suurtes» mälestustes («Teekond läbi öö» I-IV, 1950-58).

Ja ikkagi - mineviku elustamine ei ole Lattiku loomingus niivõrd teadlik printsiip kui hingeeluliselt tingitud vajadus. Võib ütelda, et Lattik kirjutas mälestusi terve eluaja kodust lahkumisest peale. Varasemas järgus kasutas ta seejuures lühivormi. Palju kordi jõuab ta niiviisi käsitletud aine olemuseni: väljamõtlemata argielu tiheneb kunstiks.

Nendest 1904-1953 (põhi-liselt 1904-1928) kirjutatud mõneleheküljelistest koduainelistest proosatöödest uus raamat kokku pandud ongi. Terve maailm stseenides, juhtumustes ja portreedes.