ANU LAANSALU

19. sajandi algus tõi Tartusse tagasi ülikooli. Möödunud oli 92 aastat sellest, kui Academia Dorpatensis oli sunnitud Tartu jätma. Ülikooli vaimne traditsioon oli siiski jäänud ja Tartu oli ülikooli vastuvõtmiseks valmis.

Kui 1802. aastal taasavatud Tartu Ülikooli, Universitas Dorpatensise põhikiri 12. septembril 1803 ilmus, võis sealt lugeda, et vajalike avalike teaduslike asutuste hulka kuulub kunstimuuseum. Põhikiri fikseeris muuseumi loomise ja haldamise.

Saksamaalt kutsutud kunstiajaloo ja esteetika professor Johann Karl Simon Morgenstern asus muuseumi juhtima ning võis hakata kasutama 8000 rublast algkapitali, mis oli juba kevadel veel olematule muuseumile eraldatud, ning ka põhikirjajärgset 1300 rublast aastast kuluraha.

Muuseumi rajamisel võttis Morgenstern eeskuju Saksamaa ülikoolide muuseumidest, mis olid talle hästi tuntud. Ta ühendas sealsed kunstikogumise põhimõtted, oma kogemused Danzigi Kunstikabinetist ja ülikooli raha ning muuseumi ülesehitamine võis alata.

Ostud ja kingitused

Morgenstern pidas vajalikuks koguda originaalkunstiteoseid, ta kasutas neid loengutel noortele näitamiseks. Juba enne muuseumi tegeliku töö algust oli Morgensternil välja vaadatud nii münte kui gemme Saksamaal, mida ta nüüd ka muuseumile ostis. Samuti joonistusi, maale, gemmide jäljendeid, graafilisi lehti, kunstiajaloo raamatuid.

10. oktoobriga on dateeritud esimene ost - gravüür Riia kunstikaupmees Andrea Riellalt. Sellest gravüürist sai alguse muuseumi kunstikogu ja selle osana vanagraafika kogu, mis praegu on ülikooli raamatukogus ja hästi tuntud oma graafikaharulduste poolest.

Muuseumile tehti oste Tartu ja Tallinna kunstikaupmeestelt. Väga tihedad sidemed olid muuseumil Leipzigi kunstimüüjatega. Tellimusi anti ka Berliini, Gotha, Hanau, Karlsruhe, Mannheimi, Müncheni, Königsbergi, Riia ja Peterburi kunstikaupmeestele. Kipsskulptuure osteti itaallastest rändkaupmeestelt. Oste tehti ka kohalikelt kunstnikelt, Senffilt, Hagenilt ja Krauselt.

Muuseum sai ka kingitusi: 1819. aastal Väimela mõisnikult, Liivimaa maanõunikult Otto Magnus von Richterilt tema poja egiptuse ja kreeka muististe kogu; Venemaa valitsuselt aastatel 1825-1837 11 korral hõbemünte. Ka kollektsionäärid tegid kingitusi: dr. Bartels Peterburist, von Rennenkampf, Peterburi kaupmees Agejev kinkis oma mündikogu. Et oli palju annetajaid, tuli kogusse ka vähema väärtusega kunstiteoseid, mistõttu kogu oli mõnevõrra ebaühtlane oma kunstitaseme poolest.

Morgensterni etapp

Et muuseum pidi oma kogusid näitama esteetika ja kunstiajaloo loengutel, oli vaja ruume. Maad ülikoolile hoonete ehitamiseks olid juba eraldatud ja professor Krause, ülikooli ametisse võetud arhitekt, alustas hoonete projekteerimist. Et oma ruumid puudusid, tuli need üürida. Nii alustas muuseum 1804. aastal väljapanekuga gravüüridest, maalidest ja joonistustest üüripinnal professor Morgensterni korteris.

1809. aastal sai muuseum esimesed oma ruumid - kaks aula kõrvale äsja valmis saanud ülikooli peahoones, kuhu 1810. aastal viidi muuseumi kogud.

Muuseumi kogu suurenes iga aastaga. 1853. aasta maikuus saadi professor Morgensterni pärandusest ligi 3000 kunstiteost: joonistusi, maale, gravüüre, münte ja gemmide jäljendeid, millest osa kohe ka eksponeeriti.

Kaks muuseumiruumi, mis alguses rahuldas muuseumi vajadusi, jäid väikseks suurearvulise kogu jaoks. Üks etapp muuseumi töös, see, mida me otseselt seostame professor Morgensterni nimega, oli lõpule jõudnud. Ent tema nimi on jäänud kuldsena muuseumi ajalukku ja ka tänasesse päeva - kuulsat eellast on muuseumi seinal meenutamas marmortahvel kuldtähtedega MUSEUM CAROLI MORGENSTERN.

1862. aastal avati muuseum huvilistele väljastpoolt akadeemilisi ringkondi ja muuseum omandas laiema tähenduse. Ülikooli muuseumist sai avalik muuseum, nii nagu neid oli juba arvukalt mitmel pool Euroopas. Eesti alal aga esimene taoline.

Kui ülikooli peahoonel valmis eelmise sajandi keskel juurdeehitus, siis vasaku tiibhoone alumise korruse sai enesele kunstimuuseum. Vaatesaalide seintele kanti ornamentaalsed kaunistused, Pompeji seinamaalingud eeskujuks. Sisse koliti 1868. aastal. Muuseum sai püsiväljapaneku - kreeka skulptuuride kipsist jäljendid, mis osteti Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Inglismaa muuseumidest.

Muuseumi varade laialikandumine, mis algas osa kogude (maalid, joonistused ja gravüürid) joonistuskoolile määramisest, jätkus ka hiljem. Muuseumi originaalkunsti kogu (228 eset antiikkeraamikat, 23 antiikskulptuuri, 126 egiptuse muistist, umbes 6000 münti, 128 maali) kuulus selle ülikooli hinnalisema vara hulka, mis viidi Esimese maailmasõja rinnete eest esimese rongiga 1915. aasta septembris Venemaale sõjavarju.

Originaalid ikka Voronezhis

Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel 2. veebruaril 1920. aastal sõlmitud rahulepingu järgi pidi Venemaa kõik sõja ajal välja viidud varad tagastama. Ülikool saigi tagasi peaaegu kõik, välja arvatud kunstikogu, mis asub tänaseni Voronezhi kunstimuuseumis.

1988. aastal alustati Venemaaga läbirääkimisi kunstikogu tagastamise üle. Asjaajamine jätkub. Me peame Venemaale jätkuvalt oma nõudmisi esitama ja meelde tuletama, et Tartu Ülikool soovib saada tagasi oma vara võõrast valdusest.

Kuni ei ole Venemaalt naasnud nüüdseks juba 83 aastat võõrsil olnud kunstikogu, ei saa muuseum end tervikuna tunda. Varasemat, Morgensterni aegset muuseumi meenutavad tänases muuseumis mõnikümmend antiikmünti, gemmide ja antiikmüntide valandid, egiptuse muumiad, Kanti surimask ning raamatud.

Muuseumil on praegu umbes 30 000 kunstiteost. Vaatesaalide kreeka skulptuuride kõrval on olulisemateks kogud kreeka ja rooma vaasidest ning savilampidest ja 15.-18. sajandi Lääne- Euroopa gravüüridest, mõlemad omandatud 1920.-30. aastatel.

Nii nagu muuseum on ajas mitu korda teisenenud kunstikogumise põhimõtete muutumise ja materjalide laialikandumise kaudu, on muutunud muuseumi nimi ja kuuluvuski. 1919. aastal kinnitati muuseum Klassikalise Muinasteaduse Instituudi juurde ja muuseumgi sai nimeks Klassikalise Muinasteaduse Muuseum.

Pärast Teist maailmasõda iseseisvat muuseumi ei olnud, oldi koos algul klassikalise filoloogia ning hiljem lääne-euroopa kirjanduse kateedriga kuni 1964. aastani, mil muuseumist sai omaette allüksus - kunstikabinet ajaloo-keeleteaduskonna koosseisus. Möödunud kevadest jätkab muuseum vana, ajaloolise nime all, nagu ta 1803. aastal loodi. Tartu Ülikoolil on taas kunstimuuseum.

    Tagasi üles