Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Budismi erilaadne fluidum, RAAMAT

HALJAND UDAM

Linnart Mäll. Nulli ja lõpmatuse koha.
Ilmamaa, Tartu 1998; 392 lk

Hingelised otsingud sumbuvad sageli mõnesse idamaise algupäraga õpetusse või pigem selle õpetuse ümber toimuvasse saginasse. Vahest aitab Linnart Mälli raamat sellesse saginasse intellektuaalsuse sugemeid juurutada.

Mida lisada veel sellele, mida Mälli kohta on lõppeval suvel kirjasõnas juba öeldud? Olen sellega seoses ise sõna võtnud (Looming nr 6), Olev Remsu on temast ja ta raamatust kirjutanud Eesti Ekspressis ning kõnesoleva raamatu trükkitoimetajad on raamatut ja selle autorit vaaginud oma järelsõnades. Kuid sellegipoolest on midagi olulist ütlemata. Autor, kes on üleni oma aine sees, ei pruugi seda tajuda või siis otsesõnu välja öelda. Püüame siis veel kord nimetada paari teemat.

Budoloogiata budism

Traditsiooniline õpetuseandmine, millest Mäll on visandanud skeemi seoses mahajaama tekstide tekkelooga (lk 226), eeldab, et sõnumi õigsuse kõrval on oluline ka selle selgus ja arusaadavus õppijale ning ühtlasi ka veenvus, mis on otseses sõltuvuses keelelisest väljendusest.

Õpetuslik tekst elab konkreetses kommunikatsioonisituatsioonis. Kõneldes tänapäeval ühest traditsioonilisest õpetusest nagu budism, tuleb tahestahtmata seda teha tänapäeva inimesele arusaadavas keeles - Läänes sündinud ja kasvanud inimesele mõneti erinevalt kui budismi enda pärimusliku levimise aladel. Sellega kaasneb alati pinge kauges minevikus fikseeritud tekstide keele ning tänapäeva inimese taipamisvõime ja elutaju vahel, seetõttu on täiesti mõistetav, miks Mäll nii palju tõlkimise üle arutleb.

Pärimusliku budismi ja tänapäeva inimese vahele astub iseenesestmõistetava vaheastmena teadus budismist ehk budoloogia.

Kuid kõik teavad, et budoloogilise budismi kõrval on meie ümber veel rohkem budoloogiata budismi. Omal ajal tuli Linnart Mälli lähikonnast käibele mõneti pejoratiivne, kuid ilus termin «külamüstika», mis minu meelest on nüüd teenimatult unarusse jäänud. Selle asemel kõneldakse uususunditest, New Age’is jms. Idamaade õpetused on alates 1960. aastatest leidnud endale palju poolehoidjaid ringkondadest, kes üpris teadlikult distantseeruvad intellektuaalsusest ja akadeemilisusest.

Akadeemilise filoloogilise lähenemisviisi on nad asendanud tekstide saamatu tõlkimise ja algeliste kultuslike vormide andunud imiteerimisega. Koos sellega on tekkinud kihk vastandada budismi kristlusele - viimane seadvat inimese sõltuvusse Kristusest ja jumala armust, budismis seevastu vabastab inimene end ise omal jõul. See on ilmne illusioon, sest budistiks saamise esmaseks astmeks on teatavasti Buddha, dharma ja sangha ehk koguduse ülimuse tunnistamine.

Tungimata sellise nähtuse sisusse võib öelda, et see pole mitte niivõrd meie ühiskonna orientaliseerumine, kuivõrd märk Lääne nüüdistsivilisatsiooni üha süvenevast vaimsest kriisist. Hoolimata oma silmanähtavast edust materiaalse tsivilisatsiooni edendamise vallas tekitab Lääs oma inimeste meeles aina suuremat tühjuse- ja hüljatusetunnet. Kristlik kirik, mis end suuresti samastab lääneliku materialismiga, või õigemini kirikumehed, ei oska niisugustel puhkudel inimestele toeks olla.

Lääne vaimne kriis

Hingelised otsingud sumbuvad tahes-tahtmata mõnesse idamaise algupäraga õpetusse või pigem selle õpetuse ümber toimuvasse saginasse. Vahest aitab Mälli selges eesti keeles kirjutatud raamat ka sellesse saginasse intellektuaalsuse sugemeid juurutada. Ma vist ei eksi palju, kui väidan, et Mälli järgi on ida pärimuslikud õpetused käsitatavad eeskätt mõistuslikult ja intellektuaalselt.

Korduvalt jätab ta kõrvale mõneti hämaraks jäävad mõisted nagu intuitsioon jmt. Inimese koha reaalsuses määrab tema teadvuse seisund, seega võib öelda, et teadvuseseisund ja olemisseisund on üks ja sama (Mäll ei ole kunagi tahtnud kasutada lääne filosoofidele armast mõistet olemine).

Ka budismi põhimõisteid sansaarat ja nirvaanat defineerib ta kui teadvuse seisundeid. Igale teadvuseseisundile (milles sisaldub iseenesest olemisseisund) vastab eriomaselt korrastatud märgisüsteem, teisisõnu keel ja tekstid. Tekstiloomet on budismis käsitatud alati teadlikult ja selle semiootilisi aspekte on Mäll oma kirjutistes põhjapanevalt esile toonud.

Kirgastunud olendiks

Teadvuseseisund kujundab tekstide struktuuri ja tekstid omakorda kujundavad teadvuseseisundi («Teksti kasutamine psüühika mõjutamise vahendina» lk 288). Teadvuses eristuvad kõrgemad ja madalamad seisundid, koos teadvusega muutub ka isiksus («Budistlikust personoloogiast» lk 277). Sellest johtuvalt saab arusaadavaks ka budistlik käsitus reinkarnatsioonist ehk hingede rändamisest.

Olend pälvib koha reaalsuse hierarhias (seda kirjeldab «Üldbudistlik mütoloogia» lk 178) vastavuses oma teadvuse seisundiga, olend on lihtsalt ja loomulikult kohas, mis on vastavuses tema teadvuse seisundiga. Inimesena sündimine on ainukordne võimalus muuta oma teadvuse seisundit ja kohta reaalsuse astmestikus. Inimene võib õppides ja vaimseid õpetajaid järgides targemaks saada ning üleneda kirgastunud olendiks, või siis talle antud võimaluse maha magada ja ülbusest rumalusi tehes käest lasta.

Seda õpetab ka kristlus: evangeeliumist teame tähendamissõna inimeste kätte usaldatud talentidest; suurejoonelise pildi reaalsuse astmestikust ning olendite paigutumisest selles vastavuses oma hinge ja teadvuse kvaliteedile maalib Dante «Jumalikus komöödias». Põrgu, puhastustuli ja paradiis ei ole tulevikus, vaid nad on juba eksisteerivad teadvuse seisundid, viimne kohtupäev on juba toimunud.

Kuid inimese eelis on see, et tal on veel võimalus oma meele kvaliteeti parandada. Inimesi mõneti tähelepanelikumalt jälgides võib üldjoontes piiritleda ka nende teadvuse seisundit ja seega ka vaimset kvaliteeti ja seega ka maailma, milles nad elavad. Eesti prohvet Johannes Kaarep, kes nägi visioonis niisugust reaalsuse hierarhiat, küsis eestlastelt ahastuses: «Miks tahate te surra?».

Maailm ei ohusta meid iseenesest, vaid oma ebakvaliteetse eluga maname me ise esile oma vaenlased, hädad ja viletsused.

Ja veel üks seik, mis tuleb meelde Mälli raamatut uurides. Noored inimesed ei pruugi seda kuigivõrd tõsiselt võtta, sest nende elukäik on alanud juba täiesti teistes oludes, keset raamatute- ja inforohkust.

1950. aastate keskel, kui minu põlvkond stuudiumi alustas, ei olnud raamatuid üldse. Budismist ei teadnud me midagi, Tiibeti kohta võis lugeda vaid Sven Hedini reisiraamatuist ning «Maailma maade ja rahvaste» Kõrg-Aasia osast. Suuresti tänu Linnart Mälli isikuomadustele pääses meie orientalistika alates 1960. aastatest välja provintslikust suletusest.

Muutunud maailm

Järgneva neljakümne aastaga on maailm lõputult muutunud, iga ettevõtlikum külamüstik võib matkata Suure ja Väikese Tiibeti kõige kaugemate kolgasteni ning pärast nuriseda, et sealsed maastikud on igavad, rahvas vaene ja naised räpased. Maailm pole seetõttu enam nii salapärane ja suurejooneline kui inimpõlv tagasi.

Budistlik tsivilisatsioon («Tiibeti kultuurimudel» lk 131) nagu kõik teisedki pärimuslikud tsivilisatsioonid, nii nagu nad olid, kaotab oma välise omapära ja sära, muutub läbinisti argiseks turistidele müüdavaks kaubaks.

Lõpetades ei saa ma jätta mainimata, et veidi enne Linnart Mälli raamatu (mis on lääne inimese vaade budismile) ilmumist tuli Eestis müügile ka ta õpetaja Dandaroni raamat (kahes köites, Sankt Peterburg 1997), mis sisaldab asiaadi ja budisti vaate budismile.

Üks raamat täiendab suurepäraselt teist.

Tagasi üles
Back