Kultuurisoovitused

Krahv Almaviva annab tiivad

Krahvi kammerteener Figaro (Atlan Karp) ja kammerneitsi Susanna (Pirjo Püvi).

FOTO: Alan Proosa

Pealkiri ütleb ümber ühe jõujoogi reklaami. Ja see on omal kohal, sest Vanemuise 140. hooaja tähistamiseks kavva võetud Mozarti «Figaro pulm» täidab Vanemuise väikese maja nagu värske kevadine tormi-iil. Selle keskmes troonib krahv Almaviva rollis Eestis solistina come back’i teinud bariton Taimo Toomast. Libreto kohaselt peaks tegu olema allakäinud pahura ja armukadeda abikaasaga.


Aga Toomasti Almaviva särab armunult armukadeduse stseenideski. Euroopa lavakogemusest räägib vabadus, millega Toomast rolli loob. Ta ei pea dirigenti jälgima, et tempos püsida. Ta soolod jõuavad publikuni ka siis, kui ta lavasügavusse laulab. Ta elav miimika, žestid, trikkidega puänteeritud liikumine kummutab taas kord eelarvamuse, nagu oleksid ooperisolistid laulvad puuslikud. Kolmandas vaatuses tundus, et Toomast mängib juba üle. Koomiline ooper ei tähenda siiski poisikeselikku koomuskit. Aga kui ollakse kõrvuni armunud, siis võib vist seegi olla lubatud.

Valge Maja

Mozarti igihaljad ühe- ja kaheosalised aariad, kavatiinid ja ansamblid elavad kontsertettekannetena juba ammu omaette elu, nii et sageli pole tähtis, kust need parasjagu pärit on, «Figaro pulmast», «Don Giovannist» või «Cosi fan tuttest». Ühtlasi kuuluvad need iga kutselise laulja repertuaari kui kohustuslik kirjandus abituriendile, mille tundmiseta ei saa rääkida küpsusest.

Ooperi aluseks olev intriig – nagu «Figaro pulmas» – avaneb retsitatiivides, et aariad võiksid meeleseisundit või tegevust (aga Mozarti geenius avaldub selleski) kinnitada. Oma tuttavlikkuses kaasaümisemisele ahvatlevaid aariaid jagub kolme tundi mitu.

Läti lavastaja Indra Roga koostöös kaasmaalasest kunstniku Mārtiņš Vilkārsisega otsustasid üle kanda 18. sajandi lõpul Sevilla-lähedases lossis aset leidnud loo Bill Clintoni aegsesse Valgesse Majja. Kunstniku töö on tõesti tabav, aga ma pole kindel, et Baumarchais’, da Ponte ja Mozarti tegelikkuse võõritamine lisab midagi uut. Peale mõne sõltuvalt maitsest kas naerupahvakutest saadetud groteskse või labase stseeni.

Nagu Almaviva valmisolek kähkukaks Susannaga (Pirjo Püvi). Oli see vihje Monicale ja Billile? Igatahes jäi Toomast järgnevalt liiga sageli oma pükse kohendama.

Ja muide, kohe algul teatab krahv, et ta võib-olla saadetakse saadikuks Londonisse. Presidendist suursaadikuks? No ei klapi. Maria Kallaste laulab mehiselt paaž Cherubinot, aga – ma ei saa sinna midagi parata – erootilised passaažid kord krahvinna Almaviva (Alla Popova), kord Susannaga mõjusid lesbiliselt.

Eesti keele lõksus


Asi paistabki olevat selles, et lugu tahetakse jutustada teises ajas ja kohas, aga muusikaline liin seda ei võimalda. Kui tahetuks pääseda 18. sajandist tänasesse, võinuks laval olla ka mõne rikkuri villa. Poliitiline miljöö jääbki praegu väljakutseks. Et armastuse kõrval näib kombelõtvuski olevat igavene – sellele pole vaja näpuga näidata.

«Figaro pulm» kantakse ette eesti keeles. Ühelt poolt tõestab see eesti keele suutlikkust esineda piltlikult öeldes kõige erinevamates rollides. Mitmeid tuntud aariaid on juba varem lauldud eesti keeles. Teisalt seab see laulja uude olukorda. Klassikalisi aariaid lauldakse itaalia keeles, neid tsiteeritakse lausa esimese fraasi kaudu. Eestikeelses esituses fraseering muutub.

Vaatamata vokaalide rohkusele ja kõlavusele nõuab eestikeelne artikulatsioon täiendavat pingutust. Toomasti ja Atlan Karpi Figaro tekst jõudis pärale. Veetlev ja kauni tämbriga Pirjo Püvi, kellele Susanna on Papagena ja Ninetta kõrval järjekordne suurroll, tundnuks tõenäoliselt end paremini itaalia keeles. Pehmet slaavi aktsenti kuuldus Marcellina (Valentina Kremen) tekstist. See pole etteheide. Ooperis määrab muusika.

Aga kui juba tahetakse lauldavat teksti eksponeerida, siis võiks dubleerida seda ka nähtavas kirjas, nagu praegu tehakse seda inglise keeles. Märkasingi esietendusel, et paljud vaatasid aeg-ajalt lava kohal jooksvatele ingliskeelsetele tiitritele, üritamaks mõista, millest lauldakse.

Nii ehk teisiti, tiivustatust paistis sellest ooperist välja küll. Aga oma võimalust ootab teinegi koosseis. Tartusse, Figaro pulma tasub sõita. 

Uuslavastus
Wolfgang Amadeus Mozart
«Figaro pulm»
Lavastaja Indra Roga (Läti)
Muusikajuht ja dirigent Mihkel Kütson
Dirigent Lauri Sirp
Osades Taimo Toomast, Alla Popova, Atlan Karp, Pirjo Püvi, Maria Kallaste, Valentina Kremen, Märt Jakobson, Mati Kõrts, Tõnu Kattai, Jaan Willem Sibul, Merle Jalakas
Teater Vanemuine
Esietendus 24. aprill 

Tagasi üles