Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toompeal Rüütelkonna hoones esitletakse homme Eduard Wiiralti monograafiat, mille kallal kunstiteadlane Mai Levin on teinud tööd üle kahe aastakümne. Üks etapp Wiiralti-uurimises on saanud väärika punkti.
Kui mitu aastakümmet olete Eduard Wiiraltile pühendanud?
Kunstimuuseumi tulin tööle 1961. aastal. Sellest ajast peale on mul tulnud Wiiraltiga mingil määral kogu aeg tegelda. Nagu ka paljude teiste graafikutega - kogu aeg on toimunud näitusi, graafika püsiekspositsiooni on tulnud pidevalt värskendada, samuti on muuseum korraldanud välisnäitusi.
Esimese Wiiralti-näituse tegin ma 1968. aastal. 1973. aastal oli suurem sünnipäevanäitus.
Ka on üleval olnud näituste seeria erinevatest zhanritest Wiiralti loomingus: illustratsioon, akt, animalistika, monotüüpia jt.
Arvan, et kunstimuuseumi ruumes on Wiiralti isiknäitusi tehtud umbes tosin ning lisaks veel kolm välisnäitust.
Millal hakkasite Wiiraltiga põhjalikumalt tegelema?
Elu kunstimuuseumis on olnud küllaltki tormiline, mistõttu ei saa ma paraku öelda, et olen kõik need aastad pühendanud ainult Wiiraltile - puhtalt talle olen kokku kulutanud ehk viis-kuus aastat.
Wiiralti-teema juurde sai tõsisemalt asutud 1976. aastal, kui läksin mittestatsionaarsesse aspirantuuri. Tõsi, enam-vähem sai töö küll valmis, kuid lõpetamine takerdus. Tol ajal oli Rootsis olev materjal raskesti kättesaadav, alles 1980. aastatel õnnestus sellega tutvuda.
Raamat oli päris pikka aega põhijoontes valmis ning möödunud aastal läks mul korda enda kätte saada ka Wiiralti märkmikud. Hindamatu materjal! Samuti saime üsna hiljuti uurimiseks Wiiralti kirjavahetuse Nina Poomiga.
Millal selle monograafia piirjooned selgemalt välja joonistusid?
Mõtlesime muuseumis, et Wiiralti 100. sünnipäevaks pole mingit mõtet välja anda järjekordset põgusa eessõnaga kataloogi. Parem pingutame ning anname välja paksema raamatu, mis teeks kogu selle andmestiku järeltulevatele uurijatele kättesaadavaks.
Kas kunstimuuseum on ka varem mõnda sellist monograafiat välja andnud?
Sellist monograafia-laadset asja ei ole kunstimuuseum varem üllitanud. On küll olnud mitmesuguseid väljaandeid, ka kaalukamaid katalooge - näiteks Märt Laarmanni oma, mille kohta Jüri Hain ütles, et see on juba poolel teel monograafia poole.
Kindlasti omandavad Eesti Kunstimuuseumi kataloogid üsna pea mõnevõrra teistsuguse ilme. Mujal maailmas on kunstimuuseumide kataloogid isiknäituste puhul ikkagi omaette uurimused, mis suudavad asendada monograafiaid. Meilgi on varsti ilmumas natuke põhjalikum album Kadrioru väliskunsti kogust.
Wiiralti verivärske monograafia 350 leheküljel on 200 tema tööde reproduktsiooni. Mida näeb rohkem, kas tuntud töid või tundmatuid?
Pildimaterjal jaotub enam-vähem pooleks. Umbes pool koosneb tundmatutest või vähetuntud töödest, aga et raamatus on juttu ka Wiiralti hittidest, siis ei saa tuntud töödest mööda minna. Pealegi peab see raamat tutvustama suurt eesti graafikut ka väljaspool Eestit.
Tekstilise osa juurde kuuluvad ka lisad Wiiralti esinemiste kohta näitustel, samuti on materjale tema illustreeritud raamatute kohta, oma ruumi võtab mõistagi bibliograafia.
Algselt pidi monograafia tulema välja kevadel Wiiralti 100. sünniaastapäevaks. Miks asi venis?
Kavatsesime raamatu välja anda sünnipäevaks, aga autor vedas mõnevõrra alt. Esialgses käsikirjas tuli palju korrektiive ja parandusi teha.
Muidugi oleks võinud seda materjali lõpmatuseni täiustada, sest Wiiralti looming on ulatuslik - näiteks tema epistolaarne pärand vajab kindlasti avaldamist. Aga ma tundsin, et ei saa seda materjali enam kauem enda käes hoida.
Tundus, et praegu on vajadus traditsioonilise monograafia järele, kus oleks võimalikult palju andmeid ning ka natuke üksikasjalikum loomingukäsitlus.
Wiiralti juubeli aegu räägiti ka näitusest, mida taheti Pariisis korraldada. Kuidas selle korraldamine edeneb?
Arvan, et see küsimus ripub siiski veel õhus. Seda asja oleks pidanud hakkama ajama juba mitu aastat tagasi ning mõnevõrra teisel tasemel - saatkondade tasemel see eriti hästi ei õnnestu.
Niisugustel soliidsetel institutsioonidel nagu Pompidou keskus või Pariisi Moodsa Kunsti Muuseum on ambitsioonikad näituseplaanid. Nende ruumid on pikkadeks aastateks ette kinni pandud ning mulle tundub, et mingit erilist huvi seal ühe eesti sõjaeelse graafiku vastu ei tunta. Seda huvi tuleb pisitasa üles kütta.