Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TARMO TEDER
Arvo Valtoni miniatuurid on väliselt ühesugused nagu Vändrast tulnud saelauad, kuid sisult on nad kõik oma oksa- ja süümustris erinevad, pärit eri tüvest ja ise metsast.
Valton on oma mahukas loomingus voolavat mõtet ikka proosakeeles esitanud, väsimatult olemist ja inimest selles määratleda püüdnud, filosoofia põhiküsimuste üle pead murdnud, protsessi adudes paradokselnud, kuid paindlikult selle saladusliku vooluga kaasa kulgenud, leebelt sõdinud ja lihtsalt originaalitsenud, pidevalt vastuolusid luues ja neid ületades maailma tervikuks siduda püüdnud.
Nii ka oma viimases raamatus «Mina, mina, mina », kuhu on koondatud ligi kolmsada miniatuuri. Miniproosakogu paistab väga minakeskne, autor on lasknud maailmal endast läbi voolata, igasugustes elujuhtumites ideid ja vastuolu leidnud, triviaalsusi mõtestanud, nähtustele vaimu sisse puhunud, kohati ka rämpsus sügavust märganud, suisa anekdoote loonud.
Sügelev sulg
Lahtiste silmadega ja vastuvõtliku taibuga Valton on palju näinud ja tabanud ning oma otsekui alatasa sügeleva sulega kõik need ilmingud miniatuurivormi kirjutanud.
Miniproosas kõliseb pisut kohmakat mõtteluulet, mis väljendub lakooniliseks tihendatud proosa kujul. Elulihtsusest on kasvatatud väikesi hüperboole, metafoorsed puändid on antud vaba sulega ja tundub, et autor pole nende lihvimiseks erilist vaeva näinud.
Kuid Valton on visalt ja igiuudishimulikult maailma vaikusse tunnetuse ava raiunud, n-ö kildudelt suure valguse helke peegeldanud. Minizhanr tingibki reministsentse.
Valton pole flegmaatiline ega introvertne tundeinimene, kes luulendab vaikelu staatilist ilu. Ikka on ta sõnade taga liikumine, areng, uperpallikesed, mingile järeldusele tõusvad üldistused, must-valge-laadsed vastandused ja kahtlused.
Lihtsate asjade üle suudab Valton valitseda, olla neile kahejalgne eesti kirjanikust jumal, kes ei löö risti ette ka eshatoloogiliste probleemide ees. Valtoni teadasaamise ja paikapanemise tung ei lõpe väikese asja või nähtuse valitsejaks tõusmisega.
Absoluudid, nagu olemine, maailm, igavik, lõpmatus jne, on teda alati erutanud ja mõistma ahvatlenud. Samas pole kirjanik enda mina unustanud, liikudes aasta-aastalt ka sissepoole. Kuid neis mõlemasuunalisis otsinguis pole kirjanik mingile ühesele ja lõplikule järeldusele jõudnud.
Väikesed vahetabamused, mida Valtoni loomingus on sadu ja sadu, jäävad hetkelisteks ega rahulda leidjat. Selles inimese igiuudishimus peitub edasiliikumise, otsimise ja avastamise võti.
Veregrupp on sama
Ka «Mina, mina, minas » on kahtlusi tunnete ehtsuses (lk 5), teadete lagunemist ja teisenemist, tähendustiinet unenägemist, autori lahjenemist maailma, isiksuse lõhenemise humoorikat analüüsi (lk 20) ja vaimuhaiguse elujõulist välistust (lk 49).
«Olen proovinud leida oma keset, aga ausalt öeldes pole see õnnestunud,» (lk 19) tunnistab autor.
Kuid Valtoni kui kirjaniku «kese» on eesti kirjandusloo tsentrifuugis juba separeerunud, tema isiksuslik eripära ja loomingulisest mündist tulenev asend tunnetuslikult määratletav. Niisiis klassik.
Tänaseks on Valton juba pool tosinat köidet mõttekilde tootnud. Ka viimasest teosest «Mina, mina, mina » paistab, et autori veregrupp ja temperatuur pole muutunud.
Väljapaistvate kirjanike ja nende loomingu kohta öeldakse, et kirjuta mis zhanris ja mida tahes, ikka kirjutad sa kogu aeg ühte ja sama asja.