TÕNU TENDER

See, et XX sajandi lõpul ilmub võrukeelne (lõunaees-tikeelne) aabits, on ühelt poolt ime ja teisalt loomulik sündmus.

Ime on selle aabitsa ilmumine seepärast, et võru keel on suutnud kõigest halvast hoolimata püsida. Loomulikuks võib ilmunud aabitsat pidada aga seepärast, et trükis ei ole omataoliste seas esimene, vaid jätkab kunagiste lõunaeestikeelsete aabitsate traditsiooni.

Pealt kõhn, sisult tüse

Esimene säilinud lõunaeestikeelne aabits ilmus 1698. aastal, seega on lõunaeestikeelsete aabitsate ajalugu 300-aastane. Lõunaeestikeelsed (tartukeelsed) aabitsad ilmusid ka 1741, 1814, 1815, 1817, 1820, 1845, 1849 jne.

1885. aastal Tartus trükitud Wastne Wõro keeli ABD raamat, autoriks koolmeister Johann Hurt, on esimene tasemel võrukeelne aabits (varem olid ilmunud 1873 Põlva pastori Schwartzi Eesti laste sõber ja Hollmanni Laste edimäne luggemise ramat).

Järgmisel, 1886. aastal trü-kitud ABD ehk wäikene Lugemise raamat Tartu ja Wõro maa laste kasus hakkas Hurda aabitsaga võistlema. Viimast peetaksegi lõunaeestikeelsel alal kõige enam levinud aabitsaks.

1888 ilmus ABD ehk wäikene lugemise raamat ja Lutteruse wiis päätükki Tarto ja Wõro maa laste kasus. Säärased Tartu ja Võru lastele mõeldud aabitsad ilmusid hiljemgi.

Meie varasemad aabitsad, aga ka muud suuremad kirjatööd, nt sõnaraamatud, pühakirja tõlked jne, olid valdavalt ühe autori töö vili. Siinne aabits on aga kollektiivse töö tulemus - autoreid on viis: Jüvä Sullõv, Kauksi Ülle, Marju Kõivupuu, Nele Reimann ja Paul Hagu. Neid on toetanud 5. detsembril 1995 asutatud aabitsakogu, nõuga ka teised abilised.

Meedias on kasutatud tihti tühje märksõnu (nt kolmandat korda televisiooni esinema pääsenud isik on megastaar; noor kogemusteta börsimaakler analüütik jne). Võru aabitsaga on teisiti: raamatu pealkiri lubab vähem kui tegelikult sisaldab. Raamat koosneb koguni kolmest osast: ABC kiräoppusest, lugõmikust ja synastikust.

Fotod NASA arhiivist

Kõige suurema tunnustuse on noorte seas võitnud Mats Tõnissoni (põhjaeestikeelne) ABD-raamat, mille esimene trükk ilmus 1882., viimane (17. trükk) 1920. aastal. Tiitellehel ilutsev kukk paigutati esmakordselt kaanele ja rahvasuus hakati raamatut nimetama kukeaabitsaks.

Vastsegi aabitsa kaanel ilutseb kirev kikas, kuid raamatu kujundus on omanäoline - pilku köidavad fotod, pärit NASA arhiivist, kirjandusmuuseumist jne.

See, et võrukeelse aabitsa ilmumist on Jakob von Uexkuelli, Eesti Kultuurkapitali ja Võro Kultuurkapitali kõrval toetanud ka haridusministeerium ja kultuuriministeerium, näitab ametliku hoiaku muutumist suhtumises võru keelde.

Ja lõpetuseks, kuidas haakub kirjutis pealkirjaga? Pealkiri oli petukaup... Autor kuulub Võru Instituudi teadusnõukogusse ja sai endale aabitsa tasuta. Aga teistel soovitan küll aabitsat osta ning võru keelt õppida.

    Tagasi üles