«Jääda iseendaks» – igati fantastiline raamat

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

AIVO LÕHMUS

Niisuguse meisterlikkusega pole meil veel keegi suutnud oma kangelast välja naerda ja mõnd poliitilist parteid maatasa teha, kui seda teeb Raul Sillaste teoses «Jääda iseendaks» Jaanus Raidali ja Tuleviku Eesti Erakonnaga.

Lugesin Sillaste poolt paberile pandud lugu Jaanus Raidali elust suure mõnuga. Lehesabades ilmub ju küll iga päev anekdoote ja mõni väljaanne üritab elustada isegi vestenurka, aga muidu on praegune aeg võrdlemisi naljavaene.

Selle taustal oligi tõeliselt kosutav lugeda Raul Sillaste raamatut. Sest see noor, kuid kahtlemata väga andekas autor on saanud hakkama tüseda teosega zanris, mis eesti kirjanduses seni praktiliselt puudus: «Jääda iseendaks» on esimesest lausest kuni viimaseni stiilselt peaaegu väljapeetud pamflett.

Koomiline efekt

Eesti Entsülopeedia ütleb, et pamflett on publitsistika zanr, milles teravatooniliselt paljastatakse ja naeruvääristatakse ühiskonna-, poliitika-, kirjandus- vm nähtusi ja tegelasi. Sillaste raamat ongi võrreldav vahest Rotterdami Erasmuse teosega «Stultitae laus» (eesti keeles «Narruse kiituseks», Tallinn 1967), kuigi Sillaste tekst kipub vahel siiski kalduma rohkem paskvilli poole.

Paskvill omakorda on teotav pilke- ja laimukirjutis, häbistav ja tõsiasju vassiv sõnaline (ka piltidega) kallaletung isikule või isikute rühmale. Pamflett võitleb tõe ja õiguse eest täie usuga oma seisukohtade õigsusse, paskvill on aga zanr, mis opereerib algusest peale vale, liialduste ja lausa laimuga. Enamasti on paskvill suunatud isiku või isikute vastu ja püüab oma kangelast mõnitada ning naeruga hävitada.

Pamfleti tavapärase esituslaadi, lihtsameelsust teeskleva minajutustuse asemel on

Sillaste valinud paskvillile lähema lihtsameelsust teeskleva kirjelduse ainsuse kolmandas isikus. Nalja käivitab raamatus enamasti kõige tavalisem sündmuste või olustiku kirjeldus, milles esitatavad detailid hakkavad räigelt mõjuma just oma absurdse ülekuhjatuse tõttu ja juhivad lugeja pilku nägema kogu terviku naeruväärsust.

Ühele teljele lükitud uskumatute episoodide rida, mille juures on veesegamiseks ära kasutatud ka mõningaid tõepäraseid ja kontrollitavaid detaile Raidali eluloost - niisugune on Sillaste üks põhilisi kompositsioonivõtteid koomilise efekti loomisel. Lisaks võib teosest leida ohtrasti burleski, groteski, satiiri ja bufonaadigi elemente.

Raamatu keelestiilis on ülekaalus üliilutsev metaforiseerimine, mille puhul kaine mõistus tihtipeale tõrkuma hakkab.

Veiderdav stiil

Osavalt on Sillaste ära kasutanud ka pea kogu meie tänasele meediale iseloomuliku ülespuhutud ja paksude värvidega liialdava kollase ajakirjanduse veiderdava stiili, lootuses, et liialduste ja stiiliapsudega juba põhjalikult harjutatud lugeja ei suuda kohe arugi saada, mis laadi teosega tal sedapuhku tegemist on. Ja nagu näitavad senised reaktsioonid teose puhul, on see lootus ennast õigustanud.

Arusaamine eeldab siinjuures loomulikult keskmisest natuke rohkem süvenemist ja võimet stilistiliseks ning semiootiliseks analüüsiks. Kuigi - vähem kogenud lugeja tarvis on otsene viide raamatuzanrile ja laadile ette antud raamatu vahel leiduval lahtisel lehel «Raamatu tekstis esinevaid vigu». Võrrelgem.

«On tekstis lk 194»: Valimisjärgsele ajale tagasi vaadates meenutab Jaanus siira tänuga talle ustavaks jäänud abilist Max Jermakovi. Vahetult peale valimiskaotust TEE büroosse tööle asunud energiline abimees aitas klaarida nii segaseks muutunud finantsprobleeme, kui igapäevaseid olmeküsimusi, mis seoses erakonna eksisteerimisega paratamatult kaasnesid.»

«Peab olema»: Valimisjärgsele ajale tagasi vaadates meenutab Jaanus igapäevast abilist Max Jermakovi. Vahetult peale valimiskaotust TEE büroosse tööle asunud energiline abimees aitas klaarida igapäevaseid olmeküsimusi, mis seoses erakonna eksisteerimisega paratamatult kaasnesid.»

Kommentaarid on liigsed…

Eesti pamfletiaana tipp

Lisaks muudele stiilivõtetele on Sillaste oma raamatu teksti põiminud kümnete kaupa selgeid vihjeid Mussolini, Stalini ja Hitleri isikukultuste aegse ajakirjanduse stiilile-keelele vastavalt Itaalias, Nõukogude Liidus ja Saksamaal, nii et teose lõpuks laiub lugeja vaimusilma ees suure üldistusjõuga maalitud karikatuurne pilt kõikvõimsast Füürerist, Suurest Juhist ja Valitsejast ja Kõikteadjast Prohvetist, kes võib nõu anda ka selle maailma kõige vägevamaile au- ja võimukandjaile, sest ta on neist kõigist tubli kaks peajagu ettenägelikum ja targem.

Aga näitlejanna Eve Kivi või mõne teisegi sellesse raamatusse sattunu pahameel on täiesti alusetu, sest sedasorti kirjandusteosel on juba zanriliselt olemas kindel kontekstuaalne miinusmärk. See tähendab, et kõik, mida tekstis kiidetakse ja ülistatakse, on tegelikult autori negatiivse suhtumise objekt, seevastu aga kõik tekstis laidetu ja laimatu kannab positiivset tähendust.

Ometi tuleb autorile anda ka teenitud au: Sillaste on hakkama saanud ühe kõige säravama teosega eesti pamfletiaanas ja paskvilliaanas. Niisuguse meisterlikkuse ja põhjalikkusega ei ole meil seni veel keegi suutnud oma kangelast välja naerda ja mõnd poliitilist parteid maatasa teha, kui seda teeb Raul Sillaste raamatus «Jääda iseendaks» Jaanus Raidali ja Tuleviku Eesti Erakonnaga. Otse valimiste eel! Ja kogu selle erakordse loo koomilisuse krooniks on autor oma paskvilli väljaandmise kulud osanud panna väljanaerdava tegelase enese õlgadele! Fantastiline!

    Tagasi üles