Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ESTA TATRIK
Rachid Tika on viimistlenud Vanemuise tantsijatest täiesti korraliku neoklassika trupi, kes edaspidi on ilmselt võimeline tulemuslikult töötama erinevate moderni-koolkondade koreograafidega.
Siinne tantsuscene-maastik on ära jagatud. Me võime julgelt oletada ning suure tõenäosusega ka õieti ära arvata, mis meid kuskil laval ees ootab, mida me näha saame. Jõujooned on kaardistatud ning ilmselt me ei eksi, kui me nende järgi suundudes otsime oma ootustele õiguspärast realiseerumist. Meil on valida Von Krahli, Estonia ja Vanemuise vahel ning valikuvõimalus ei kõla siinkohal liialdusena.
Kui Von Krahli teater kutsub külalislavastaja, siis võime praktiliselt kindlad olla, et tegemist on hetke eesliini-mehega. Võtame näiteks kas või käimasolevast hooajast Charles Linehani või Sasha Pepeljaevi, kes kumbki esindavad hetke koreograafilise mõtlemise tippu. Nad on olulised, isegi kuulsad just hetkel, nad tulevad sealt, kuhu nüüdistantsumaailm tahaks teel olla, kuigi pole teada, kas ta just sinna jõuab. Von Krahli teatris esildub meile tänapäev, ning kui hästi läheb, näeme seal lähituleviku jõujoonte mahamärkijat.
Tika nihutas raskuspunkte
Estonia scene taotleb pigem rahvuslikke ja rituaalseid kõrgusi, püüab teatud pühaduse poole või usub võimalusse olla ise pühaks peetud; igatahes näib ta eelkõige ise nüüdistantsu umbusaldavat. Just umbusk ja kõhklus vaatavad vastu Estonia senisest nüüdis- ja modernkoreograafide valikust, kelle tööd kõnelevad ennemini diletantismist kui nüüdistantsu frondist.
Et Rachid Tika sattus Vanemuisesse, on kahtlemata juhus. Ning tagantjärele võib öelda, et see oli igati õnnelik juhus. Tika viimistles Vanemuisest täiesti korraliku neoklassika trupi, kes edaspidi on ilmselt võimeline tulemuslikult töötama erinevate moderni-koolkondade koreograafidega. Siiani puudus trupil võimaluste realiseerimisest eelkõige tasemel koolitus. Pärast Tikat pole Vanemuise modernliikumine enam imitatsioon, välise vormi jäljendus. Tika nihutas raskuspunkte. Nii füüsilisi kui mõttelisi.
Tegelikult näeb «Maa laul» väga teistmoodi välja kui vaatajapoolsed harjumused eeldanuksid. Tika lavastus on trupiga arvestav ning professionaalina on ta igale tantsijale eraldi otsa vaadanud. Tulemusena ei saa inimesed kasutada oma stampe. Ka siis, kui koreograafiast hakkab paistma juba liialt 1970. aastate monumentaalsust või paigalseisu kuju võtvat aeglust, hoiab lavastuse pinnal just tantsijate personaalsete stampväljendite vältimine.
Tegelikult ei kõnele «Maa laul» meile midagi olulist 1990. aastate tantsust. See kõneleb tantsuajaloost ning selle mentaliteet kuulub minevikku. Seda võiks käsitleda teatud mõttes nihestusena, kui ei kerkiks küsimust siinse tantsuajaloo kogemuse puudulikkusest. Kuigi asjaolu, et meil on euroopalik tantsutraditsioon nägemata, pole iseenesest põhjendusena pruugitav vabandus.
Kohati paistab «Maa laul» tantsuajaloolise ringvaatena, kuid ohtlikult küsitavaks muutub see alles kujunduse ja kostüümi (Mare Raidma) tõttu. Pole sugugi kindel, kas me ikka tahame näha värvilist horisonti ning sellel tulikirjas ilmuvat Mahleri allkirja.
Ja vaevalt piirduvad moderntantsu kostüümivõimalused nonde ebamääraselt pruunide kleitidega, mida praegune esteetika mitte ainult ei luba, vaid välistab.
Turvaline kvaliteet
Tika lavastuses ei näe me silmatorkavalt uut koreograafilist mõtet, kindlasti mitte ka kohalike mõõtmetega revolutsiooni, kuid samas ei näe me ka lahendamatut konflikti tänapäevase tantsumaailmaga. Ning tegelikult pole ju teedrajav koreograafiline mõtlemine see, mille pärast minna vaatama scenei, milliseks Vanemuine loodetavasti on kujunemas. Turvaline kvaliteet vastandub siin radikaalsele revolutsiooni-ohule, siinne koreograafia (ees)märgis- tab end pigem universaalsuse kui riskiga. Siin on võimalus publikut rahuldada. Teadlikult. Ohutult.
Intervjuud Rachid Tikaga vaata 15. jaanuari Postimehest