Aktivistid kaameraga

Dokfilm «Okupeeri oma müür» pakub ülevaadet viimase paari aasta emotsiooni­spektrist võimu ning lihtsa inimese suhetes.

FOTO: Kaader filmist

Peeter Vihma ja Artur Talviku dokfilm «Okupeeri oma müür» pakub noortepärast ja empaatilist ülevaadet viimase paari aasta emotsioonispektrist võimu ning lihtsa inimese suhetes.

Filmi telg on rajatud kolmele kaasusele: Otepää valla Pühajärve põhikooli lastevanemate võitlus vallavõimu otsuse vastu kool kinni panna, Eesti internetikogukonna aktivistide protestid internetivabadust piirata ähvardanud võltsimisvastase kaubandusleppe ACTA ning Eesti võimude soosiva suhtumise vastu leppesse ning Harjumaa Tuhala nõiakaevu kaitsjate ja teiste loodusaktivistide võitlus kaevu toitva karstiala ähvardanud kaevandamisplaanide vastu.

Tugevaim on Pühajärve osa

Iga dokumentaalfilmi ehteks on kaadrid sündmustest, kus teised ülesvõtjad puudusid, ning selles plaanis näib mulle filmi tugevaim osa Pühajärve kooli alleshoidmise lugu – on näha, et autorid on veetnud kõvasti aega asjaosalistega ning saanud pildile üpriski tervikliku aegrea selle võitluse sõlmpunktidest. Seda küll praktiliselt vaid ühelt poolelt ehk sulgemise vastu võitlevatelt aktivistidelt.

Samas on ka näha, kuidas filmimees Otepää volikogu istungilt lihtlabaselt välja visatakse, mis tekitab sellise halloo-mis-toimub-tunde: kuhu jäi meie kuulus avatud valitsemine? Kas tõesti vaid raamatu «Jah, härra minister» esimesse peatükki, kus tõdetakse, et niisugust asja nagu avatud valitsus pole olemas – on võimalik olla avatud või olla valitsus.

Samas on värske filmi üle vaadanuna selge, et seda ei saa küll liigitada tasakaalustatud ajakirjanduse lahtrisse, kus kõik konflikti osalised peaksid saama oma seisukohti põhjendada. «Sõrmuste isandas» antakse Sauronile rohkem eetrit oma vaatenurkade selgituseks kui Talviku filmis Otepää vallajuhtidele, kes kooli sulgeda või teisega liita tahtsid.

Ent mis siis ikka. Klassikalisele ajakirjandusele see teos ei pretendeerigi algusest peale – pigem ongi autorid filmikaameraga aktivistid, nad elavad kaasa inimestele, kes söandasid oma tõe eest välja astuda ning sellega kuhugi välja jõuda.

Algusest peale on filmis selge, kus on head ja kus pahad, ning mitmekihilisemaks muutub dokument alles üsna lõpuosas, mil tuleb lahkamisele Eesti internetikogukonna sisemine heitlus ning võimustruktuuri püüd kodanikuaktiivsust «positiivselt hõlmata». Kindlasti ei ole ükski vaadeldud kaasus ka päris mustvalge, näiteks jäi häirima täiesti kriitikavabalt ekraanile pääsenud tees Rail Balticu rongiplaanide loodusohtlikkusest. Parimad dokfilmid ei karda ka mitmes astmes halle toone ning nende puudumine filmist on üks selle nõrkusi.

Filmi vaatamise ajal tekkis aga tunne, et pealkirja «Okupeeri oma müür» peaks tegelikult tõlkima tagasi inglise keelde «Occupy your wall», ning kogu idee muutuks kohe hoopis selgemaks. Üks dokfilmi suurimaid tugevusi on püüd seada Eestis tekkinud kodanikuaktiivsuse ilminguid laiemasse maailma konteksti.

Au teeb samal ajavahemikul suurt kõlapinda leidnud Occupy Wall Streeti liikumise näitamine rohke originaalmaterjali abil ning usutlused eesti päritolu kanadalasest tarbijaühiskonna kriitiku Kalle Lasni, maailma piraadiliikumise ühe eestvedaja Rickard Falkvinge ning Islandi parlamendisaadiku Birgitta Jónsdóttiriga. See suurendab filmi üldistusjõudu märgatavalt ning annab vaatajale konteksti, et siinne kodanikuühiskond pole oma probleemide ja vastuoludega kaugeltki üksi.

Emotsiooni palju, fakte vähe

Üldistusvõime olemasolu annab ka perspektiivi näidata filmi kaugemalgi kui meil Eestis, kuid siin tekib üks pisike probleem: algul viidatud kolm põhikaasust on esitatud emotsioonide valguses, vähese faktoloogilise toega. Minu meelest jääb isegi kohalikule vaatajale aluspõhjast puudu, sest kaugeltki kõik ei ole kursis, mis värk selle Pühajärve kooliga üldse oli või kustkohast see ACTA siis ikkagi välja ilmus. Siin on koht, kus trükimeedias hakkaks artikli toimetaja nõudma faktikasti.

Kõige ülelibisevam on selles mõttes veel nõiakaevu ümber toimunud lugu – kusagil hauvad oma kurje plaane mingid müstilised «kaevandajad», aga kes või mis nad sellised on, tuleks huvi korral hakata Google’i abil otsima. Oht, et loo sees asudes tundub endale kõik selge, kummitab iga dokumentalisti. Vaataja/lugeja ei alusta ju samasuguselt positsioonilt.

Kardan, et välismaisele vaatajale, kes isegi ei tea, kus võiks asuda Pühajärv, või et Eestis peab koole omavalitsus, oleks see tausta puudumise künnis suhteliselt raskesti ületatav. Veidi aitab ehk siinkohal filmi hästi selge liigendatus faasidesse: 1) kodanikud ärkavad ja võidavad; 2) nad ikkagi ei võitnud lõplikult; 3) ei võitnud veel, aga võitlus läheb vapralt edasi.

Igatahes on hea, et viimaste aastate kodanikuaktiivi elu ja võitlus on arvestataval tasemel filmilindile jäädvustatud. Tasub minna ja mõttega üle vaadata.



«Okupeeri oma müür»

Režissöörid Artur Talvik ja Peeter Vihma.

Dokumentaalfilm, 80 min.

Kinos Sõprus ja kinodes üle Eesti.

Tagasi üles