/nginx/o/2013/10/17/2553936t1he64c.jpg)
Eesti film on taas popp – kinodes on vaatajaid üldiselt päris korralikult, arvamusi on seinast seina. Kiht kihi haaval on meie filmitegijad suutnud üles ehitada usalduse kodumaiste linateoste vastu, sest kulus ju meie audiovisuaalne eneseväljendusoskus üksvahe üsna õhukeseks ning tundub, et meie filmiajalugugi pole teab mis pikk.
Tõsi ta on, et filme oleme jälle professionaalsel moel tegema hakanud alles viimastel aastatel, kuid tõsi on ka see, et mitte ükski hoone ei valmi ilma tugeva vundamendita ja näiteks huvi filmi vastu saab alguse juba lapseea multikate aegu ning neid on kodumaised animalavastajad teinud küllaga. On põlvkondi, kelle sirgumist tähistas Aatomiku sahmerdamine, on ka neid, kes mäletavad oma lapsepõlvest peamiselt Klaabut või siis veidi hiljem hoopis naksitralle.
Nüüd siis esilinastub Artise kinos kolm uhiuut eesti animafilmi. Ühispealkirja «Multivant» all saab neid näha mitmes Eestimaa kinos ja teadupärast aitab Kinobuss tuua filme ka sinna, kus kino kui säärast enam pole. Sedakorda on tegu filmidega, mis loodudki mõttega lastele näitamiseks ja vaatamiseks.
Pärtel Talli senist loometeed võiks tinglikult iseloomustada sõnapaariga «Porgandi triloogia» – on ju tema kolmes eelmises filmis sel juurviljal olnud täita tähtis roll. Talli «Liivamees» jutustab loo liivast mehikesest, kes näeb kurja vaeva oma kodukoha, st ranna puhtana hoidmise eest.
See pole sugugi kerge töö, sest inimesed näevad oma hoolimatuses omakorda veel suuremat vaeva, et uhada ära liiv ja asendada see kiviklibuga. Liivamees saab küll endaga hakkama, iseasi, mis tingimustes. Filmi lõppu võib näha kui ilusat hommage’i Riho Undi ja Hardi Volmeri «Nõiutud saarele».
«Limonaadi loo» autor on Vallo Toomla, kes on ilma teinud tudengifilmidega. Väike Holger tahab limonaadi, see aga pole meelepärane tema emale.
Kui ema selja pöörab, saab poiss oma limpsi kätte, kuid oh üllatust – mitte poiss ei joo limonaadi, vaid hoopis limonaad neelab poisi, jättes mürsiku hulpima oma vaatemängulisse «kõhtu». Seal on huvitav küll, kuid mingil hetkel tahab Holger tagasi ema juurde ning selleks on tal vaja limonaadlaste abi.
«Limonaadi loo» limonaadialune maailm on korraga lummav, põnev ja hirmutav.
Kui kaks eelmist jutustust pärinesid Nukufilmi stuudiost, siis Ülo Pikkovi «Ada + Otto» näol on tegemist joonisfilmiga. «Ada + Otto» on kolmest filmist tugevaim, kuid see pole ka ime, sest Pikkovil on teiste kolleegidega võrreldes tugev edumaa kogemusepagasi näol olemas (annet rõhutada oleks vist triviaalne, seda on pealegi ilmselgelt kõigil kolmel küllaga).
Pikkovi animafilmimaailma iseloomustab lisaks vaatemängulisusele sõna otseses mõttes tugev kohataju, kus vilksatavad diskreetselt ajaloolised sümbolid ning teada-tuntud kohad ja hooned. Suvises turistiderohkes Tallinnas elab ja unistab vares Ada. Vabal ajal piidleb ta ilusaid pulmalisi ning unistab ka ise suurest armastusest. Ning oh üllatust – tema kire objektiks saab arhitekt Otto, kes sebib mööda vanalinna ringi, kaenlas uhke pilvelõhkuja projekt.
Et Otto oma võrku püüda, on Ada sunnitud ette võtma imelise muundumise, mida kirjeldada pole mõtet – seda on lõbusam näha oma silmaga. Aga kui kaugele sa vaene hing võõraste sulgedega ikka lendad...
Õnneliku lõpuga Ada ja Otto loole annab värvi juurde Vaiko Epliku lendlev muusika. Pikkovi visuaalne maailm on tihe, kuid mitte pealetükkival moel. Pigem annab see vaatajale võimaluse vaadata filmi mitu korda, et avastada iga kord midagi uut.
Lõpetuseks võib tõdeda, et eesti animafilm on mitmekesine kraam – äärmustesse minnes öelgem, et see ei tähenda ainult Priit Pärna, kellest mööda vaadata on võimatu, või siis Lottet, kes on veelgi kindlamalt meie argielus oma kanda kinnitanud. Siia mahub igat masti autoreid ja nemad omakorda teevad oma filme erinevatele vaatajatele. Tuleb vaid osata vaadata.
«Multivant – uued eesti animafilmid»
«Ada + Otto», režissöör Ülo Pikkov
«Limonaadi lugu», režissöör Vallo Toomla
«Liivamees», režissöör Pärtel Tall
Artise kinos ja kinodes üle Eesti