Kurjast hundist torisevaks šamaaniks

Andrus Joonas Foto: Alar Raudoja

Näituse pealkirjas olev salapärane tähekombinatsioon tähendab kunstniku väitel udmurdi keeles šamaaniks pühitsemist. Seda protsessi illustreerib video, kus Joonas koos meiegi ugri-ringkondades hästi tuntud šamaani Juri Kutšõraniga trumme taob. On see muinasjutt, kunst, diagnoos või nali, jääb ülejäänud näituse põhjal vaataja otsustada.

Andrus Joonas on alati olnud Pärnu kaasaegse kunsti paha poiss. Aeg lendab, ja praeguseks on temast sirgunud torisev vanamehenäss. Eks paljude noorte radikaalidega juhtub ükskord niimoodi. Mis pole ka ime, sest kunstielus juba jagub, mille üle toriseda.

Kahjuks või õnneks pahaaimamatu näitusekülastaja otseselt radikaalset võitlust siin ei näe ja torinat ei kuule, sest maalid on pigem pühalikud ja pidulikud. Rahulolematus on sel näitusel peidetud jutustusse, kuhu on vaikimisi põimitud kunstniku arengulugu.

Lisaks viimaste aastate töödele saab näha üht tema märgilise tähendusega noorpõlvemaali «Lugu minu lootusest». Sel 1998. aasta pildil on ta noor ja värske Huntmees – kunstniku alter ego, mida ta kasutas nii maalis kui performantsis kuni 2006. aastani, kuni leidis aset sümboolne hundimaski põletamine.

Mis juhtub ökosüsteemis, kui kõik hundid maha lastakse? Kitsede arvukus tõuseb piirini, kus neile ei jagu enam süüa. Samamoodi on kunstis – keskpärasus püüab hävitada julged eristujad, aga jääb lõpuks ise vaimsesse nälga.

Andrus Joonase lahendus käesolevas loomeperioodis on suunata pilk kunstielu olelusvõitlusest kõrgemale ja otsida nii hingerahu kui meele-erutust kõrgematest vaimsetest sfääridest. Esoteerika lemmiksümbolid ja new-age-mõttekäigud on tema kunsti juba aastaid koos hoidnud. Naiivsest usust eristab tema töid aga tugev eneseiroonia annus, sest segiläbi elulillede, südamete ja muu rituaalse butafooriaga näeme maalidel kunstniku läbikantud trussikuid, lõhkimagatud linu ja hulgaliselt performantsides kasutatud kostüümielemente. Needki sümboliseerivad armastust, arengut ja inimsust.

Viimastel aastatel on Joonast kõvasti inspireerinud Venemaa, kus ta on osalenud nii Širjajevo kaasaegse kunsti biennaalidel kui ka etnofuturistlikel sümpoosionidel Udmurtias. On selge, et Venemaa avarustes, kaugel suurlinnades, on säilinud seda metsikust, mis toitis Joonase hinge loometee algusaegadel 1990. aastatel. Samas on seal temale nii meelepärast hingelisust ja vaimsust, millega külm Eesti just ei hiilga.

«Zjem-a, Daur-a»

Andrus Joonas

26. oktoobrini Pärnu linnagalerii kunstnike majas (Nikolai 27)