Ennenägematu! Edev & ülbe

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Autor kui erak: «Armastan lugejaid,» teatab Liina Tammiste. «Mulle meeldib jagada positiivset emotsiooni.»
Autor kui erak: «Armastan lugejaid,» teatab Liina Tammiste. «Mulle meeldib jagada positiivset emotsiooni.» Foto: Andres Keil

Tundmatult naisautorilt on kahe tegusa mehe toel ilmunud teos, mis trumpab üle kõik, mida Eestis seni raamaturiiuleile on toodetud.

Kui algaja luuletaja Contra ligi kaks kümnendit tagasi oma debüütkogu välja andis, kulus selleks 1000 krooni tema ema-isa lehma müügi raha, noorpoeedi 700-kroonine Keno-loto võit ja 2500 krooni omaenda sääste.

Kui üldsusele tundmatult Liina Tammistelt sel kuul tema esimene luulekogu ilmus, oli selleks kulunud 1800 eurot Kultuurkapitali kaukast ning vähemalt teist sama palju sõprade-toetajate rahakotist.

Kontrast missugune!

«Aga kontrast minu ja Liina raamatu vahel on samuti suur,» tõdeb Contra.

Tõsi, on. Tammiste debüütkogu «refresh» kujundaja Asko Künnap, kel seisab kodus riiulil vähemalt viis meetrit eesti uuemat luulet, tõdeb vastilmunud üllitise kohta: «See on kindlasti üks edevamaid luulekogusid, mis on viimastel aastatel välja antud, kui mitte kõige edevam.»

Alustuseks ei näe see välja nagu raamat, vaid nagu LP. Täpsemini, topelt-LP. (Noortele: LP on vana hea vinüülplaat.) Kaanel võimutseb autori suur portree – nagu 1970. aastate heliplaatidel, mille ümbrisel ilutses tavaliselt naisstaari hiigelpilt. Värvivalik, nendib Künnap, on 1980ndate alguse new wave, ja pealkirja kirjatüüp on nagu paroodia Facebooki logost. Tagatipuks, see raamat mitte ainult ei läigi, vaid ka lõhnab. Lõhna annab Chanel Coco Mademoiselle. Tiraaž on 500, letihind... ohohoo! – 19.95.

Huvitav, kes on see 34-aastane Liina Tammiste, kes on suutnud kaasata oma debüütkogu kujundajaks Eesti hinnatuima raamatukujundaja Künnapi, produtsendiks-toimetajaks Karl Martin Sinijärve, murdnud vahepeal piike halastamatu (:)kivisildniku ehk Sven Sildnikuga ning tänab lõpuks teose ilmumise eest Mark Zuckerbergi, maailma kõige mõjukamat juuti.

Vanglasse esinema

Zuckerbergist kõik algabki. Tema oli üks neist, kes lõi Facebooki, kus Tammiste, vabakutseline copywriter, hakkas kolm aastat tagasi oma mõtteid kirja panema. Otse ja ausalt, ilma midagi tagasi võtmata, muutmata. «Hästi alasti tekst,» nendib Tammiste. «Paljude jaoks ehmatav, isegi ärritav.»

Aga paljudele selline minimalistlik, hoogne ja terav tekst meeldis. Facebooki like’id tekitasid autoris hasarti. Like’ide rekord kerkis 192ni. «Millal raamat välja tuleb?» hakkas kostma küsimusi.

Veel polnud seda plaaniski. Kuni Kaur Kender ja Olavi Ruitlane kutsusid aasta tagasi Tammiste ühiskonnakriitilisele luuleüritusele «Kuri karjas» endisse Patarei vanglasse. Hirm oli tal suur, käed värisesid kontrollimatult – seni oli ta olnud enda sõnul netinohik, ent nüüd tuli esineda kolmesajale inimesele. Kui lõpetas, siis tajus: see oli tema kui luuletaja sünnihetk.

Varem oli Tammiste õppinud Tartu Ülikoolis teoloogiat («Ise olen ateist,» tunnistab ta), aga jätnud selle pooleli, kui lõpusirgel tekkis vastuolu teaduskonna juhtidega. Oli abiellunud, kolinud Tallinna, siis lahutanud. Just pärast lahutust oli avastanud endas loomevõime. Mullu, pärast esimest avalikku ülesastumist poeedina, tekkis soov näha, kas tema sõna kannab ka väljaspool Facebooki, kaante vahel.

Tammiste saatis oma luuletused (:)kivisildnikule, keda oli kuulnud hinnatavat staarkirjastajaks. Aga käsikiri jäi paariks kuuks seisma. Viimaks otsustas Tammiste selle tagasi võtta. «Kui ei ole võimalik dialoogi pidada, siis ei tule sealt midagi,» lausub ta.

«Võtsin käsikirja töösse, ma ei tea, miks autor selle välja võttis,» ütleb Sildnik, Ji (Jumalikud Ilmutused) kirjastaja. Ta kinnitab, et «keegi ei tee [luule toimetamist] paremini, kui mina teen»; kirjeldab, kuidas ta on mõne noorautoriga teinud tööd koguni poolteist aastat, ja lisab, et kui keegi tahab teha luulekogu temast halvemini, tehku halvemini – «vaba maa».

Mida teha, küsis Tammiste, käsikiri arvutis, Sinijärvelt, Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali esimehelt. Kulkale taotluse esitamise tähtajani jäi 20 tundi.

Proovi üksi, ilma kirjastuseta, soovitas Sinijärv.

«Okei, ma ei anna alla,» ütles Tammiste endale. Kaheksa minutit enne tähtaja kukkumist sai ta taotluse täidetud.

Kuu aja pärast tulid seemneks vajalikud 1800 eurot.

Selg ees, minevikku

Sinijärv tundis Tammiste käsikirja lugedes samasugust särinat – alles teist korda elus – nagu 15 aastat tagasi, kui talle sattus kätte Jürgen Rooste esimese luulekogu käsikiri. «Teadmata autorit, tundsin, et siit tuleb midagi värsket ja põnevat,» lausub Sinijärv.

Ja tuligi. Koos Künnapiga asja arutades jõudis ta mõttele, et kogu välja andes tuleks kasutada vana vinüülplaadi esteetikat. Mõeldud, tehtud. Künnap nimetab seda selg ees, minevikku minekuks: tekstid, mis on sündinud elektroonilises meedias, ei lähe sealt tagasi üksnes paberile, vaid sammu veelgi kaugemale möödanikku, LPde ajastusse. «See on... mitte protest, vaid väike muie kogu uue meedia üle,» tõdeb Künnap.

Tammiste annab endale aru, et tema debüütkogu võib paista paljudele ülbe. Ja mitte ainult väljanägemiselt. Ka sisult. Tema tekstides kõneleb naine, kes, nagu Tammiste seletab, «julgeb olla tema ise, julgeb tunda ja julgeb öelda, on salaromantik, kes läbi pealtnäha plärtsuva agressiivsuse elimineerib konni, et jõuda oma printsini». Ent igaks juhuks hoiatab järeldustega kiirustajaid: kogu pole sugugi autobiograafiline.

Teismelisest saadik, muide, oli Tammiste olnud depressiivset muusikat armastav emo. Kuni mõni aasta tagasi programmeeris end päevapealt ümber. «Olen õnnelik nende asjade üle, mis mul on,» kuulutab ta, «mitte et olen õnnetu nende asjade pärast, mida mul ei ole.» Selle kinnituseks laseb tunnetel paista: «Mul on kirg ja sisemine põlemine. Tunnen, et sees kõrvetab.» Tõsi, möönab, et sedasi paistab ta nagu ususekti liige, ometi lisab: «Mulle meeldib elunälg. Mulle meeldib olla õnnelik! See on mu elustiil.»

Mis järgmiseks?

mu

järgmine

raamat

on

romaan

sinuga.

Nii lõpeb «refresh». Uus raamat võib tulla juba sel aastal.

Ei, romaan see siiski ei ole.

Kommentaarid

Karl Martin Sinijärv

«refreshi» produtsent

Liina Tammiste ja Sven Sildnik on äärmiselt andekad ja kirglikud kirjanikud, ainult kui Liina kirg avaldub armastuses, siis Sveni oma tihtipeale raevus. Probleem võib olla selles, et armastus teeb raevule alati ärtust ära.

Sven Sildnik

kirjastaja

Ingliskeelne pealkiri «refresh» Eestis ei tööta. Kunagi anti meil välja raamat «Homefucking is killing protitution», mis kukkus täielikult läbi, kuigi seal olid head fotod ja head tekstid. See ei ole esteetika küsimus – see on puhas funktsionalism.

Luuleraamat on väga eksootiline ja nišitoode. Sa võid end lõhki rebida, teha kampaaniat, aga müük sellest ei suurene. Tulemus on null. Luule ei ole toode ja inimesed ei taha seda.

Asko Künnap

kujundaja ja kunstnik

Mulle meeldib, kui raamatut kujundades on algusest lõpuni selge kontseptsioon. Ja kui kontseptsioon on olemas, on edasine vormistamise küsimus.

Me näeme ära paberraamatu surma, aga see ei tähenda, et paberraamat kui tarbeese lõpeks varsti ära. Kunagi asendasid purjelaevu aurulaevad. Kas purjetamine lõppes seepärast ära? Ei, purjetamisest sai eksklusiivne ala. Samamoodi võiks jääda ka eksklusiivne paberraamat, näiteks luule kandjana.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles