Eesti kingitus Rovaniemile

Näost näha, et eluga rahul: «Ma pole despootlik, vaid lasen kõigil oma arvamuse öelda,» räägib Kadri Joamets oma tööstiilist. Kuid lisab, kelmikalt: «Aga viimane sõna jääb ikkagi mulle.» Foto: Merike Teder

Poolteist kümnendit tagasi Lapimaale sattunud koorijuht Kadri Joamets on justkui Eesti kultuurisaadik Soomes. Kuigi algusaegade raskused, mis seal salata, tõid talle pisarad silma.

Kadri Joamets (40) räägib sõbralikest ja avatud meelega laplastest, silmis säramas soojus: «Laplane ei karda talvel suuskadega tundmatusse metsa minna ja vastab küsimusele, kas ta ära eksida ei karda, lihtsalt: «Kui ära eksin, lähen koju tagasi.»»
Joamets läks tundmatusse 15 aastat tagasi. Ta sattus Rovaniemisse («nagu kohalikud ütlevad, siia keegi ju ei tule, siia satutakse – nii mina kah!») tänu toonasele abikaasale, kes kutsuti aastaks asendama sealset kontsertmeistrit.

Enne seda, uskuge või mitte, polnud Joa­mets käinud Soomes kordagi ega teadnud Rovaniemist suurt midagi peale selle, et sealkandis elavad põhjapõdrad.

Ent kohale jõudnuna avastas ta üllatuseks vilka muusikaelu. Värskelt muusikaakadeemia koorijuhtimise eriala lõpetanuna asus ta laulma kammerkooris Seitakuoro. Kui kultuurimajas koos käiv koor, kes on noppinud auhindu ka rahvusvahelistel festivalidel, kuulis Joametsa haridusest, sai ta peagi abidirigendiks, mõni kuu hiljem juba dirigendiks.

Kooriliikmete tõsine ja nõudlik suhtumine oma harrastusse tegi Joametsa alguse uues ametis väga raskeks. «Tundsin, et käisin kogu konservatooriumi uuesti läbi,» pihib ta. «Vahel tulin proovist nuttes koju, sest ma ju ei osanud keeltki.»

Tõepoolest, Soome tulles teadis ta vaid fraasi «jo, kyllä». «Ma ei julgenud väljagi minna,» meenutab ta, «sest korra õues jalutades tuli mulle vastu üks vanem naine ja ütles lause, millele vastasin «jo, kyllä». Läksin koju, muudkui naise öeldud lauset korrates, et sõnaraamatust järele vaadata, mis ta ütles. Selgus, et ta ütles «ilus ilm, hea jalutada».»

Kui tavaliselt peetakse põhjamaalasi kinnisteks ja mornideks, siis laplased osutusid Joametsa tähelepanekuil hirmus sõbralikuks. Algul pidas ta uute naabritega, kes tahtsid juttu ajada, pikki vestlusi, sõnaraamat näpus. Ei tea, arutleb Joamets, mis küll paneb neid teistesse nii soojalt suhtuma, kas karm loodus, pikast pimedusest tingitud rahulik eluviis või hoopis miski kolmas asi.

Kellel on sõnaõigus?
See, kuidas algul tuli kooriproovideks valmistuda, teeb Joametsale tagantjärele nalja. Ta püüdis tõlkida itaaliakeelseid muusikatermineid või tuua oma algelises soome keeles näiteid, kuidas peaks laulma, sest ühe sõnaga ta öelda ei osanud. «Näiteks, et crescendo’t selgitada, palusin neil ette kujutada, kuidas nad mängivad peitust, on tükk aega peidus istunud ja oodanud, et neid leitaks, pinge muudkui kasvab ja kasvab, ning siis lõpuks saavad nad välja hüpata. Just sellise jõuga tuleb laulda!»

Kulus tervelt viis aastat, enne kui ta kooriga hea kontakti saavutas. «Kui asusin dirigendiks, oli kooril raske aeg,» mäletab ta. «Palju lauljaid oli just lahkunud ja dirigendid vahetusid paari aasta tagant.»

Repertuaari valikul on sõnaõigus ka lauljatel. Algul, kui ta ise soome muusikat palju ei tundnud, lõi Joamets korra, mida soovitab soojalt teistelegi: kooris olgu muusikatoimkond, kuhu kuuluvad dirigent, abidirigent ning üks laulja igast häälerühmast, kes valivadki uued laulud. Mis peamine – sedasi, tänu ühisele otsustamisele, laulavad lauljad ilmselt hoopis teise tunnetusega.

Koori teiseks tugevuseks peab Joamets seda, et lauljad, kelle seas leidub arste, õpetajaid ja paljude teiste elukutsete esindajaid, moodustavad sõpruskonna, kes ka vaba aega hea meelega koos veedab. Lisaks käib koor enne kontserte ja festivale sügiseti ja kevaditi laululaagrites repertuaari õppimas. «Aga lauljad on väga pühendunud ja õpivad palju ka kodus,» lisab Joa­mets. Või koguni metsajooksu tehes – häälepartiid on pandud koori kodulehele, kust lauljad saavad need alla laadida.

Mis tähtsus on unelaulul?
Seitakuoro juhendamine pole siiski Joametsa ainus töö. Eri aegadel on ta juhendanud lisaks nais- ja mees-, sega- ja noortekoore, samuti annab ta klaveritunde ja õpetab Waldorf-koolis. Sellegipoolest on tal tulnud Soome ajakirjanikele intervjuusid andes vastata alatasa küsimusele, miks Eestis kõik laulavad, aga Soomes mitte.

Ta on pakkunud, et harjumus laulda saab alguse kodust ja ka laste muusikaharidusest. Soome koolides õpitakse mängima algul plokkflööti, hiljem kitarri, bassi ja muid pille, kuid nii palju, nagu Eesti kooli muusikatundides lauldakse, pole sealmail tavaks. «Mina ikka soovitan, et laulge kodus oma lastele, mis sest, kui unelaul viisist mööda läheb,» lausub ta. «Laul tuleb füüsiliselt sinu seest ja on olulisim lapse lauluharjumuse tekkimiseks.»

Joametsa sõbrad on oletanud, et ajapikku on ta isegi muutunud soomlaseks, millele ta vastab: ei ole. «Kui on vaheaeg, lippan ikka koju. Kodu on minu jaoks koht, kus on mu ema,» räägib ta Tartu-käikudest.

Küsimusele, kas ja millal ta Eestisse päriseks tagasi tuleb, ei oska Joamets vastata. (Meenutage loo algust: ju ta siis ei ole veel Soome ära eksinud.) Sest hea on tal ka Lapimaal, kus on tema töö ja sõbrad ning kaks poega, 13- ja 18-aastane, kes on talle kõige tähtsamad – ja kellest ta kasvatab eestlasi.

Ei, see ei tundu olevat mingi poos, vaid tuleb tal seest ja sügavalt.
«Sa oled justkui Eestimaa kingitus Rovaniemile,» ütlevad ta Soome sõbrad. Selle üle muheleb Joamets õnnelikult.

Kadri Joamets

Sündinud 1973 Tartus

1988–1992 Elleri-nimeline muusikakool Tartus (õpetaja Alo Ritsing)

1992–1998 Eesti Muusikaakadeemia koorijuhtimise eriala (õpetaja Elo Üleoja)

1999–... Rovaniemi kammerkoori Seitakuoro juht

2008 Credit Unioni tunnustus lapi kultuurielu edendamise eest

2009 Rovaniemi kultuurirahastu stipendium juubeliaasta korraldamiseks

2009 Rovaniemi tunnustus koori edu eest Tšehhi konkursil ja seni tehtud töö eest Seitakuoroga

2009 Lapimaa tunnustus maakonna kultuuri edendamise eest