Animafilmi aitab nüüd teha õpik

Rao Heidmets

FOTO: Eva Toome

Režissöör Rao Heidmets pani kokku animatsiooniõpiku – võta ainult ette ja tee endale päris oma film, ole sa 10- või 70-aastane, tudeng või kontorirott.

Vahva õpik, aitäh. Kohe tekkis tahtmine ka ise proovida, kõik need nööbid, käärid, kruusid ja taldrikud ellu äratada, joonistustest-nukkudest rääkimata. Aga on ka niisama muhe lugeda. Mis teid ajendas seda kirja panema?

Kõik asjad siin ilmas on omavahel seotud, üks viib teiseni. Olen aastaid Tartu Kõrgemas Kunstikoolis animatsiooni õpetanud. Suhteliselt regulaarselt olen teinud kunstiõpetajatele õpitubasid teemal «Kuidas teha animafilmi». Kui 2011. aastal viidi Eesti koolide kunstiõpetuse ainekavasse sisse animatsioon, tekkis vajadus eestikeelse õpiku järele. Mõtlesin, et proovin –  loengud ja praktilise animatsiooni õpetamise kogemus on mul ju olemas.

Keda te olete seda kirjutades silmas pidanud? Lapsi ja noori? Või kõiki? Võiks sellest tulla üks tore hobi näiteks kontoriametnikele?

Täiesti õigus. Kuigi ma olen õpiku üles ehitanud kooliõpilasi silmas pidades, loodan ma, et see on nn igameheõpik ehk iga kontoriametnik sõltumata vanusest saab sealt aru, kuidas filmi teha, proovib, seejärel hakkab meeldima ja ta ongi leidnud endale väga huvitava hobi.

Mis kasu võiks meie koolides tõusta animaõppest?

Igasugune loovusõpe on koolidesse teretulnud. Animatsioon annab selleks veel mitu uut võimalust. Siin saab näidata oma jutustamisoskust, aga lugu tuleb vormistada ka pildiks. Kel on hea dramaturgiavaist, saab sellega hiilata, animeerimine ise on kõigile õpilastele midagi täiesti uut. Mõni on sellel alal kohe osav, teisel läheb veidi rohkem aega, kolmandat see üldse ei huvita. Pildi monteerimine on samuti loov ja fantaasiarikas tegevus, rääkimata helindamisest, mis on ilmselt lõbusamaid asju filmi juures üldse. Kuna filmitegu on grupitöö, siis ajapikku kujuneb siin igal õpilasel välja oma lemmiktegevus, see, kus ta on kõige osavam.

Nii võibki juhtuda, et mõni kahemees on mõnel alal eriti hea, saab tagasi eneseusu ja paranevad ka tema muud õppetulemused. Saame ühe õppimist armastava inimese juurde.

Kas metoodika on teie enda leiutatud?

On jah. Olen sellega päris palju vaeva näinud ja laste peal katsetanud. Kohe õpiku alguses saab hakata oma käega liigutama ja seda tulemust ka ekraanil näha. Endiselt usun, et elus on asju, mida tuleb enne teha ja siis uurida, kuidas seda tehakse. Üks sellistest oleks ka animatsioon. Ja kui hakkab meeldima, siis õpiku teises osas saab süveneda animeerimise teooriasse, mille tundmine aitab filme professionaalsemaks vormida.

Vendadele Quaydele kangastus kunagi, et iga teine inimene, kes Tallinnas vastu jalutab, on helilooja või animaator. Kui populaarne animatsioon Eestis tegelikult on? Ja kui spekuleerida, siis kas meil võiks olla animatsiooniks mingi eriline soodumus? 

Vendade Quayde  kangastus hakkab tõeks saama: kui eestlased on nagunii laulurahvas, siis nüüd saavad nad end ka animatsioonis koolitada. Aga tegelikult on meil geneetiline soodumus olemas. Oleme võimelised pikka aega paigal püsima, siis väga aeglaselt ja ettevaatlikult end veidi liigutama ja siis jälle paigale tarduma. Nii just animeeritaksegi. Lühidalt, meie temperament soodustab animeerimist.

Peale selle on ugrilaste mõttelaad sürrealistlik, huumorimeel omapärane ja kõrgelt arenenud. (Inglased annaks pool oma kuningriigist selle eest.) See on ka üks põhjusi, miks eesti animatsioon on maailmas silmapaistval positsioonil.

Mis animatsiooni populaarsusesse puutub,  siis see on meil viimasel ajal järsult kasvanud. Lisaks ülikoolis õpetatavale animatsioonile on meil ka hulk lastele mõeldud animatsiooni huviringe. Väga oluline põhjus on see, et tehnilised vahendid, millega me saame filmida, on enamikul kodus olemas: väike kaamera ja arvuti. Tarkvara on võimalik internetist tasuta alla laadida.

Millises seisus võiks meie professionaalne animatsioon tänu teie õpikule olla 20 aasta pärast? 

Ma loodan, et meie professionaalne animatsioon on 20 aasta pärast vallutanud lisaks praegustele festivaliekraanidele ka maailma tele- ja kinoekraanid. Kui see nii peaks minema ja mu õpik sellesse väikse osagi suudaks anda, oleks ma üliõnnelik.

Tagasi üles