Kolm meest ei jaluta baari

Bill Bailey ja The Beast, üks paljudest muusikainstrumentidest, mida koomik oma etenduses kasutab. Foto: billbailey.co.uk

Bill Bailey murrab naljategemise traditsioone ja kiidab sotsiaalmeediat.

Muusikalise komöödia superstaar, novembris oma uue kavaga «Qualmpeddler» Tallinnas esinev briti koomik Bill Bailey uurib enne intervjuu algust murelikult, kui külm meil siin sel ajal on, märgib aga samuti ilma küsimata, et ootab Eestis esinemist väga, sest uute riikide kohta võib nii mõndagi õppida puhtalt selle järgi, mis sealseid elanikke naerma ajab.

Mida teie etenduse pealkiri «Qualm­peddler» tähendab?

«Qualm» on vana inglise sõna, mis tähendab muret ja ärevust, «peddler» on keskaegne sõna tänavakaupmehe kohta. Mulle meeldib «Qualmpeddlerist» mõelda kui vanamoelisest sõnast püstijalakoomiku kohta. Sest seda me ju teeme. Ma peegeldan kõike, mida ühiskond mõtleb, muresid ja ärevust, asju, millest inimesed räägivad, ja müün neid publikule.

Olete ühes intervjuus öelnud, et te vihkate nalju.

Jaa, nii ma ütlesin. (Naerab.) Koomiku suust kõlab see ilmselt väga halva mõttena. Kui ma olin väike ja mulle räägiti nalju, siis need olid alati nii ühesugused. Kolm meest lähevad baari, kaks olid normaalsed, aga kolmas, vaat tema oli idioot. Minu jutt oli suunatud selliste naljade vastu. Muidugi ma mõistan, et neil on oma publik. Inimestele meeldib naerda erinevate asjade peale, naeruni on palju erinevaid teid. Suur osa sellest, mida inimesed naljakaks peavad, on igapäevaelu absurd, asjad, mille peale vihastatakse, poliitika, korruptsioon, silmakirjalikkus. Ma proovin traditsioonidest välja murda, nii et kolm meest ei jaluta baari.

Muusikaline komöödia iseenesest on raamidest välja murdmine.

Muidugi. Ma pean ennast siiani ikka eelkõige muusikuks. Ma alustasin klassikalise pianistina, aga eksisin sellelt teelt õige pisut. (Naerab.) Muusika murrab traditsioonilise dünaamika, et lihtsalt üks tüüp räägib midagi. Muusikaline komöödia mõjutab inimesi veidi teisel tasandil, ehk rohkem alateadlikult. Ma mängin erinevaid instrumente, hästi palju idamaade pille, muidugi klahvpille, kasutan eri žanre, aga see kõik on samamoodi üks tee, kuidas inimestele oma mõtteid kohale viia.

Kuidas toimub muusikalise komöödia kirjutamine, mis tuleb enne?

Kõik algab mõnest mõttest ja hõljub sealt kuidagi edasi. Ma kirjutasin näiteks loo sellest, kuidas asju meeles pidada, sest see on minu jaoks tõsine probleem, kõik läheb alati meelest. Ja siis tuli mõte, et mis oleks, kui mängiks alustuseks death metal’i stiilis. Tuleb üks mõte, siis teine ja nii see kõik areneb. Muusika osa peab olema üsna lihvitud, stand-up saab olla üsna vaba, improviseeritud ja spontaanne, aga muusika peab olema ette valmistatud.

Muusikaline komöödia on olnud natuke varjus, nüüd tegelevad lisaks teile sellega väga edukalt Tim Minchin ja Flight of the Conchords, aga ka norrakate Ylvis. Kas selles žanris on mingi plahvatus toimunud?

Jaa, justkui oleks, kõik nad on väga head ja mul on hea meel, et meid on rohkem. Kui ma alustasin, tundus alati, et see pole ikka päris õige komöödia, vaid mingi imelik hübriid. Lõpuks on muusikaline komöödia tunnustatud eraldi žanrina ja esinejad kasutavad muusikat kõik erinevalt. Mulle meeldib mõelda, et ma olen aidanud tutvustada mõtet, et muusika võib olla komöödia, mitte mingi lisand. Sa kuuled muusikat, mis sulle meeldib, ja siis hakkad sellega mängima, pöörad ta pahupidi, segad «Downton Abbey» motiive näiteks reggae’ga, paned kokku metal’i ja Weberi.

Olete olnud nii muusika- kui komöödiamaailmas, kui sarnased nad on?

Hästi palju on sarnasusi. Paljud muusikud naudivad väga komöödiat, paljudel rokkfestivalidel on aina rohkem komöödiaetteasteid. Paari aasta eest esinesin ma Sonisphere’il, olin üks metal’i-festivali peaesineja, teine oli Slipknot. Seal ma sain aru, et muusikalist komöödiat tõesti hinnatakse. See oli päris hirmutav esinemine, ma arvasin, et 60 000 hevifänni rebivad mu tükkideks. Aga see oli väga lõbus.

Vestlesin mõne nädala eest Dylan Moraniga, kes rääkis teist vaid ülivõrretes. Kui palju sellist omavahelist kiitmist ja tagasisidet koomikute seas on?

Ohoo! Seda on päris palju. Meil on küll erinevad moodused, kuidas me seda väljendame, aga on oluline, et me teame, milles komöödia seisneb. Teame kõiki raskusi ja nüansse, mis kaasnevad igal õhtul tuhandete inimeste ees esinemisega. Austust on koomikute seas kõvasti. Dylan on muidugi klass omaette, tema oskus mängida sõnade ja keelega on imetlusväärne. Kõik koomikud on rohkem või vähem erinevad, igaühel on oma stiil, aga me saame enamasti kõik väga hästi läbi. Tegelikult oleme me lihtsalt kamp friike!

Dylan Moranist rääkides, siis juba pisut «Black Booksist» – ilmselt on see ikkagi üks asju, mille järgi teid ehk kõige paremini teatakse?

Jaa, kindlasti. Sellel sarjal on olnud uskumatult pikk iga ja omamoodi kultuslik järgijaskond. Komöödia võlgneb palju sotsiaalmeediale. Käisin eelmisel aastal Hiinas, olin seal väikeses külakeses Yunnani provintsis ja kaks teismelist ilmusid äkki eikusagilt: «Sa oled Bill Bailey, oled ju?» Mida? Küsisin, kuidas nad seda teavad, ja nad ütlesid, et on mind Youtube’is näinud.

Olete osalenud «Spacedis» ja väga paljudes seriaalides ja filmides. Millist neist kõige parema meelega meenutate?

«Black Booksil» oli fantastiline stsenaarium ja väga mõnusad inimesed, kellega koos töötada. Iga päev oli väga hea tunne tööle minna. See on ilmselt siiani parim asi televisioonis, kus ma osalenud olen. «Spaced» oli väga hea, sest ma sain töötada koos Edgar Wrightiga, ta tegi minu esimese sarja «Is It Bill Bailey?». See oli väga mõnus kogemus. Mulle meeldib näidelda.

Bill Bailey esineb Nokia kontserdimajas 11. novembril.