Vishnu Khare: kuidas hoida mütoloogiat elavana?

«Lana mulle kannelt, vanemuine!» Nii näeb välja hindikeelse «Kalevipoja» käsikiri Foto: Urve Eslas

Ilma elava mütoloogiata hääbub ka rahvas, usub «Kalevipoja» hindi keelde tõlkija Vishnu Khare, sest mütoloogia on see, mis rahva elusaks teeb. Luuletajal, kirjanduskriitikul ja tõlkijal käis Indias külas Urve Eslas.

Kolme aasta eest oli Eestis suur uudis, et keegi hindu olevat alustanud «Kalevipoja» tõlkimist hindi keelde. Kui me toona teiega telefonitsi sellest rääkisime, oli juttu üksnes raamatust. Nüüd aga räägitakse Eestis, et Indias olla keegi hindu asutanud eesti kultuuri ühingu ning püüdvat seal meie kirjandust ja filme tutvustada. Kas selle taga olete teie?

Jah, asutasin siin India-Eesti kultuuriühingu. Toimunud on kaks kokkusaamist, esimesel osales Jaan Kaplinski, teisel Hasso Krull ja Carolina Pihelgas. Eesti luuletajad lugesid oma luuletusi, India luuletajad omi. Kuulajateks olid India lugejad. Teist kokkusaamist sponsoreeris India kirjandusakadeemia ja seda asjaolu võib juba pidada ajalooliseks sündmuseks.

Miks te seda teete?

Ma armastan kirjandust ja armastan eesti kirjandust. Keegi ei teadnud sellest Indias midagi enne, kui ma sellest rääkima hakkasin. Keegi ei teadnud ka «Kalevipojast» enne, kui ma sellest rääkima hakkasin. Indialastele on ime, et on koht Eesti, mis asub kaugel põhjas… Palju teil praegu sooja on?

Eile sadas lund.

No näed, aga siin ligineb temperatuur 40 kraadile. Ühesõnaga, Indiaga võrreldes imeväike Eesti asub kaugel põhjas, seal on terve riigi peale kümme korda vähem elanikke kui ainuüksi Mumbais, ja ometi on eestlastel oma kirjandus, muusika, filmid. See tundub Indias peaaegu uskumatuna. Samamoodi nagu seegi, et nii väiksel riigil on oma rahvuseepos.

Kuidas tõlkimine edeneb?

Ma olen umbes poole peal. Ma kirjutan käsitsi, siis toimetan ja alles siis löön arvutisse. Kõige suuremaks probleemiks on puude, maade, inimeste, loomade, kommete nimed. Aga õnneks on India maa, kus viimased 4000 aastat on mütoloogia katkestusteta elus püsinud. Täpsemini – India on praegu ainus selline maa. Ja meie jaoks on mütoloogia väga tõeline, sest kõiki meie jumalaid austatakse Indias siiamaani. Nad on elavad.

Meil on rikas mütoloogia, seal on imesid, deemoneid, jumalaid ja jumalannasid, maagiat… aga ka konflikte, sõdu, tapmisi.

Kuidas rikka mütoloogiaga maa veel ühe, nende omast erineva mütoloogia vastu võtab?

India inimese jaoks on «Kalevipojas» kirjeldatu tuttav maailm. Kõu kõneleb, meri kõneleb, taevas kõneleb – see on sarnane meie mütoloogiaga. Sarnased on peresidemed, ülesanded, mida kangelastele antakse ja mida nad lahendama peavad. Seda kummalisem on, et see maailm asub 6000 kilomeetri taga, kaugel ja külmal põhjamaal, rahva juures, keda on napilt üle miljoni. Mütoloogia, nagu Indias seda mõistetakse, ei ole väljamõeldis või kunagi ammu juhtunu ja ajast moonutatu, vaid see on miski, mis juhtub ka praegu, iga päev.

Eesti mütoloogia ei ole sama elus kui India oma.

Me teame seda. Muidugi on teie endi asi, mida te oma mütoloogiaga teete, aga kui teil on olemas juba ülestähendus selle kohta, oleks rumal lasta seda kaotsi minna. Mütoloogia on see, mis rahva elusaks teeb.

Kas rahva liikmena, kellel on õnnestunud oma mütoloogia elusana hoida, on teil nõuandeid, mida peaks tegema, et see ka meil õnnestuks?

Eesti olukord on võrreldes Indiaga erinev. Teie mütoloogia tõrjuti välja kristluse saabumisega.

Indias ei ole mütoloogia ja religiooni vahel erinevust, nagu teil on mütoloogia ja ristiusu vahel. Indias me ei tea, millal sai müüdist religioon ja religioonist müüt, need on nii läbi põimunud. Eestis on need eraldi ja see teeb olukorra raskemaks. Kõigepealt tuleks seda erinevust teadvustada. Edasi peaksid eestlased õppima aktsepteerima oma mütoloogiat ülemuslikuna hilisema ristiusu ees. Mütoloogia oli Eestis varem, see on eesti inimesele omasem.

Kuid «Kalevipoeg» on kunst­eepos. See on juba midagi, mis ei ole päris omane. Pigem kirjandus kui mütoloogia.

See on ainult osaliselt tõsi. Algseks impulsiks oli ju folkloor ja seda on siiani säilinud. Mis vormis see realiseerus ja palju Kreutzwald juurde kirjutas, ei ole enam oluline. Meie mütoloogiat ei erista teie omast mitte ainult asjaolu, et see on aastatuhandeid tasapisi tekstiks kasvanud, vaid ka see, et kasvamine jätkub.

Lugusid lisandub iga päev, sest olevikul on õigus lisada mütoloogiale lugusid. Igal hindul on õigus seda teha. Hanumani ja Ganesha kohta on lugusid, mida ei ole kirjalikus, nn algses mütoloogias. Ent nad figureerivad kõikjal, isegi koomiksites. Need lood on kõik improvisatsioonid, edasiarendused.

Tõsi, märkasin raamatupoodides, et kui Eestis on koomiksid Miki-Hiirest, siis Indias on koomiksite peategelaseks Ganesha.

Miks ei võiks teie Kalevipojast alustuseks kas või koomiksi teha? Sealt edasi võiks juba raamatute juurde minna. Praegu on Kalevipoeg kalju külge aheldatud, nii see eepos lõpeb. Miks ei võiks keegi kirjutada «Kalevipojale» järje, mis sai edasi?

Mütoloogia on alati olnud inimeste loodud, see on jätkuv looming. Kui aga hakatakse häbenema oma mütoloogiat, häbenetakse seda lugeda ja nautida, kui häbenetakse selle tähendust, siis mütoloogia sureb.

500 aastat tagasi oleks selline tegevus olnud ka Indias pühaduseteotus. Aga hiljem saadi aru, et mütoloogiat ei saa üle kaitsta, see peab elama. Kui ta selle käigus muutub, on see ainult hea, sest vanad lood ei kao ju kuhugi. Need on kirjas ja nii jäävad need ka alles.

Kuni uued lood ei solva jumalaid ja kangelasi, kuni tegelased jäävad selleks, kes nad olid, on inimesed vabad uusi lugusid looma. Nii jumalad küll muutuvad, aga vähemalt ei ole nad surnud jumalad.

Ka 20. sajandil leidub Indias inimesi, kes on jumalatesarnased. Näiteks Sai Baba, püha mees. Või Auroville’i Sri Aurobindo. Paljude jaoks on nad jumala taaskehastused, ja neist luuakse lugusid samamoodi nagu Shivast või Hanumanist. Meie jaoks mütoloogia elab ja keegi ei saa öelda, et lõpetage siin, edasi minna ei tohi.

Eestis lõppes see kõik kristluse tulekuga. Ristiusk on tapnud mitmeid mütoloogiaid, nüüdseks ei usu paljud enam ka kristluse müüte. Usutakse küll väärtusi, aga mitte müüte.

Eestlased võiksid mütoloogia taaselustada, ja mitte ainult Kalevipoja, vaid ka teised mütoloogilised tegelased. See ei takista teil uskumast kristluse kantavatesse väärtustesse.

Ilmselt on teil veel palju mütoloogilisi lugusid, mida ei ole kogutud ega avaldatud. Ka Kalevipoja kohta.

Et mütoloogiat taaselustada, tuleb seda kõigepealt õpetada oma lastele. Edasi võiks rajada Kalevipoja akadeemia, mis koolitaks «Kalevipoja», laiemalt eesti mütoloogia uurijaid. Ja igal aastal võiks mõni tunnustatud teadlane saada «Kalevipoja» uurimise ees Kalevipoja preemia. Mõne ülikooli juures peaks olema «Kalevipoja» uurimise õppetool. See aitaks Kalevipoja ellu äratada ja ta kultuuri tagasi tuua.

Üheks võimaluseks on ka teleseeria, kus on peategelaseks Kalevipoeg. Kui Indias näidati «Ramajana» põhjal tehtud seriaal, olid tänavad õhtuti inimestest tühjad, sest kõik vaatasid. Inimesed armastavad väga mütoloogia põhjal tehtud filme.

Kas India jumalate üle võib näiteks nalja heita?

Külades on see tavaline, et hindu jumalate üle heidetakse nalja. Jumalad ongi vahel ka naljakad – Shiva on poolpaljas ja ratsutab pulli seljas, on vahel väga naiivne ja satub sekeldustesse, teeb naljakaid asju, suitsetab ganjat (kanep – toim). Kas see siis ei ole naljakas?

See eristab ka hinduismi ja islamit. Allahi üle ei saa nalja heita, seda võivad teha üksnes poeedid, ja siis ei nimeta nad teda Allahiks, vaid Hudaks. Muhammadi üle aga nalja ei heideta, mitte mingitel tingimustel. On isegi selline ütlus – sa võid heita nalja Huda üle, kuid ole ettevaatlik Muhammadiga.

Mis juhtub rahvaga, kui mütoloogiat ei suudeta taaselustada?

See on väga vaene rahvas. Vaimne vaesumine viib aga hääbumiseni. Kuid neid rahvaid, kellel üldse müüte ei oleks, on vähe. Kui häbenetakse vanu, võetakse kasutusele uued müüdid lähiajaloost. Näiteks teie suhted venelastega, riigi taasiseseisvumine ja sellega kaasnenud rahvaliikumised – need lood on praegu hõivanud müüdi koha. Müüt, kuidas väike riik nimega Eesti võidab suure vaenlase Venemaa, on võimas müüt. Kuid lisaks sellele tuleks meelde tuletada ka vanad, esivanemate müüdid, mis võivad olla sama elavad.

Rahvuslike müütidega on seotud ju ka üksjagu probleeme, näiteks marurahvuslus.

Natsionalism on üle maailma muutunud saatanaks ja muidugi on see suur probleem. Seda on märgata ka Indias. Hindude ja muslimite vahel on alati olnud pinge, alati on olnud kriise. Kuid ka muslimid usuvad oma kultuuri, oma ajalugu, oma mütoloogiat. Ehkki monoteistliku ja polüteistliku religiooni vahel on põhimõtteline erinevus, on seal ka palju sarnast. Ka erinevad rahvad leiavad ühisosa, kui läheneda kultuuriliselt, mitte poliitiliselt.