Ulfsakita poleks sellist filmi sündinud

Kaader filmist «Mandariinid». Foto: kaadrid filmist

Olgu pealegi grusiinid ja eestlased nagu tuli ja vesi. Koos sepistatud «Mandariinid» on igatahes õnnestumine.

Kui hakkad tegema propagandat, läheb kunst kaotsi. Nii ütleb peagi ka siinsetele ekraanidele jõudva esimese Eesti ja Gruusia koostööfilmi «Mandariinid» autor Zaza Urušadze. Renny Harlinit ta ei tee.

Kas see pole mitte saatuse iroonia, et teie film, mille tegevus leiab aset Abhaasias, on olude sunnil üles võetud hoopis Gruusias?

See pole mitte iroonia, vaid tragöödia. Suur tragöödia. Gruusia on väike maa – ja selle küljest on tükk ära võetud. Kaks tükki, Lõuna-Osseetia ka. On ju traagiline? Iga grusiin teab, et Abhaasia on olnud alati osa Gruusiast. Ja nüüd õiendavad seal Vene sõdurid. See on solvav kogu meie rahva jaoks.

Piir on kinni?

Jah. Me otsisime tükk aega sobivat kohta, mis meenutaks Abhaasiat. Lõpuks leidsime selle mõnekümne kilomeetri kaugusel Abhaasia piirist, Natanebi küla (Phothi ja Bathumi vahel – TT) lähedal. Ainult palmid pidime mujalt tooma.

1992. aasta Abhaasia sõda ja Eesti külad selles sõjas on huvitav, ootamatugi teema. Kuidas te selleni jõudsite?

2009. aastal olin filmiga «Kolm maja» Tallinnas (Gruusia filmide nädal – TT). Minu juurde tuli Artur Veeber («Mandariinide» arendusprodutsent – TT) ja küsis, kas ma tean, et Abhaasias on vanad eesti külad, mille elanikud toodi lennukiga sõja jalust Eestisse. Ja et sellest võiks filmi teha. Olin sest vaid midagi väga uduselt kuulnud.

Süvenesin, sain aru, et selles hullus sõjas ei saanud kannatada mitte ainult abhaasid ja grusiinid, vaid ka eestlased, et see puudutas kõiki. Kirjutasin stsenaariumi kahe nädalaga valmis.

Pärast N. Liidu lagunemist Gruusiast üle rullunud sõjad on valus teema. Kui lahti need haavad veel on?

Parandan teid. See ei ole sõjafilm. See on film inimestest, kes satuvad elama valel ajal valesse kohta, aga vaatamata sellele üritavad jääda inimesteks. See on minu jaoks peamine. Muidugi on seal sõda ka, aga see on pigem fooniks.

Silma hakkab siiski, et olete suhteliselt diplomaatiline, mitte radikaalne oma suhtumises ühte või teise rahvusesse, sõja põhjustesse. Te ei sea vastakuti isegi mitte grusiini ja abhaasi, vaid grusiini ja tšetšeeni, kes võitleb abhaaside poolel.  

Tšetšeenid sõdisid palgasõduritena Abhaasia poolel, see on fakt. Miks ma valisin tšetšeeni? Abhaasid on kristlased nagu meiegi, tšetšeenid on moslemid. Peale selle, et nad on sõjas vaenlased, on nad ka eri usku. See on dramaturgiliselt palju huvitavam. Just uskude kokkupõrke mõttes. Ja veel, ta võitleb raha pärast, mitte sellepärast, et vihkaks grusiine.

Gruusia ametlikku ajalookirjutust te eriti ei järgi?

No see ei oleks ju siis enam kunst, vaid poliitika, propaganda. Kui hakkad propagandat tegema, läheb kunst kaotsi.

Muide, kas te teate, milline on kõige kuulsam Gruusia film viimastest aastatest?

(Ohkab sügavalt.) «Viis augustipäeva»? (Renny Harlini film 2008. aasta Vene-Gruusia sõjast – TT.)

Jah, ka Eesti rahvustelevisioon on seda mitu korda näidanud.

Kahju, see pole filmikunst. Kuidas tellitakse, nõnda tehakse. Meie enda valitsus finantseeris seda (filmi eelarve oli 12 miljonit dollarit – TT) otse, ajalehed kirjutasid, et üks siinsetest ärimeestest maksis 20 000 larit (umbes 9500 eurot) ainuüksi selleks, et esilinastusel Sharon Stone’i kõrval istuda.

Aga kas grusiinidele enestele see meeldis?

Ei, Saakašvilile meeldis. Meie inimestel on hea maitse. Nad armastavad filmi kui kunsti, ükskõik kui vanamoodne see poleks.  

Näha on vähemalt, et Renny Harlin armastab Gruusiat.

Mina armastan ka, usun, et rohkem kui Renny Harlin. Sellele vaatamata ei tee ma propagandat.

Mis te arvate, kas teie enda film grusiinidele meeldib?

Ma loodan, et jah. Teate mis, me oleme tolerantne rahvas. Võib-olla paistab välja, et meie emotsionaalsus, tuline pea viib radikaalsuseni, aga see ei ole nii. Ajalugu on seda tõestanud.

Mis siis 1992. aastal juhtus? Abhaa­sid reageerisid üle ja ründasid grusiine?

Kumbki pool ei käitunud õigesti. Selles, et ei suudetud leida ühist keelt, et see verevalamiseni üldse jõudis, on süüdi mõlemad pooled. Venemaa kasutas olukorra oskuslikult ära ja võttis ohjad enese kätte.  

Millised on teie suhted Venemaaga?

Isiklikul pinnal väga head. Mul on seal väga palju sõpru. See on heasüdamlik, suure hingega kultuurne rahvas, aga mulle ei meeldi absoluutselt Venemaa poliitika, nende valitsus. Suurriiklikud huvid. No vaadake, mis seal toimub, õhutatakse võõraviha, grusiinidki on tule alla sattunud. Rääkimata siis sellest, mis sünnib Abhaasias või Lõuna-Osseetias. Valus on seda kõike vaadata, ja hirmus solvav.

Milline on lahendus?  

Tuleb läbi rääkida, meil omavahel, grusiinidel ja abhaasidel. Tuleb oma mina alla suruda. Mina teeksin küll nii.

Venelased ei puutu asja?

Jah, see ei ole Venemaa asi.

Filmis teete vahemeheks eestlase, ausalt, seda on väga meeldiv vaadata.

Ivos on juba natuke kaukaaslast ka. Ta on kaukaasia karakteriga eestlane. Lembit Ulfsakil on see väga hästi tehtud roll. Ja Elmo Nüganeni Margus ka.

Kas see vastastikku sümpaatne suhe eestlaste ja grusiinide vahel on tõesti mingis mõttes eriline? Poolused on ju erinevad, meil on künkad, teil mäed, meil on külm meri, teil soe, teie olete tulised, meie oleme gorjatšije estonskije parni. Vastandid tõmbuvad? Või on grusiinid lihtsalt külalislahked kõigi vastu?

(Naerab.) Ma ütlen ausalt: grusiinid armastavad eestlasi.  

Mis meist nii väga armastada?

Kust see tuleb, ma ei tea. Aga see on nii. Ka võtetel oli meid pooleks, ja ma võin öelda, et nii suurepärast klappi pole mul kunagi üheski võttegrupis olnud, isegi grusiinidega mitte. Nagu polekski vahemaad, seda külma merd. Miks? Ehk sellepärast, et me oleme väikesed rahvad. Jaganud sarnast saatust. Te olete meid ikka toetanud, kui meil on raske. Ons see siis üldse tähtis, miks?  

Aitäh. Kas Lembit Ulfsak oli teie esimene valik?

Jah, esimene ja ainus. Mäletasin teda juba N. Liidu ajast, olin veel laps, kui nägin «Thijl Ulenspiegelilt». Palusin näidata tema pilti, et kuidas ta nüüd välja näeb. Jah, ta oli täpselt Ivo. Minu kangelane, selline, nagu ma teda ette kujutasin. Kui ma tema tegelaskuju vaatan, siis ma usun, et selliseid asju sünnib, et selliseid inimesi on olemas.

Võin isegi öelda nii, et Ulfsakita poleks ma seda filmi ehk isegi ette võtnud. Kui siin natuke doosiga üle pingutada, siis pole see enam õige lugu. Ulfsakil on kõik peensusteni välja timmitud. Ka inimesena on ta väga huvitav isiksus. Huvitav oli ka Elmoga töötada, ka tema lõi ereda karakteri.

Tšetšeeni mängib teil grusiin, ja väga hästi mängib. Grusiini jälle peavad abhaasid, kes Ivo majja tulevad, tšetšeeniks. Üks Kaukaasia kõik, vered on segamini?

Saab tegelikult eristada küll, aga mitte niivõrd välimuse, kuivõrd aktsendi järgi, millega vene keelt räägitakse. Giorgi Nakašidze, kes tšetšeeni kehastab, õppis tõepära huvides kaks aastat tšetšeeni aktsendiga vene keelt. Kui päris-tšetšeenid teda rääkimas kuulsid, ei tulnud neil esiotsa mõtetki pähe, et see pole nende kaasmaalane. Kui seda meie käest kuulsid, hakkasid pinnima: kas su ema on tšetšeen? Isa?

Vaatamata raskele teemale ja traagilisele lõpule mõjub film vabastavalt, siin on isegi huumorit.

See vist on meil veres – vaadata ka suurimale tragöödiale väikese huumoriga. Teisalt pääseb ka tragöödia nii rohkem mõjule.

Filmis on vist ainult üks gruusiakeelne lause, räägitakse vene ja eesti keeles. Meil on juhtunud, et sellised segakeelsed, segase identiteediga filmid koguvad väga vähe vaatajaid. Kas grusiin ikka tuleb kinno?

Loodan, et tuleb. Sõda puudutab kõiki. Ma usun ka, et see on väga selge identiteediga film, gruusia ja eesti filmikultuuri ilus ja õnnelik sümbioos. Iseasi, et meil on liiga vähe kinosid. Thbilisis ainult kolm. Minu eelmine film «Valvur» (2012) lõi mõni aasta varem välja tulnud «Avatari» ennast, kuigi seda vaatas «ainult» 50 000 inimest. Kui N. Liit lagunes, lagunes ka kinovõrk.

Meil ka.

Eks ole? Kogu Gruusia peale tuleb ehk maksimaalselt kuus kino, suur saal, üle 400 koha, on ainult kahes. Seda on väga vähe.

Viimase Anapa festivali võistlusprogrammis oli film «Tehtud Gruusias – ilma rahata». Kas see on nali või diagnoos?

Pigem ikka režissööri väike vimka, et oma filmile tähelepanu tõmmata. Aga raha on tõesti väga vähe. Kaks miljonit eurot kogu Gruusia filmile kokku. Erakapital toetab väga vaevaliselt – kas või sellepärast, et levi ei ole. Pole midagi tagasi teenida.

Väike Gruusia on sünnitanud palju väljapaistvaid filmimehi. Otar Iosseliani, Tengiz Abuladze, Šengelajad, Georgi Danelia, Mihheil Kalatozišvili, Nana Džordžadze… Miks?  

Hea küsimus. Ma ei tea. (Mõtleb pikalt.) Äkki sellepärast, et Gruusia ise on väga filmilik maa kõigi oma mägedega? Ja et sellega kaasneb mingi individuaalne nägemine? Mittestandardne, humoorikas ja kerge.

Ka Federico Fellini on öelnud: «Gruusia filmikunst on täiesti unikaalne – särav, filosoofiliselt inspireeriv, väga tark ja samas lapselik. Selles on see miski, mis paneb mind nutma, ja ma pean tunnistama, et seda ei ole mitte lihtne teha.»

Fellini oli ise suur artist. Ka meil, grusiinidel, on artistilikkus veres. Mine tea, äkki tõesti sellepärast ka?

Kas te olete praeguse Gruusiaga rahul?

Ma olen rahul sellega, et pärast uut valitsust on hirmu jäänud vähemaks. Vaadake, grusiinid on vaba rahvas. Saakašvili ajal üritati inimeste õigusi kitsendada. Fassaad oli ilus, tehti häid reforme, näiteks reformiti politsei, teed said korda, aga see, mis selle varjus toimus, selle nimi oli ikkagi Hirm.

Olgu, ma liialdan, aga siiski: inimesi kuulati pealt, piirati eraomandit, lokkas korruptsioon… Võimuga seotud ärimehed tegid väga suurt raha. Nüüd on olukord paranenud – see annab lootust.

«Mandariinid»

•    «Mandariinid» (pildil esilinastuse kutse) jutustab 1992. aastal puhkenud Gruusia-Abhaasia sõjast, mille hammasrataste vahele sattusid ka rohkem kui saja-aastase ajalooga eesti külad. Ivo (Lembit Ulfsak) võtab oma katuse alla kaks haavatud vaenupoole esindajat – grusiini Nika (Mihheil Meski) ja Abhaasia poolel võitleva tšetšeeni Ahmedi (Giorgi Nakašidze) –, üritades neid lepitada. Eestlastest mängivad veel ­Elmo Nüganen ja Raivo Trass.

•    Stsenaariumi kirjutas ja lavastas Zaza Urušadze, operaator oli Rein Kotov, kunstnik Thea Thelia, helilooja Niaz Diasamidze ja grimmikunstnik Tiina Leesik. Produtseerisid Ivo Felt ja Zaza Urušadze.

•    Film läks maksma 650 000 eurot, Eesti raha on sellest 58 ja Gruusia raha 42 protsenti.

•    Nädalavahetusel võitis «Mandariinid» Varssavi filmifestivalil parima režissööri ja publikupreemia.

•    Eesti kinolevisse jõuab film 1. novembril.
-------------------------------------------------

Kommentaar

Lela Otšiauri

filmiteadlane

«Mandariinid» on ere film sõjast, mis purustab kõik enese ümber, eraldab inimesi ja rahvaid, tõmbab nende vahele vaimsed ja füüsilised piirid, ja nende piiride ületamisest. See on film vihkamisest ja armastusest, kättemaksust ja andestamisest, nukker ja helge korraga, film väärikusest, mille olemasolu süstib lootust ja usku inimesse.

Suurepärased näitlejad (Elmo Nüganen, Raivo Trass, Mihheil Meski ja Georgi Nakašidze eesotsas legendaarse Lembit Ulfsakiga) loovad eredad tegelaskujud, kes ei kaota väärikust ka kõige äärmuslikumates, raskemates ja traagilisemates olukordades; kes suudavad andestada ja tõestada isegi oma elu, isiklike kaotuste hinnaga, et ei ole midagi kõrgemat ja olulisemat kui au ja üksmeel.

See on ehtne kunst, millest jääb nii sageli puudu tänapäeva filmides. Ümbritseva keskkonna faktuur; eraldatuse ja väljapääsmatuse atmosfäär, millele vastanduvad pealtnäha tüüne külapilt, rahuaegse elu kauge kaja ja mandariinidesse uppuvad aiad; kujundlikud maastikud; täpne ja selge kaadri ülesehitus ja läbimõeldud detailid; ruum, mis on korraga õhuline ja sügav; suisa füüsiline hirmu ja õnnetuse aisting, mis varitseb kangelasi, ja lõpuks kauaoodatud vabanemine kurjusest, vihkamisest ja vägivallast – see kõik teeb sellest filmist kunstiteose, mis ühendab parimal moel Eesti ja Gruusia kultuurilis-vaimse pärandi.

Lela Otšiauri on üks hinnatumaid Gruusia filmikriitikuid ja -teadlasi, Gruusia teatri- ja filmikooli professor.