Lavastus «Viru laulik ja Koidula» Pärnus on peale kõige muu hea näide sellest, kuidas just teatri võlujõud muuseumi ellu äratab.
Kirjadesse põimitud hing
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muuseumiteatri lavastuse dramatiseeringu aluseks on kahe ärkamisaja suurkuju, Lydia Koidula (24.12.1843 – 30.07.1886) ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (26.12.1803 – 25.08.1882) teineteisele saadetud kirjad. Kirjavahetus kestis seitse aastat. Etenduse lõpus, kui Koidula on otsustanud mehele minna, annab Lydiast 40 aastat vanem, arst ja «Kalevipoja» kirjutaja Friedrich talle saadetud armastuskirjad asjaosalisele tagasi. Annab tagasi, sest nii on kombeks.
Jah, üpris julgelt saabki neid kirju armastuskirjadeks nimetada. Mis siis, et neis pole otse öeldud intiimseid sõnu. Tunne ja tunded on kirjutatud sõnade sisse, ette ja alla. Küllap on dramatiseeringus kirjade sisusse kärpeid tehtud, aga mõlemat kirjutajat iseloomustab see, et kirjades ja ka lavaettekandes ei ole ühtegi tühja, emotsioonita (vihkamisest armastuseni, ja kõik nende vahele jäävad vahetoonid) öeldud-kirjutatud lauset.
Lavastuse autorid ei ole läinud lihtsat teed. Nad ei loe kirju ette, vaid mängivad. Mõtted sünnivad kohapeal, elusate inimeste peas. Ja see, et ei mängita ajalugu, vaid inimesi, toob inimesteni saalis ka ajaloo. Päris hea on pärast etendust vaadata Pärnu jõel sõitvat laeva ja mõelda, et inimesed on aja ajalooks saamisega jäänud samasuguseks. Muutunud on keel ja kombed, asfalti on rohkem, ja mobiiltelefone, vahemaid ei ole enam jne, aga unistused, see, mis sünnib inimese hinges, on sama hell ja puudutav, sama vastuoluline ja lihalik-kirglikki.
Väga eriskummaliselt mõjub ses museaalses lavamaailmas, mis paariks tunniks selle etendusega Koidula muuseumi majja sünnib, Koidula ja Kreutzwaldi liikumine publiku seas. See haakub kuidagi vaimude tunniga Jannseni tänavas. Toob väga ligidale aja, mil püksid naise jalas ja naine oma nimega ei olnud enesestmõistetavad asjad. Sel ajal sündisid Eesti esimene laulupidu, esimesed eestikeelsed näitemängud ja ärkas eestlaste eneseteadvus. Kõik see tuleb meelde, kui vaadata ja kuulata paar sajandit tagasi räägitud eesti keelt – tänavu täitub 170 aastat Lydia Koidula ja 210 aastat Friedrich Reinhold Kreutzwaldi sünnist.
Mu isamaa on minu arm... Näitleja Elmar Trink, kes praegu Koidula muuseumi juhataja, on muuseumiteatrit ellu kutsudes ainuõigel teel. See, kuidas inimese hing lavalt väikeses saalis käeulatuses istuva publiku hinge poeb, on raske ülesanne. Sellega tuldi ausalt toime.
«Viru laulik ja Koidula»
Dokumentaalnäidend kahes vaatuses
Dramatiseerinud Aino Undla-Põldmäe ja Katrin Nielsen
Lavastaja Katrin Nielsen.
Osades Kaili Viidas, Elmar Trink. Mängitakse Pärnus Koidula muuseumis