Muusikakriitik avaneb kunstikogujana

Artemi Troitski toob Eesti vaatajate ette parimad palad oma ulatuslikust kaasaegse kunsti kogust.

FOTO: Liis Treimann

Paistab, et ka meil on kätte jõudnud erakätes olevate kunstitööde näitamise aeg. Alles see oli, kui Tallinna Kunstihoones eksponeeriti väljapeetult Enn Kunila kogust pärit eesti kunsti klassikat. Rahvast käis palju, sest erakogud tõmbavad inimesi justkui magnetiga ligi.



Sedapuhku üllatab ArtDepoo, eksponeerides ligemale kuuks ajaks legendaarse vene muusikakriitiku Artemi Troitski kunstikogu. Troitski on teada-tundud inimene ka Eestis, eriti muidugi muusikainimeste seas, kellega teda seob pikaajaline sõprus.

Sõprusest kunstnikega sai alguse ka Troitski kunstikogu. Piltide kogumine, nagu ta ise ütleb, läks lahti kusagil 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses. Sellest ajast on pärit ka Ilja Kabakovi «Tool».

Kogub seda, mis meeldib


Õigupoolest ei arvanud Troitski kaua aega, et tegemist võib olla kollektsiooniga, mida võiks ka teistele näidata.

See teadmine jõudis talle pärale alles viis aastat tagasi, kui kunstimaailmaga tihedalt seotud inimesed väitsid, et tal ei ole mitte lihtsalt palju häid töid, vaid terve suurepärane kaasaegse kunsti kogu. Mida praeguseks on eksponeeritud juba Peterburis, Moskvas ja Riias.

Ja tõesti, Troitski kogus on esindatud terve hulk kunstnikke, kelle nimed on kaasaegse vene kunsti kontekstis muljetavaldavad: Ilja Kabakov, Timur Novikov, Oleg Kulik, Dmitri Vrubel, Vladimir Dubossarski, Aleksandr Vinogradov... Igaüks neist on omamoodi märksõna, mille tagant rullub lahti terve loominguline maailm.

Kuid esindatud ei ole mitte ainult väga tuntud kunstnikud. Siin on ka neid, kes pole kaugeltki nii kuulsad kui ülalnimetatud või on isegi vähetuntud, aga Troitskile enesele ühel või teisel põhjusel olulised.

Moodne kunstiturg, sh osaliselt ka kunsti kollektsioneerimine, ja seda ehk just praegusel Venemaal, on oluliselt muutunud võrreldes 15–20 aasta taguse ajaga. Kui 1990ndatel oli see selgelt nähtavas sõltuvuses kriitikute, kuraatorite ja mõningate mõjukate kollektsionääride hinnangutest, siis praegu on peamiseks eksperdiks muutunud raha, millega soetatakse ühe või teise kunstniku teosed, ilma et esitataks küsimust nende «kunstilisest väärtusest».

Viimasest on saanud enamasti tühipaljas sõnakõlks. Tööd on muutunud lihtsalt aktsiateks, mille hind võib tõusta või ka langeda.

Sellest ajendatult küsin Troitskilt, millistest printsiipidest on ta oma kogu koostamisel lähtunud. «Mu ainuke printsiip,» vastab ta, «on olnud see, kas mulle on üks või teine töö meeldinud. Olen kogunud kunsti kui tavaline inimene ja lähtunud emotsionaalsetest otsustustest.»

Peale vene kunstnike loomingu on Tallinnas välja pandud  ka maailma eri paigust soetatud pilte. Eesti kunstnikest on ta kogus Jüri Arrak, Siim-Tanel Annus, Navitrolla ja kogu viimase täiendusena Priit Pärna «Tasakaal III».

Nagu tsirkuse direktor

Näituse pealkiri «Tsirkus» peaks edasi andma seda iseäralikku atmosfääri, mis väljapanekul tõepoolest valitseb. Kõigi nende väga erinevate tööde puhul, nagu kirjutab kuraator Olga Temnikova, on ühenduslüliks «koguja isiksus, tema maailmataju, tema muusikamaitse. Tema kui «tsirkuse direktori» ümber keerleb see kujundite karussell, temast hakkab see pihta ja temaga sulgub».
Keskselt eksponeeritud Nikas Safronovi maal «Artemi Troitski Lomonossovina» (sic!) on kindlasti selle kinnituseks.

Näitus
Artemi Troitski kunstikogu
«Tsirkus»
Avatud 29. maini Tallinnas ­ArtDepoos

Tagasi üles
Back