/nginx/o/2013/11/12/2615556t1h1632.jpg)
Kui üks tavaline hulkurhipi 1960.–70. aastatel Nõukogude Liidus ringi hääletades võõrasse linna sattus, oli tema esimene mure otsida üles see park või kohvik, kus jõlkusid kohalikud karvased. Siis oli kõik hooleta – kui sa ka kedagi ei tundnud, said ikka öömaja, vajadusel süüa, veinilonksu või kanepimahvi. Vennad Toivo ja Ülo Tootsen, kes 1968. aastal
N. Liidule ringi peale tegid, seadsid oma sammud uues linnas esmalt hoopis komsomolikomiteesse. Enam-vähem samade vajaduste rahuldamiseks, kui ehk kanep välja arvata. Tootsenite raamatu algusest tuleb välja, et tollal oli (nende meelest) selline vagabundlus võimalik vaid komsomoli egiidi all. Ikkagi tuletavad nad meelde Ilfi ja Petrovi leitnant Schmidti poegi, kes provintsilinnade täitevkomiteesid rüüstasid.
Tootseni reisiraamat on aus dokument, mis koostatud tolleaegsete märkmike põhjal. Need annavad vahetult aimu, mis tunnetega noored sinisilmsed mehed läbisid «ühe kuuendiku kogu maailmast» ja läkitasid tee peal reportaaže vennasvabariikide komsomoliehitustest. Meenutused on varustatud joonealuste märkustega, mis tänapäeva lugejale absurdiimpeeriumi peenusi selgitavad. Siinkirjutajagi sai teada paar päris uut asja.
Märkmikumeenutustele lisab Tootsen tänapäevaseid hinnanguid ja kommentaare. Nii ei võinud vennad ju siis teada, et uhke polaarjoonetagune metallurgiahiiglane Norilsk on rajatud Stalini orjade luudele. Kogu reisi vältel pidasid matkasellid ranget kulueelarvet, mis raamatus ära tuuakse. Hea, et autor esitab ühes kohas võrdluse tänapäeva hindade ja sissetulekutega. Viin, tubakas ja toit oli ikka häbitult odav – kui seda saada oli. Lisaks komsomolikomiteede annetustele oodati pidevalt ka rahakaarte kodustelt, et omadega välja tulla. Autor toob ära oma tolleaegsed kirjad abikaasa Tiiule, kes pidi ligi pool aastat üksi pisikest last kasvatama ja selle kõrvalt vapratele reisisellidele raha lähetama. Tiiust hakkab vahepeal natuke kahju, aga see, et need kirjad on siiamaani säilinud, on jälle väga hea. Sama väärt on raamatut illustreerivad reisifotod.
Tootsen on reisijutu kirja pannud hea ajakirjanikusulega, see on lõbus ja hoogne lugemine, täis oma aja järele lõhnavaid reportaaže. Kahju vaid, et reisi esimene pool, liidu Euroopa-osa, Kaukaasia ja Kesk-Aasia nii pealiskaudselt läbi kapatakse. Mõni vabariik saab vaid paari lehekülje jagu tähelepanu. Pikemad ja sügavamad kirjeldused algavad teispool Baikalit, laevareisid mööda Jaapani ja Põhja-Jäämerd väärivad eriti kiitust.
Toivo Tootsen
«Kott seljas ümber «kodumaa»»
Reisiraamat 2013
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)