Nikolai Aleksejev: kõik, mida öelda tahan, ütlen muusika kaudu

Nikolai Aleksejev Foto: ERSO

Vestlused peatselt ametist lahkuva ERSO peadirigendi Nikolai Aleksejeviga 2001–2010, Tallinn–Peterburi.

Nädal tagasi oma 54. sünnipäeva tähistanud ERSO peadirigendil Nikolai Aleksejevil on jäänud oma orkestri ja publikuga hüvastijätuks veel vaid üks kontsert – nädala pärast tuuakse kuulajateni Rahmaninovi suurejooneline koorisümfoonia «Kellad».

Briljantse dirigendikäega maestro on nii muusiku kui inimesena äärmiselt nõudlik, otsekohene ja aus ning sellest tulenevalt pole kahtlustki, et kõrvuti vaimustavate kontserdielamustega jäävad temast nii orkestrantide kui temaga kokku puutunud inimeste seas veel kauaks liikvele legendaarsed «lood ja laulud», millele Aleksejev mõistagi ise ohtralt ainest andnud ja vürtsi lisanud.

Vaevalt oskas Leningradi konservatooriumi diplomand Nikolai Aleksejev 9. jaanuaril 1983. aastal esisemest korda ERSO ette astudes mõelda või unistada ligi kolmekümne aasta pikkusest koosmusitseerimisest, või veelgi enam, selle orkestri peadirigendiks saamisest, kuid just nii see läks.

Tagantjärele mõeldes oli see tõeline vedamine nii talle endale, orkestrile kui ka publikule. Kuigi aastate jooksul on nii ERSO kui ka Aleksejevi elus juhtunud nii üht kui teist, pole «muusikaline keemia» nende kahe vahel tänaseni lahtunud.

Kui Aleksejev üheksa aastat tagasi ERSO peadirigendiks kutsuti, oli orkester kriitilises seisus ja kõhklejaid – ons tema sealt Peterburist ikka see kõige õigem mees – oli üksjagu.

Kuid juba esimese hooaja lõpuks oli selge, et Aleksejevi kutsumine oli olnud ainuõige otsus. Orkester oli saanud endale just sellise dirigendi, keda ta sel hetkel kõige enam vajas – dirigendi, kes mitte pelgalt ei musitseerinud, vaid kes oskas ja tahtis tööd teha ning kes ei piirdunud millegi vähema kui täiuslikkusega.

Ning peagi said need esialgu kättesaamatuna tundunud muusikalised kõrgused ka orkestrile ainsaks ja tõeliseks mõõdupuuks, millest vähemaga enam leppida ehk ei suudetagi. Publik sai tagasi usu oma orkestrisse ja osaluse suure muusika loomise riitusel. Nii üks kui teine on aga just Aleksejevi teene.

Muusikateadlane Leo Normet kasutas kord Sibeliuse muusika puhul väljendit «Põhjala-ürgne», väga heade Peterburi koolkonna dirigentide puhul räägitakse kõlast, mida kutsutakse pea samamoodi: «Peterburi-ürgne».

Seda kõla suudavad ERSOst välja võluda vaid kaks meest: Nikolai Aleksejev ja Neeme Järvi. Kuigi natuurilt ja töömaneerilt nii erinevad, pole dirigentidena sarnasemaid kui need kaks – samast Peterburi helisevast pesapuust pärinevat meest.

On sügavalt sümboolne, et Aleksejev annab üheksa aastat tagasi tema kätesse usaldatud ühe meie rahvuskultuuri kallimatest aaretest – ERSO – üle just selle aastate eest professionaalse orkestri staatusesse tõstnud Järvile.

Kas pisut enam kui pool sajandit on dirigendile piisav vanus, et tunda end lõpuks n-ö pärisdirigendina?  

(Naerab.) Kunagi arvasin minagi, et see õige iga jõuab kätte kusagil viiekümneselt, nüüd nihutaksin selle piiri veel julgelt kümne aasta võrra edasi.

Teie esimesest kontserdist ERSOga on möödunud ligi kolmkümmend aastat, millisena te seda mäletate?

Väga romantilisena – mulle meeldis Tallinnas absoluutselt kõik, nii muusikaga seonduv kui ka kõik muusikaväline. Kuid ütlen päris ausalt, et kõige eredam mälestus ei jäänud mitte kontserdist, vaid sellele järgnenud käigust Estonia ooperiteatrisse ja kuulsasse Kuku klubisse.

Kaheksateist aastat hiljem võtsite vastu ERSO peadirigendi koha, ja seda väga keerulisel ajal: paljud orkestrandid teenisid leiba välismaal, publikut oli hõredalt…

ERSO pakkumine tuli ajal, mil mul oli loomingulises mõttes tekkinud täielik paigalseis ja ma tundsin, et midagi peab kohe ja kardinaalselt muutuma. Olin läinud Zagrebi orkestri juurde konkreetsete ootuste ja plaanidega, kuid mitmetel põhjustel need ei õnnestunud ja ma nägin, et ei hakkagi kunagi õnnestuma.

ERSO ettepanek oli minu jaoks just see, mida toona vajasin, seda enam, et juba meie esimesel kohtumisel sain aru, et lõpuks ometi on mul käes orkester, kes suudab ja tahab töötada. Lõunamaa inimesed ei armasta niiviisi tööd lõhkuda nagu meie siin põhjamaal.

Siinkohal ongi minu siirad tänusõnad oma eelkäijale, dirigent Arvo Volmerile, kes suutis ERSO jaoks väga rasketel aegadel hoida orkestrit päris laiali jooksmast, ning minu suur kummardus publikule, kes jäi oma orkestrile truuks.

Erinevalt publikust, kelle te juba esimese hooajaga õnnestunult ümber sõrme keerasite, ei andvat ükski orkester dirigendile armu…

Iga orkester on omamoodi organism ja seda pole vaja ühegi teisega võrrelda. Mina suhtun orkestritesse nagu oma lastesse – võtan neid täpselt nii, nagu nad on.

Räägitakse, et nii leebe te nüüd ka ei ole, vastupidi – te olevat vägagi terava keelega.  

See, et olen terava ütlemisega, vastab tõele ja Peterburis mul vaenlastest ilmselt puudust ei ole. Põhjus, miks ma Tallinnas siiski suhteliselt «leebe ja tasane» olen, tuleneb sellest, et mulle tõesti väga meeldib ERSOga töötada, isegi kui ma näen nende silmist, et nemad minuga rahul ei ole. Meid ühendab üks huvi – resultaat.   

Teie jõuline karakter lubab oletada, et suhtute kriitikasse kas väga isiklikult või ei lähe see teile üldse korda. Niisiis…?

Kõiges suurem kriitik olen endale ise ja ma tean puldist alla tulles täpselt, kas läks hästi või halvasti. Ma ei edvista, kui ütlen, et ma pole endaga kunagi rahul. Uskuge, see on väga raske ala ja ainult meie, dirigendid, teame, mida see töö enesega kaasa toob.

Kuid dirigendid ongi üks üsna rahulolematu seltskond, nad pole kunagi millegagi rahul: ei sellega, kuidas neid teenindatakse, vastu võetakse, mis autoga neid sõidutakse jne.

Ega teiegagi kergem polnud – kellelgi ei õnnestunudki teid lobeda jutuga PR- ja müügimehe rolli suruda.

Nõustun sellega, et ma ei armasta väliseid efekte ja tühja juttu, ning kõik, mis ma öelda tahan, ütlen ma muusika kaudu. Ma arvan, et PR-show ei anna midagi juurde ei mulle, muusikale ega orkestrile. Dirigendi peamine anne ei pea avalduma tema rääkimisoskuses. Kuid efektid võivad olla vahel publiku ootus, seda küll.

Publiku ootused said igati täidetud ja nende aastate jooksul on olnud õnn kogeda mitmeid muusikalisi kõrghetki. Millised on need olnud teie jaoks?  

Need nn kõrghetked ei lange, muide, publiku ja dirigendi puhul sageli üldse kokku. See seisund, kus tunned musitseerimisest tõelist rahuldust, tekib paraku väga harva ja eeldab väga mitmete asjaolude kokkulangemist. Selliseid hetki, mil see miski on õhus, tekib, kui Jumal annab, kord hooaja jooksul, kui sedagi. See pole edvistamine, nii see lihtsalt on.

Ma ei usu, et see, mida ma ütlen, erineks väga palju sellest, mida ütleks minu asemel iga teinegi dirigent, kuid üheksa aastat pole siiski mingi tühine aeg, isegi juhul kui elaksin saja üheksa aastaseks. (Naerab.)

Tahaksin uskuda, et see aeg pole tühja läinud, et ka orkester on selle aja jooksul minult midagi õppinud, sest ma tõesti püüdsin teha oma tööd nii hästi, kui suutsin. Ja samas – see kõik oli nagu alles eile, kui alustasin – aeg on lennanud uskumatult kiiresti!

Kas olete seda usku, et ka tänapäeva materialistlikus maailmas läheb muusika inimestele endiselt korda, et nad vajavad seda?

Muidugi! Kui see nii ei oleks ja ma seda ei usuks, poleks üldse mõtet pille kätte võtta ja lavale minna. Juhatasin tänavu Montepellier’ nüüdismuusika festivalil Boriss Tištšenko Dante-sümfooniat nr 3 ja kuigi ma ise ei suuda publiku reaktsioone jälgida, olevat olnud standing ovations, mis kestsid viisteist minutit.

Ja see oli publik, kes tuli kontserdile eelkõige kui seltskondlikule üritusele! Sain muusika vajalikkusest aru palju aastaid tagasi, töötades Uljanosvkis, kui mängisime ärimeestele, kes ei teadnud isegi, kuidas Haydni nimi kirjutatakse, kuid kes hakkasid meie kontserte ootama ja olid alati kohal, sest muusika oli midagi nende hinges puudutanud. Aga selleks, et see tunne publikus tekiks, on vaja muusikul endast esmalt kõik anda.

Rääkides kunagi oma heast sõbrast ja kolleegist Peeter Liljest, ütlesite, et tõeline kontsert ei kao ka siis, kui see pole salvestatud. Kahju, kuid teist ei jää koos ERSOga maha ühtegi ühist helikandjat.

See pole õigupoolest etteheide õigel aadressil, kuid ma loodan, et ka minust jääb midagi Estonia saali maha…  

Mida põnevat järgmine kontserdihooaeg teile endale dirigendina kaasa toob?

Kõigepealt luban endale pärast ERSOga lõpetamist väikese puhkuse ja mul on tõesti väga hea meel, et tõenäoliselt jääb mul tänavu rohkem aega iseenda ja spordi jaoks. Olen otsustanud lõpuks endale, vaesekesele, halastada ja tegeleda sellega, mis mulle tõesti meeldib.

Jätkan tööd oma Peterburi koduorkestriga, järgmise aasta märtsis ootab ees suur Ameerika turnee, mida juhatame koos Juri Temirkanoviga, ning Arnhemi orkestriga ootavad ees kontserdid ja Šostakovitši teoste salvestused. Kindlasti lisandub aasta jooksul veel üht-teist ning üks üsna eksootiline ettepanek on juba ka tehtud, kuid olen siiralt rõõmus, et mul vähemalt praegu jätkus arukust sellest loobuda.

Kui puhkamisest juba juttu tuli, siis kus ja kuidas te tavaliselt puhkate?  

Kuna olen tänu tööle niigi kogu aeg lennus, siis oma vabast ajast ma lihtsalt mööda maailma ringi reisida ei armasta. Viimased viisteist aastat olen käinud suviti puhkamas Horvaatias, mulle meeldib seal väga ja tänavu ootan sinna minekut erilise kannatamatusega.

Mitte vaid sellepärast, et saan seal veini juua ja otse merest püütud värsket kala süüa, vaid et saan seal rahus tegeleda uute partituuridega. Ma ei teagi, kuidas see puhkamine üldse õnnestub, sest võtan kaasa Messiaeni ülimahuka sümfoonia «Turangalîla» ja mõtlen sellele juba praegu ühtaegu rõõmu ja õudusega. (Naerab.)

Kuid eks ka Eesti publik ootab teid tagasi.    

Mingid plaanid on küll tehtud, kuid kuna need ei ole sada protsenti kindlad, ärgem neist veel täna rääkigem. Mõistagi ei keeldu ma ühestki pakkumisest koos ERSOga, seda enam, et meil pole ju käsil abielulahutus, vaid normaalne loominguline protsess.

Aastakümneid tagasi kanti peadirigent n-ö jalad ees lavalt ära, kuid nüüd on olud sootuks teised ja ma olen sellega väga päri. Ühe erandiga – Peterburi orkestri puhul see ei kehti, sest mulle tundub, et mida pikem on järjepidevus, seda paremaks läheb orkestri ja dirigendi koostöö.   

Julgen arvata, ma ei liialda, öeldes, et siinne publik on teid aastatega armastama hakanud. Te kindlasti tajute seda ja kuigi dirigent räägib tavaliselt kuulajatega muusika keeles, äkki soovite oma vastutundeid kuidagi ka sõnades väljendada?  

Ma austan eesti publikut väga ja on tõesti meeldiv tõdeda, et mul on siin tekkinud oma  püsikuulajaskond. Kuid veelgi toredam oleks teadmine, et iga kord on saalis ka mõni täiesti uus inimene, kelle jaoks see on üldse esimene kord.

Kuid mis puutub sõnadesse… lubage, et jään ka seekord endale kindlaks – ma räägin publikuga, saadan talle oma sõnumi iga kord kui juhatan, hoolimata sellest, et seisan seljaga saali poole. Ja ma ei tee seda üksinda, ma teen seda alati koos orkestriga – see on meie ühine sõnum.

Kas midagi jäi koos ERSOga ka tegemata ja kas on midagi, mille järele igatsema jääte?

Tunnet, et midagi oleks tegemata jäänud, mul õnneks ei ole. Tänaseks on meil orkestriga selline üksteisemõistmine, et võime mängida absoluutselt ükskõik millist muusikat ja ikka tunda sellest rahulolu, sest on tekkinud väga oluline asi – rõõm koos musitseerimisest.

Kuid igatsusest… teate, ma  ei ole selleni veel oma mõtetes ja tunnetes jõudnud, saaksin sellele vastata alles siis, kui viimane kontsert on juba toimunud ja ma olen saanud aega kõigele sellele rahulikult tagasi vaadata.

Suutmata kiusatusele vastu panna, küsin lõpetuseks ühe väga ebaoriginaalse küsimuse: kui te poleks muusik, kes te olla tahaksite?

Kui te juba niimoodi küsite, siis ei suuda ka mina kiusatusele vastu panna ja ütlen, et tahaksin olla miljonär ja loodan, et oma järgmises elus ei pea ma mitte kui midagi tegema. Just seepärast püüan endast siin ja praegu anda nii palju, kui vähegi suudan.

Aga kui mitte muusika, siis pigem üldse mitte midagi, sest ega ma midagi muud peale dirigeerimise küll oma väikeste valgete kätega teha ei oska. (Naerab nakatavalt.)    

Nikolai Aleksejev

ERSO peadirigent ja kunstiline juht

Sündinud 1. mail 1956 Leningradis (Peterburis)

Perekond: abielus, 2 poega

Haridus:

•    Glinka-nim Riiklik Koorikapell, koorijuhtimine (1973)

•    Leningradi Riiklik Konservatoorium, koori- ja orkestrijuhtimine (1983)
Tunnustus:

•    Võitnud VII Herbert von Karajani (1982), Vaclav Talichi (1985) ja Tokyo Min-On’i rahvusvahelised dirigentide konkursid (1985)  

•    Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärk (2006)

•    Vene Föderatsiooni rahvakunstniku aunimetus (2007)

•    Eesti Vabariigi presidendi kultuuripreemia (2010)
ERSO hooaja lõppkontsert toimub 14. mail kl 19 Estonia kontserdisaalis

Mõtteid dirigenditööst
 
Dirigent pole mingi pilvedel hõljuja, ta töötab maa peal, mitte taevas!

Ma hindan väga publiku ausust.

Olen kindel, et isegi muusikas täielik võhik saab aru, kui muusikud endast parima annavad või vastupidi – kergelt läbi püüavad ajada. Olgu siis tegu metropoli publiku või lihtsa külarahvaga.

Muusikat pole vaja mõista – kuulata ja tunda on vaja, laske sel enesest läbi voolata ja te tunnete täpselt, mida see tähendab.

Dirigeerimine – see on elukutse, mis ühendab endas teadmiste, kogemuste ja oskuste summat. Ja veel midagi seletamatut. Ja mitte ainult muusikaliste, vaid ka eluliste kogemuste najal kogutut.

Lava tuleb armastada, aga minul seda armastust pole, mina armastan orkestrit.

Meie töö on muutunud väga stressirohkeks. Varem said orkestri etteotsa ja lahkusid lavalt vaid jalad ees. Nüüd tuleb sul end kogu aeg tõestada. Absoluutselt igal kontserdil.

Kolleegid ja sõbrad Nikolai Aleksejevist

Andres Siitan, ERSO direktor

Kuna Nikolai Aleksejev tuli meie juurde juba nii kaua aastaid tagasi, siis oleme tõtt-öelda väga ära harjunud sellise orkestri kvaliteediga, mis ERSO-l preagu on. Kipume vahel ära unustama, et orkestri praegune tase on just Aleksejevi teene ning et see on väga erinev sellest, kuidas orkester kümme aastat tagasi kõlas.

ERSO ja Aleksejevi vahel on alati olnud mingi eriline keemia, kuigi alati pole lihtne seletada, milles see täpselt seisneb. Ometi oli seda klappi näha-tunda juba siis, kui Aleksejev käis orkestri ees veel külalisdirigendina – see kvaliteet, mida tema orkestrist välja võttis, ei jätnudki muud võimalust kui kutsuda ta peadirigendiks.

Toomas Vavilov, ERSO klarnetirühma kontsertmeister, dirigent

On mehi (= dirigente), kellele meeldivad kõik naised (= heliloojad), ja on mehi, kellele meeldivad mõned naised, ja on mehi, kellele meeldib ainult üks naine. Aleksejev on muusikuna see, kellele meeldib üks naine, äärmisel juhul kaks-kolm.

Ta pole muusikalises mõttes kõigesööja, vaid kindla suuna, maitse ja huvidega dirigent. On loomulikum, et nii nagu mehele ei saa meeldida kõik maailma naised, ei saa dirigendile meeldida kogu maailma muusika. Mahler on üks neist vähestest «naistest», keda Aleksejev tõesti südamest armastab. 

Maia Lilje, muusikateadlane, perekonnasõber

Nikolai on dirigendina väga nõudlik ja ta saab seda luksust endale lubada, olles ise väga töökas ja õnnistatud erakordselt hea kõrva ja muusikalise maitsega. Ta on üks neist dirigentidest, kes veel valdavad muusikas seda nii olulist peent käsitööd, milleta suurt kunsti iial ei sünni.

Ta on ka sõprade ringis alati aus ja otsekohene ning see ei pruugi paljudele meeldida, ka mitte muusikutele, ning sellest võib olla liikvele läinud legend Aleksejevi raskest iseloomust.

Peeter Saul, dirigent

Aleksejevil on väga hea dirigeerimistehnika, seda võib nimetada lausa kõrgtehnikaks. See on ülim ökonoomsus, mitte mingisuguseid liialdatud demonstratiivseid ja ülepaisutatud žeste – kõik on väga otsatarbekohane.

Orkester saab kohe aru, mida ta neilt ootab – see on tõeline Peterburi dirigeerimiskoolkond oma parimas esituses. Nii palju kui ma Aleksejeviga väljaspool dirigenditööd kohtunud olen, on ta äärmiselt meeldiv inimene ja tõeline härrasmees.