Kõne, mida eile ei peetud

Ühtne Eesti Suurkogu Foto: Jelena Rudi

Head sõbrad,täna täpselt 44 päeva tagasi toimus ühes Tallinna hotellis pressikonverents, kus kuulutati välja liikumine Ühtne Eesti.

Tookord kuulutati välja viimase kahe ja poole aasta jooksul ette valmistatud projekt, mille kulminatsioon pidi saabuma 7. mail Saku Suurhallis toimuval Suurkogul. Täna on 7. mai. Täna on kulminatsioon. Ja täna on ka Ühtse Eesti lõpp.

Kaks ja pool aastat. See on pikk aeg, et teada saada, mis Eesti poliitikas toimub. Muidugi mitte detaile, peensusi, nüansse. Aga ma julgen väita, et meil on olemas teatud arusaam sellest, millised mehhanismid siinset poliitikat juhivad.

Mõned neist mehhanismidest on meeldivad: inimesed hoolivad oma riigist kirglikult, neil on hea haridus, lai silmaring ja tugev empaatiavõime ning nad pingutavad iga päev selle nimel, et Eesti oleks normaalne riik.

Aga kahjuks on nende häält kuulda üha vähem ja vähem, sest teised mehhanismid on tugevamad. Te küsite, millised teised mehhanismid? Kas ei peakski eespool loetletud omadused olema piisavad ja ainuvõimalikud ühe riigi juhtimisel? Jah, peaksid. Kuid enamikul meie tänastel poliitikutel need omadused puuduvad.

Ärge mõistke mind valesti: ma ei taha hakata jälle poliitikuid kiruma. Usun, et tänase õhtu jooksul on nende puudustele piisavalt tähelepanu juhitud. Aitab sellest. Räägime parem meie enda puudustest. Sest just sellest soovist – rääkida kõigi, ka m e i e puudujääkidest – sündiski mõte tuua ühiskonda liikumine Ühtne Eesti.

Sellest pidi saama ühiskonna lakmuspaber, mille üheks oluliseks osaks oli kõik see, mida me selle projekti raames tegime. Me viisime läbi kampaaniaid, kopeerisime poliittehnoloogiaid, õppisime paremini tundma retoorilisi võtteid, manipuleerisime avalikkuse ja meediaga.

Ühesõnaga, tegime kõike seda, mis on tänase Eesti poliitika argipäev. Muide, ma ütlen teile ausalt: me oleme sellest väga väsinud, meil on kõrini, me tahame minna loodusesse ja hingata värsket õhku.

Kuid oli miski, mis oli meie jaoks kõigist neist nippidest veelgi olulisem. Kõige tähtsam oli meie jaoks see, kuidas ühiskond reageeris, sest just see näitas Eesti ühiskonna praegust seisu kõige paremini. Meenuta. Mida sina mõtlesid, kui sa meist esimest korda kuulsid?

Miks sa ostsid pileti täna siia Saku Suurhalli? Miks mõni sinu sõber ei ostnud? Mida te oma tuttavatega meist rääkisite, kuidas kommenteerisite, olite te rõõmus või hämmelduses, kas teie kolleegil oli ükskõik? Mida arvasid teie vanemad? Aga teie lapselapsed? See kõik on olnud Ühtse Eesti osa, mida meie, lavalolijad, ei saa kunagi lõpuni teada.

Seda teate ainult teie. Mõelge selle üle veel kord järele, ja ma arvan, et te olete saanud nii elamuse kui ka ühiskondliku sõnumi. Ja selleks sõnumiks oli see, mida te ise mõtlesite, tundsite, ütlesite.

Aga aitab pateetikast. Räägime üllatustest. Meid üllatas reaktsiooni laiaulatuslikkus. Lootused uue poliitilise jõu tulekule, isegi kui selle eesotsas on näitlejad ja ta manifesteerib end selgelt väga populistlikuna, tulid ilmekalt esile. Rahulolematus Eesti ühiskonnas on suurem, kui me oskasime arvata.

Seda näitab ka piletimüük: me lootsime, et esimese kuu ajaga õnnestub ehk müüa pool saalist, aga saal oli välja müüdud kahe päevaga. Tartust on täna siia bussidega tulnud pensionärid, mitmes Tallinna lasteaias ja koolis tõsteti emadepäeva kontsert kuuldavasti täna hommikule, sest vanemad tahtsid osaleda tänaõhtusel suurkogul.

Üllatuseks oli ka see, et meie populismi määr jäi võrreldes tänaste Eesti poliitikutega alla igasugust arvestust. Arvasime, et meie plakatid ning esimesed sõnumid on piisavalt grotesksed, et saadaks kohe aru, kuivõrd ülevõimendatult populistlik Ühtne Eesti on. Olime naiivsed.

Kui lubasime kõigile 30 000 emapalka, siis nädala pärast ütles Reformierakond, et emapalga ülempiir tuleks tõsta 60 000ni. Kui olime tulnud välja võrdlemisi natslike plakatitega, trumpas Keskerakond oma täiesti haige kampaaniaga meid mitmekordselt üle. Selle finaaliks oli Edgar Savisaare blogipostitus, kus ta käskis hoida käed eemal Ühtsest Eestist. Kuid Edgar Savisaar – see kehtib ka sinu enda kohta.

Lisaks üllatustele pidime nii mõnigi kord poliitikutena käitudes ka teatud piire ületama ja nii mõnigi nina sai ülekohtuselt veriseks löödud. Kuigi see on kukepea võrreldes ülekohtuga, millega tavapäraselt teistest inimestest Eesti poliitikas üle ratsutatakse, siis soovime ometi rehabiliteerida mõned inimesed.

Tõnis Palts sai meie valimiskoolis number 3 süüdistuse, et ta on tegutsenud korruptiivselt, pidades silmas oma ärihuvisid Tallinna Sadamas. Paltsi koduerakonnast mitmelt inimeselt kuuldud info ei vasta tõele. See on kõnekas märk tegevpoliitikute oskustest levitada laimu.

Meelis Atoneni kinnitusel pole tema ega ükski teine Eesti Posti nõukogu liige nõudnud meie reklaamklippide maha võtmist, kuna neil pole aega «tegeleda teie väikese teatriga». Kõlab igati usutavalt.

Siim Sukles, kultuuriministeeriumi kantsler, ei ole poliitik, vaid ametnik, ning meie käest lavastuse eelarvet küsides käitus ta peaaegu et riigimehelikult – kindlasti riigimehelikumalt kui keskmine minister.

Ühelt poolt on täiesti normaalne, et ministeerium oma allasutuste finantsdistsipliini kontrollib, teiselt poolt soovis Sukles ilmselgelt meid hoopis võimalike rünnakute eest kaitsta.

Me juba teame, mida nii mõnedki noorpoliitikud siin saalis arvavad: et me oleme Reformierakonna või kultuuriministeeriumi käsilased. Me ei ole seda. Me oleme meie ise. Aga teie, kahjuks, ei ole.

Teie olete poliitsõdurid, ja te esindate alati kedagi teist peale iseenda.
Mis veel? Jah, plakatite sodimine oli Ühtse Eesti kampaania osa. Idee tuli ühelt strateegilise kommunikatsiooni eksperdilt, kelle sõnul ei olnud see Eesti poliitikas kaugeltki esimene säärane kampaania. Rein Langi puhul me ei valetanud, vaid rääkisime tõest teadlikult vaid poole, et külvata segadust. See õnnestus.

Eelarve tuli maksumaksja taskust ja mitte ebaseaduslike sissemaksetena ettevõtjatelt, nagu keskmisele erakonnale kombeks. Nagu näete: mingit kasumit me ei teeninud, vaid tulime ots otsaga kokku.

Ja veel mõned tänusõnad. Daniel Vaarik, kes oli meie jaoks kriisihetkedel alati olemas. Noortekogu – palun tõuske veel kord püsti ja näidake end, aitäh teile! Ja veel kümned ja kümned inimesed, kes nende 44 päeva ja varasemategi aastate jooksul meie projektile kaasa aitasid. Nende nimed, keda me tohime nimetada, leiate meie kodulehelt. Kuid väga paljusid nimesid seal ei ole.

Need on poliitikud, ajakirjanikud, analüütikud, ettevõtjad, suhtekorraldajad, politoloogid jne jne, kellega me kõnelesime ja teadmisi korjasime, kuid kellest ükski ei soovi oma nime avalikustamist. On see hirm politiseeritud inimeste kättemaksu ees? Me kardame küll.

Kuid head kohaletulnud. Loetelu konkreetsetest tegudest ja inimestest võiks jätkata veel ja veel. Teid kõiki huvitab ju hoopis üks teine küsimus. Ja nimelt: miks me siin oleme? Kas selleks, et veeretada retoorikapalli ja naerda ning nutta poliitika üle? Kindlasti mitte. Paljud teist on tulnud siia üheainsa küsimusega. Küsime seda. «Kas me teeme täna erakonna?» Küsime valjemalt. «Kas me teeme täna erakonna?»

Head kohaletulnud. Me ei tee täna erakonda. Me pole seda kunagi teha tahtnud  ja kindlasti ei hakka me ka tulevikus mitte ühtegi parteid asutama. Kas sellepärast, et me oleme näitlejad ja lavastajad ega tea avalikust haldusest või juriidikast piisavalt, et riiki juhtima kippuda? Jah, kindlasti on see üks põhjus. Milleks meile võim, kui me ei oska sellega midagi peale hakata?

Aga on veel üks olulisem põhjus, miks erakonda mitte teha. Ja see pole mitte soov vältida poliitikat. See ei ole argus või kartus tuleviku ees. Vastupidi. Me ei taha poliitikat vältida, vaid me tahame väga poliitikas osaleda. Aga me tahame osaleda seal nii, et me poleks professionaalsed poliitikud, ja nii, et me ei kuuluks ühtegi erakonda, isegi kui see erakond võiks olla meie endi asutatud.

On see tänases Eestis võimalik? Kas sina julged täna, 7. mail 2010 öelda: «Jah, ma osalen oma riigi juhtimises!» On see tõsi? Meie jaoks küll ei ole. Ja mitte keegi meist ei uskunud seda 44 päeva tagasi. Me ei uskunud, et tavalisel kodanikul on piisavalt võimalusi ja – mis veelgi olulisem – piisavalt tahet, et rääkida kaasa iseenda või oma kogukonna tulevikku puudutavates küsimustes.

Me loodame, et Ühtne Eesti on andnud juurde seda julgust ja tahet. Me loodame, et Ühtne Eesti on üks samm selles suunas, et inimene oleks poliitiku jaoks taas kodanik ja mitte enam klient. Me loodame, et Ühtne Eesti aitab tuua lähemale arusaama, et praeguse Eesti eest ei vastuta Reiljan, Ansip, Savisaar, Pihl või Laar, vaid kõik me ise.

Loomulikult ei suutnud me Eesti poliitikat hetkega muuta. Esmaspäeval lehte avades näete seal ilmselt taas mõnda uudist erakonnastatud ametnike, Savisaare julmuse või Ansipi ülbuse kohta, mis teid närvi ajab. Paari päevaga ei juhtu midagi.

Sest muutused ei sünni ühe päevaga – need sünnivad iga päev. Ja seetõttu me loodame, et kui sa ülehomme ajalehe käest paned, et sa siis ei vihasta, ei muutu tuimaks ja ükskõikseks, sest «midagi ei muutunud». Me loodame, et sa helistad oma sõbrale ning te ehitate laste jaoks parki kiige.

Te panete pead kokku ja nuputate, kas oleks võimalusi kodukant ilusamaks muuta või kas saaksite liituda mõne mittetulundusühinguga. Ja kui soovite, siis ärge liituge mitte kellegagi, ärge rebestage end Eesti riigi nimel, aga kui teile läheb korda ka miski muu peale teie enda, siis uskuge: teile läheb korda ka Eesti.

Mitte see rahvuslik Eesti, millest räägitakse, vaid see Eesti, mis on normaalne väike riik, kus me kõik koos elame. Miks ma seda usun? Sest te istute täna siin saalis. Aitäh teile selle eest.

Ühtne Eesti lõpetab. Homsest seda liikumist enam ei ole. Meie koduleht ja valimiskoolid jäävad veel mõneks ajaks üles ning sügisel esilinastub täispikk dokumentaalfilm, kuhu on jäädvustatud kogu protsess ning kõik telgitagused.

Teie lähete siit ilmselt koju. Head teed. Aga mida teeme meie? Jätkame sügisel uuslavastustega. Tulemas on huvitavaid lavastajaid Eestist, aga ka väljastpoolt. Peaaegu täpselt aasta pärast avame Skoone bastionil Põhuteatri. Sõidame Šveitsi ja Austriasse, kuhu meid on kutsunud sealsed festivalid. Aga kõigepealt?

Kõigepealt läheme loodusesse ja hingame värsket õhku. Mõtleme, mis läks nihu ja mis õnnestus. Ja oleme õnnelikud, et kuidas ka ei läinud, lapsed mängivad siin Saku Suurhalli lähedal Harku järve ääres ikka. Kui neile pärast tänast suurkogu ehitatakse mängimiseks üks kiik juurde, siis võime öelda: suurkogu on korda läinud.

Arvamused

Mida Semper-Ojasoo ikkagi kavatsevad? Mängida totalitaarsetel või ultrarahvuslikel tunnetel? Sellise mängu juures on alati võimalik, et kui idee on liiga hea ühekordseks kasutamiseks, siis võib selle üle võtta keegi, kes suudab ideed ka igapäevases elus rakendada. Reanimeerida Loominguliste Liitude pleenum, et südamele kogunenud taak kõnepuldist välja hüüda? /…/ Aga äkki ongi võimalik, et tuhanded inimesed, kes on tüdinenud elust ristteel, kus teeviidad on puudu, soovivadki väga, et saaks ühte jalga marssida, kätt tõsta ja kooris karjuda: «Ühtse Eesti eest – elagu!»

Eesti Ekspressi peatoimetaja
Priit Hõbemägi, Eesti Ekspress 25.03
---------------
Ühest küljest ma lihtsalt ei usu, et Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper seekord vindi nii üle keeravad, et nad hakkavadki parteid tegema. Aga teisest küljest: kui tahta praegu Eestis parteid teha, siis niimoodi tegemine oleks konkurentsitult kõige mõjusam.

Propagandaekspert Agu Uudelepp, ERR 25.03
----------------
Tegelikult oleks võinud ju katsetada sedagi, kui kaugele on aktiivne ja entusiastlik enamus (st need, kes lavale kogunesid) valmis minema passiivse vähemuse (st saali istuma jäänute) moraalsel alandamisel – ehk siis seda, kuidas populistlikult serveeritud nii-öelda õilsast ideest sünnib siin ja praegu tõepoolest reaalne vaimne vägivald allumatute, eristujate, vähemusse jääjate ehk siis kriitilise distantsi säilitanute suhtes. /…/ Tantsid ja laulad ja irvitad siin küll, aga näe... äkki oled endalegi märkamatult paralleelmaailmas, fašistide killas, kes terroriseerivad vähemust (st neid, kes koos sinuga ei plaksuta, ei karga laval ringi ega tunne kohe üldse mitte mingit mängurõõmu...).

Kirjanduskriitik Jaanus Adamson NO99 25. märtsil toimunud soojendusüritusest Ühtse Eesti suurkogule, Sirp 1.04
--------------------
NO99 poliitiline teater, mille väärikad eelkäijad Eestis on mitmed Kalju Komissarovi ja Merle Karusoo lavastused, näib taotlevat nüüd samuti teatrikeelse kirurgi noaga avada Eesti poliitika mädapaise. Selleks on populismiga varjutatud juhterakondade ning populismi omalt poolt võimendavate suhtekorraldus- ja reklaamifirmade kokkumäng. Kui kedagi või midagi susata, siis on need miljonite kroonide eest valimiskampaaniaid lavastavad omamaised ja piiritagused PR-firmad.

Kolumnist Rein Veidemann, Postimees 2.04
-------------------
Tegelikult olekski imetore, kui «Erakonna Ühtne Eesti suurkogu» ei jääks mitte ühekordseks estraadietenduseks, mille publiku moodustavad peamiselt ärevusse sattunud erakondade noortekogud, kes enesele ahvikiirusel suurel hulgal pileteid broneerisid. Ei, oleks vahva, kui NO-teater läheks valimistele, koguks hääli ja võidaks! Ja mida suurema ülekaaluga, seda parem, sest siis saaksime endale näitlejatest koosneva riigikogu ja valitsuse! /…/ Miks ei võiks Eesti olla tõeline teatririik, kus 27. märtsil antakse parima näitleja preemia peaministrile?

Kirjanik Andrus Kivirähk, Eesti Päevaleht 3.04
-------------------------
Isegi siis, kui nad parteid ei asuta, on nad olemasolevat poliitikat piisavalt naeruvääristanud ning kahtluse alla seadnud. Sellest ei saa üle ega ümber.
Aga naeruväärseks jäämine on poliitikas ilmselt kõige ohtlikum asi. Täna tuleb see sel seltskonnal lihtsalt alla neelata kui mõru ja mürgine pill, mis annab märku, et lõputu ignorantsusega igavesti ja väga kaugele ei vänderda.

Ajalehe KesKus peatoimetaja
Juku-Kalle Raid, Delfi 6.04

---------------------------
On selge, et parteide tagatubades käib juba äge sebimine. Põhiliselt kardetakse muidugi seda, et kuna teater kasutab umbes samasugust mustrit nagu parteid oma propagandas ja valimiskampaaniates, siis mine tea – äkki on neil kavatsus teha n-ö respublicat ja ise mürinaga poliitikasse tulla! Ehk siis hammustada tükk pirukast, mida praegune partokraatia peab vaid endale kuuluvaks.

Ajakirjanik Peeter Kaldre, Maaleht 8.04

--------------------------
Neid valijaid, kes kurdavad poliitilise valiku puudumise pärast, ei saa enda poole võita liitmis- ja lahutamistoimingutega parteimaastikul. /…/ Praeguse seisuga seavad need valijad sammud pigem Saku suurhalli Ühtse Eesti suurkogule, kui näevad lootuskiirt kahe etableerunud erakonna ühteheitmises.

Sotsioloog Juhan Kivirähk, Eesti Päevaleht 23.04
----------------------
Oleme omalt poolt valmis tegema kõik, et kindlustada NO-teatrile vabadus oma ürituse läbiviimisel. Kui riik neilt rahad ära võtab, pöördugu Tallinna linna poole, oleme varem kultuuri toetanud ja leiame ka nüüd selleks võimalusi.

Edgar Savisaar oma blogis 28.04

----------------------------
Propagandateadusest tuleneb, et nüristava propaganda vastu saab üksnes propagandaga. Meelelahutusliku poliitika vastu saab järelikult meelelahutusliku kodanikuõpetusega. Ehk see ongi Ühtse Eesti eesmärk? Tahaks ju nii väga uskuda, et eesti rahvas on erandlik, teistest targem, leidlikum ja üldse parem. Kui NO-teater suudab rahva oma Ühtse Eestiga mõistust eirava poliitkampaania vastu vihale ajada ja kodanikud teraselt mõtlema panna, on see küll üleilmse tähtsusega kiiduväärt trikk.

Õigusteadlane Ülle Madise, Sirp 30.04

---------------------------
Kas meid kummitavast vaimsest ja poliitilisest sumbumisest on väljapääs? Ma näen ainult ühte: inimesed peavad kasvatama kriitilist meelt ja kodanikujulgust, et mitte lasta endale peale suruda ideoloogiat, mis näeb kõikjal ainult vaenlasi ja väidab esindavat ühte jagamatut tõde. NO99 teatri algatatud aktsioon Ühtne Eesti on üks oluline samm selles suunas. Ma loodan, et see ei jää viimaseks.

Kultuuriajaloolane Marek Tamm, Eesti Ekspress 30.04
-----------------------
Ühtse Eesti eesmärk polegi üksnes poliitikute parodeerimine. 25. märtsil katsetati NO99 saalis, kui lihtne on rahvamassi (seejuures teatrikülastajaid kui keskmisest eeldatavasti intelligentsemate inimeste massi) sellesse imbunud klakööride abiga liikuma saada. Selgus, et vägagi lihtne. /…/ Ühtset Eestit võib tõepoolest õigusega demagoogias süüdistada, sest nagu etendust välja kuulutades selge sõnaga öeldi, kasutataksegi selle käigus kõiki poliitikute tavapäraseid töövõtteid.

Kriitik Kaarel Kressa, Eesti Päevaleht 3.05

---------------------------
Mõistusega inimesele peaks olema ju selge, mis on NO99 ürituse taga. Kunst ei paku asjaosalistele enam täit rahuldust, sest jääb liiga kitsa ringi lõbuks. Tahaks laiemalt põrutada! Poliitikasse haardumine näib andvat tiivad. Taktika on end õigustanud, hoolika meediakampaaniaga on teater saavutanud suure kõmu.
Olgu peale, tegijatele võib augi anda, sest nemad on oma tahte läbi viinud. Aga vaatame asja publiku poolt. Tark inimene ei saa ju ometi tõsimeeli uskuda, et siin tegeldaksegi ühiskonna uuendamisega või et ülepea sünnib midagi olemuslikku. Autorid teevad eelkõige iseendale reklaami.

Kirjanik Mihkel Mutt, Postimees 7.05