Näitus kui maagiline teater

Vabaduse galeriis näeb Jaan Paavle maale ja ka videoid. Foto: Mihkel Maripuu

Ligi nelikümmend aastat tagasi kirjutas Jaan Paavle: «kes teab mis teed mööda / peab minema see / kes otsib puhkuseks peaaset / kes on tulnud kaugelt / seisnud mitmel ristteel / ja läinud otse».  Mingis mõttes on äsja seitsmekümneseks saanud Paavle kulgenudki oma teel otse: ei ole ta sellelt pööranud vasakule ega ole lasknud end müüa, pole pööranud paremale ega ole lasknud end osta, ei ole saanud ülemäära kuulsaks ega ka maise vara poolest rikkaks.

Ometi ei tähenda see, et Paavle tee oleks olnud kitsas või ahtake. Mis kõik sellele ei mahu: ta on luuletaja ja prosaist, filmi- ja videokunstnik, maalija ja diplomeeritud keraamik. Ja siis veel performance’id, millega ta alates 90ndate algusest küll iseseisvalt, küll teiste (J. Toomik) omades osaledes tegelenud.

Ilmselt annaks teda õigusega pidada ka üheks viimaseks raugematu energiaga boheemlaseks meie muidu nii asjastuvas ja maiseid eesmärke arvestavas kunstimaailmas; tema puhul on raske teineteisest lahutada elutõde, mille järgi ta iga päev ise liigub, ja kunstitõde, mis tema mitmekülgsest loomingulisest tegevusest vastu kiirgab. Paavle puhul on kõik see üks ja seesama. Ja omamoodi ajatugi, sest aega pole olemas.

Oma praegust näitust Vabaduse galeriis «Alati on alati» peab Paavle maagiliseks teatriks, mis on ühteaegu väga realistlik ning teisalt väga metafüüsiline. Väljapandud maalidel võib näha lõõtsamees Kimmo Pohjoneni, tantsivat Shivat, kõikevõitvat Buddhat, lisaks veel nii maiseid kui kosmilisi visioone. Ta maalidel ei ole pealkirju, et vaataja võiks neid enda tarvis nimetada vastavalt tahtmisele, avastamaks oma sisemaailma.

Arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et Paavle on kõigi oma möödunud kümnendil toimunud näitustega  (näit «Koopaseinal», 2002, «Sõnn ja Draakon ehk Relatiivne reaalsus ehk Kahe poolega uks», 2004, «Draakon Draakonis», 2005, «Üks minut», 2006, «Vabaduse silmad», 2009),  siia-sinna varieerudes ajanud ühte asja – inimese kõrgema vabaduse ja tema igikestvuse teemat. Täpsemalt öelduna on ta näitustel katsunud oma töödega tuua vaatajani selle peegeldusi materiaalses maailmas. Samas on ta tõdenud, et kellele on «see tavaline, kellele maagiline reaalsus». Tavaline igapäevane maagiline realism. Nii elus kui kunstis on see tihedalt, peenmateriaalselt põimunud.

Kuid igas reaalsuses ehk dimensioonis, ka pildi omas, on viited ja vihjed teistele võimalikele realiteetidele ja paralleelmaailmadele. Ka piirid on tegelikult näilised.

Olemata kuigi suur asjatundja teispoolsuse ja igikestva elu suhtes, on mul suhteliselt raske sellise teemakäsitluse suhtes end positsioneerida. Ometi tuleb sõltumata sellest, milline on vaataja arusaam neis inimhinge kestvuse küsimustes, tunnistada, et Paavle maalides on energiat ja jõudu, mis ei lase päriselt ükskõikseks jääda. Võib-olla on see mingi vahetu siirus ja uskumine millessegi argipäevast kättesaamatusse kaugusesse jäävasse just see, mis annab Paavle töödele oma kordumatu võlu.

Usun, et Paavlel on oma käidavast teest juba väga pikka aega ettekujutus või siis ka juba kindel teadmine. Ta ei ole lasknud ühelgi ajal end ära meelitada – elades justkui pidevas sisepaguluses, sõltumata riigikorrast – , sest see rada, millel ta liigub, ei olegi olnud seotud eilse, tänase või homsega. Või nagu ta ise ütleb: «Pole olemas / Pole kunagi olnud / Pole vähimatki mille poole püüelda.»

Aga on hea, et ta on meie kõrval, hea, et ta maalib ja kirjutab luuletusi meie ajas.

Näitus
Jaan Paavle  «Alati on alati»
Video- ja maalinäitus Vabaduse
galeriis 6.–19. maini 2010