Eestit esindas biennaalil Dénes Farkas, kes tegi «Evident in Advance’i» puhul koostööd kuraator Adam Budakiga. Väljapanek on visuaalselt väga huvitav, mõtte dekodeerimine viib aga paljudele radadele, mis tuleb ise läbi käia. Järve dekonstrueerimisega igatahes tegu pole. Alates jaanuarist saab Farkase tööd näha Kumu kunstimuuseumis.
Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo:
Selleaastane biennaal oli minu jaoks veidi teise rõhuga kui eelnevad, kuna seekord olin organiseerijate mitte vaatajate poole peal ja see tähendab tegelikult, et mu põhirõhk läks töösse Eesti paviljoniga ning avamispäevadel ei saanud lubada endale mõnusat mööda näitusi kulgemist.
Sellegipoolest, tegu on suure näitusega, kus palju häid projekte koos.
Olgugi, et see ei pruugi eriti objektiivselt kõlada, kuid Dénes Farkase Evident in Advance oli minu jaoks suurim ja parim elamus sellel biennaalil. Dénesi näitus Eesti paviljonis oli lihtsalt nii ilus ja imeline kogemus ja seda öeldes olen objektiivne. Päeval, mil see näitus üles sai ja kui käisin Dénesi ruumides ringi, sain ühe oma selleaastase parima biennaalikogemuse
Anri Sala Prantsuse paviljonis oli ka väga eriline olla, see totaalsus, puhtus ja läbimõeldus mõjub.
Taani paviljonis olnud Jasper Justi videode keskel veetsin päris palju aega ja silma jäi veel Rumeenia ning Iisrael.
Väga oluliseks osutus mu jaoks Fondazione Prada rekonstruktsioon legendaarsest 1969. aastal Bernis toimunud Harald Szeemanni näitusest When Attitude Becomes Form. Szeemann on mu jaoks alati inspireeriv karakter olnud, kuid selle taasesituse puhul oli paeluvam teatav kureerimisdramaturgia skeleti väljajoonistamine.