Kuraator ja kunstiline direktor Massimiliano Gioni sättis äsja lõppenud 55. Veneetsia biennaali kokku oma nägemuse järgi, et kunst võib olla hariv, olemata igav. Peamiselt sai Gioni printsiipi rakendada biennaali põhinäitusel «Entsüklopeediline palee», sest rahvuspaviljonides otsustasid sealsed kuraatorid ise, mida näidata, ning kokkuvõttes leidis didaktiline lähenemine vähe kasutust.
«Entsüklopeediline palee» laenab oma pealkirja möödunud sajandil fašistide eest Ameerikasse põgenenud itaallaselt Marino Auritilt. Mees võttis 1955. aastal USA patendiametis arvele maailma entsüklopeedilise palee – idee 136-korruselisest muuseumist Washingtonis, kuhu Auriti mõtte kohaselt pidid väljanäitusele jõudma kõik inimkonna suurimad saavutused rattast satelliidini ja ürgaja artefaktist avangardini. Hoone maketist kaugemale ei jõutud. Nüüd on aga olematu hoone makett ja samaväärselt lennukad ideed jõudnud maailmakuulsale kunstiüritusele.
Veneetsia biennaali president Paolo Baratta sõnas, et Gioni valisid nad kunstiliseks juhiks just seetõttu, et viimased 14 aastat on biennaalil olnud traditsioonilised kuraatorid. Gioni on aga näiteks olnud oma varasemal eluperioodil Itaalia ühe tuntuma skulptori Maurizio Cattelani doppelgänger. Nimelt kui kuulsal kunstnikul polnud aega näiteks telesaatesse esinema minna, läks sinna Gioni. Meeste välimus pole just sarnane, lisaks eristab neid enam kui kümneaastane vanusevahe, kuid nagu kirjutab New York Times, läks trikk mõnda aega läbi ja Gioni käis esinemas nii raadios kui ka teles ning andis Cattelani isiku all ka loenguid. Ta on meenutanud, et selline tööjaotus tõi vahel kaasa suhteliselt veidraid hetki, eriti siis, kui ürituse korraldajad olid otsustanud Cattelani jutu kõrvale tema autoportreesid näidata.
Sarnast lähenemist võib näha ka «Entsüklopeedilise palee» puhul. Kunstiõpikutegelaste nagu Bruce Naumani ja Duane Hansoni kõrval on väljas näiteks anonüümsed tantramaalid, teos prantslaselt Augustin Lesage’ilt, kellel käskisid kunstnikuks hakata hääled, kes teda hiljem ka maalimisel juhendasid, ning Rio de Janeiro vaimuhaiglas viis aastakümmet veetnud ning seal üle 800 seinavaiba valmistanud Arthur Bispo do Rosário. Selliseid friik-autoreid leiab veel palju, kuid üldjuhul olekski enamikust neist võinud olla vaid tekst, sest elulugu ületab saaliseinale pandu täiesti. Gioni tahtis teha mitteigavat näitust ning igav ei saa selle kohta tõesti öelda, küll saab öelda näiteks: kiirelt küllastust tekitav ja tüütu.
Mõte on aga võluv ning vaatepilt, kuidas Itaalia koolilapsed koos õpetajaga kohusetundlikult ühe maavälise teose juurest teiseni marsivad, mõjub ka, eriti seda arvestades, et näidatavasse kampa on sattunud ka mitu üsna selgepiirilist perverti. Lisaks on kollektsionäärid nentinud, et selleaastasel biennaalil on ostusoovi võimalik vähem tunda.
Võimsaid töid leiab kuraatorinäitusel aga mitmeid, see pole ka üllatav, sest Gioni on kokku kogunud üle 150 kunstniku teosed. Eriti paistab silma huvitavate videote osakaal, mis naelutavad vaataja minutiteks paigale, kuigi arvuliselt on rohkem kindlasti neid, mis seda ei tee. Artur Żmijewski kutsus kokku grupi pimedaid, kel palus algul ennast ja siis loodust joonistada, ning mööda lõuendit ringi roomavaid inimesi vaadates tekib igasuguseid tundeid, üldmulje on aga helge. Varem on sama kunstnik moodustanud koori teismelistest kurtidest, kes on Bachi loomingut esitanud. Biennaali kõige paljutõotavama noore kunstniku tiitli saanud Camille Henrot’ voogav «Grosse Fatigue» kasvas välja naise uurimistööst looduslooarhiivide kohta ning haruldaselt sujuvate üleminekutega video proovib hõlmata kogu inimteadmist, müütidest teaduseni.
Ryan Trecartin paistab olevat aga näituse üks huvitavamaid ja kõige ajakohasemaid leide. Ebameeldivalt intensiivsed Harmony Korine’i stiilis jäädvustused mõjuvad väga otsesel moel, küll kuidagi halvasti, aga siiski tugevalt. Näiteks on näha kaadreid öösel tänaval autoga laamendavatest teismelistest ja mitte sootute, vaid ülimalt mitmesooliste osalejatega veidrast tõsielu-jutushow’st.
Installatsioonidest on üks meeldejäävamaid Pawel Althameri «Veneetslased», pikkadest plastribadest põimitud luukeretaoliste kehade otsas on pärisinimeste näod, mis vormivõtmise tõttu oma suletud silmadega mõjuvad omakorda ka surimaskidena.
Väga mõjusad on ka Kohei Yoshiyuki fotod Tokyo parkidest, kus armastajapaarid on pimeduse rüppe langenud, ja seal kohe lähedal on koha sisse võtnud nende tegevust jälgivad vuajeristid. Teema on kurioosne, sündmustik on kahtlemata veider ning just selline veidrus mõjub oma reaalsuses palju huvitavamalt kui jumalikud ilmutused.
Lisaks kuraatorinäitusele osales 55. Veneetsia biennaalil ka 88 riiki oma rahvuspaviljoniga. Belgia paviljonis sai näha Berlinde De Bruyckere «Cripplewood’i» – massiivset puutaolist installatsiooni, kus osa vaha värvis kunstnik sama tooniga, mida ta tavaliselt inimkeha puhul kasutab, nii ongi tulemuseks väändunud oksad ja tüvi, kuhu oleks justkui kehad sisse sulanud.
Hoopis teise nurga alt on orgaanikale lähenenud Soome paviljonis Antti Laitinen, kes kodumaal langetas 5000 kilogrammi kasepuid ja lasi need Veneetsiasse transportida, metsa jäi aga sajaruutmeetrine tühimik.
Biennaalil on Laitinen puud rekonstrueerinud – üsna sobimatult millekski puutaoliseks kokku klopsinud. Kunstnik ise on ülesehitustööd võrrelnud puslega, kus tükk ei lähe teistega kokku ja tuleb siis jõuga sisse suruda. Väga äge on ka tema teine töö, järve dekonstrueerimine, kus järve on talvel jääkuubikute kaupa dekonstrueeritud. Ka Põhjamaade paviljoni on hõivanud soomlane Terike Haapoja, kes on ehitanud paviljonist omaette tumeda ja veidra ökosüsteemi veesilma, suhtlevate taimede ja videoga surevatest loomadest lahkuvast kehasoojusest. Tšiili paviljonis on tõelise metatööga hakkama saanud Alfredo Jaar, kes on ehitanud maketi tervest Giardinist, peal rahvuspaviljonid ja puud, makett üha vajub rohelise vee alla ja tõuseb mulisedes taas.
Hittpaviljone on üldjoontes kaks – Briti ja Venemaa. Viimases on kontseptualisti Vadim Sahharovi mitut korrust läbiv installatsioon, kus Danae ja kullavihm on võtnud otsese kuju taevast alla sadavate kuldmüntidena, allegooria käib aga ahnuse ja aineliste väärtuste kohta. Sihtmärk on õige, kuna kullamünte endid on väljapanekul juba tuhandete võrra vähem ja silt teose juures palub neid rohkem mitte varastada. Briti paviljonis on Jeremy Delleri «Inglise maagia» viinud kokku autopurustamise, aegluubis lendavad linnud ja täispuhutava Stonehenge’i. Videole lisaks viskab seinal William Morris Roman Abramovitši luksjahti Lunat vette. Prantsusmaa ja Saksamaa on aga üles seadnud näituse, mida mitmed kriitikud on kirjeldanud klassikaliselt igavana – Ai Weiwei tooliinstallatsioon ja Maurice Raveli ühekäepala jäädvustus.
Väga huvitav on ka Sloveenia ja Gruusia paviljon. Grusiinid on ehitanud ametliku näitusehoone külge oma puust lobudiku – ja selliseid kamikaze-lodžasid võib Thbilisis ohtralt näha. Vatti saab nii lohakas euroremont kui ka üliusklikud – neid õpetatakse nagu aeroobikavideos kiiresti õigeid rituaalseid liigutusi kätte saama. Järjest saavad õpetuse nii õigeusklikud, juudid kui ka moslemid – vahet pole. Sloveenia paviljon on seinal tapetseeritud putuka piltidega, olendiks on Sloveenia harrastusentomoloogi avastatud Anophthalmus Hitleri. Seintel on aga üliigavad lillemaalid, mida Jasmina Cibic tõenäoliselt pole ise maalinud. Lisaks on välja pandud kaks videot, kus väga stiilsetes oludes käivad arutelud arhitektuuri ja ideoloogia üle, tegemist on väga nauditavate diskussioonidega.
Eestit esindas biennaalil Dénes Farkas, kes tegi «Evident in Advance’i» puhul koostööd kuraator Adam Budakiga. Väljapanek on visuaalselt väga huvitav, mõtte dekodeerimine viib aga paljudele radadele, mis tuleb ise läbi käia. Järve dekonstrueerimisega igatahes tegu pole. Alates jaanuarist saab Farkase tööd näha Kumu kunstimuuseumis.
KOMMENTAAR
Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo:
Selleaastane biennaal oli minu jaoks veidi teise rõhuga kui eelnevad, kuna seekord olin organiseerijate mitte vaatajate poole peal ja see tähendab tegelikult, et mu põhirõhk läks töösse Eesti paviljoniga ning avamispäevadel ei saanud lubada endale mõnusat mööda näitusi kulgemist.
Sellegipoolest, tegu on suure näitusega, kus palju häid projekte koos.
Olgugi, et see ei pruugi eriti objektiivselt kõlada, kuid Dénes Farkase Evident in Advance oli minu jaoks suurim ja parim elamus sellel biennaalil. Dénesi näitus Eesti paviljonis oli lihtsalt nii ilus ja imeline kogemus ja seda öeldes olen objektiivne. Päeval, mil see näitus üles sai ja kui käisin Dénesi ruumides ringi, sain ühe oma selleaastase parima biennaalikogemuse
Anri Sala Prantsuse paviljonis oli ka väga eriline olla, see totaalsus, puhtus ja läbimõeldus mõjub.
Taani paviljonis olnud Jasper Justi videode keskel veetsin päris palju aega ja silma jäi veel Rumeenia ning Iisrael.
Väga oluliseks osutus mu jaoks Fondazione Prada rekonstruktsioon legendaarsest 1969. aastal Bernis toimunud Harald Szeemanni näitusest When Attitude Becomes Form. Szeemann on mu jaoks alati inspireeriv karakter olnud, kuid selle taasesituse puhul oli paeluvam teatav kureerimisdramaturgia skeleti väljajoonistamine.
