Sofi Oksaneni näitemäng «Kui tuvid kadusid»: korralik, kuid kauge

Edgar (Timo Tuominen) ja armastust igatsev Juudit (Matleena Kuusniemi) abielu esimesel ööl. Foto: Stefan Bremer

Sofi Oksaneni näitemängu «Kui tuvid kadusid» lavastus Soome rahvusteatris on sealse teatrielu aasta tähtsündmus.

Sofi Oksanen

«Kui tuvid kadusid»

Lavastaja Raila Leppäkoski

Kunstnik Karmo Mende

Esietendus 27. novembril Soome Rahvusteatri suures saalis
-------------------------------------

Hiljuti olin kodus tõeline nõid – kergesti ärrituv, ütlesin lähedastele halvasti, tuju oli täiesti nullis. Kaks päeva käitusin maailma vastikuima naisena, aga aru ei saanud, miks. Järsku taipasin, et mind oli emotsionaalselt ärritanud Sofi Oksaneni äsjaloetud romaan «Kui tuvid kadusid» («Kun kyyhkyset katosivat»).

Negatiivne tegelane Edgar (nii sakslaste kui venelaste salakuulaja, koputaja ja reetur) oli liiga realistlik, liiga eluline. Oksaneni loo teised tegelased olid samuti pigem masendavalt õnnetud, ei mingit lootust, ei mingit väljapääsu, süsteem ja hirm oli selle hävitanud.

Seetõttu pelgasin Soome rahvusteatri lavastust, kartsin taas mõjutatud saada, samas teadsin, et kui lavastus ei vihasta, siis pole tegemist tugeva töö ehk õnnestunud lavastusega.

Lavastaja Raila Leppäkoski valikute ning näitlejate vaoshoitud, pigem saali deklameeriva mängustiili tõttu kirjutasin esietenduse järel märkmikku: «Korralik töö, emotsionaalselt tühi, mind ei puudutanud. Romaan oli võimsam.»

Näidend erineb romaanist

Oksaneni näidend erineb romaanist. Kui romaanis esitatakse 1940ndate ja 1960ndate sündmusi Eestis läbisegi, siis näidendis otsustab Oksanen lavastamise lihtsustamiseks jutustada lugu lineaarselt.

Esimese vaatuse tegevus toimub Saksa okupatsiooni ajal, teine vaatus juba Nõukogude Liidus. Väikesi erinevusi leiab ka tegelaste elulugudes, näiteks Edgarist on saanud fotograaf.

Romaani hiljuti lugenud vaatajale pole laval toimuv sugugi liiga tuttav, vastupidi, Oksaneni näidendi põhjal valminud lavastus mõjub teise, juba uue loona.

Kui näidendile midagi ette heita, siis seda, et see on liialt jutustav – tekstiga öeldakse publikule ette või taha ära peaaegu kõik, seega ei jäeta vaatajatele ruumi ise mõelda. Aga iseenesest pole see halb.

Näidendi enda kõrval võib lavastuse suurimateks õnnestumisteks pidada muusikalist kujundust ja kunstnik Karmo Mende tööd. Pöördlaval võib etenduse ajal näha kõiki tegevuspaiku; kui Saksa ajal on ruumidel seinad, inimestel on säilinud teatav oma ruum, siis Nõukogude Eestis on seintest alles vaid tühjad raamid.

Laval annavad tooni vaid pruunid-tumesinised-hallid, porised värvid. Esimeses vaatuses on ainus ere laik Juuditi punane kleit, SS-Hauptsturmführeri kingitus oma armukesele, teises vaatuses on värvigamma veel tumedam, erksaimaks tooniks üleküpsenud kirss, mis kaugelt paistab tegelikult mustana.

Kavalalt on kasutatud ka videolahendust: vihjed tegevuspaikadele, nii linnadele, ruumidele kui ajastule üldisemalt antakse edasi lava kohal kõrguvatele ekraanidele kuvatavate fotode ja joonistustena.  

Igav ei hakka

Maija Kaunismaa muusikat esitab laval vokaalist, viiulist, kontrabassist, akordionist, löök­riistadest ja klaverist koosnev ansambel. Esimeses vaatuses kõlavad nukrad, unistavad, helged meloodiad rõhutavad Eesti vabanemise tollast lootust, Juuditi armastust, tema õnne. Teises vaatuses on muusika pigem vaikiv.

Arusaamatuks jäi aga kahe peategelase – Edgar Partsi (Timo Tuominen) ja tema naise Juuditi (Matleena Kuusniemi) – käitumine. Esimeses vaatuses sakslastega koostööd teinud Edgar oli teises vaatuses KGBga suheldes liiga enesekindel ja ülbe, oma minevikku varjavalt mehelt eeldaks alandlikumat käitumist.

Kui romaanis oli Juuditi tegutsemismotiiviks igatsus armastuse, läheduse ja õnne järele, siis lavaloos jäi kõlama pigem tema kiindumus asjadesse ja mugavasse elusse. Usun, et see on pole näidendi, vaid pigem lavastuse süü.  

Kokkuvõtvalt on «Kui tuvid kadusid» lavastus, mida võib soovitada nii Soomes elavatele eestlastele kui ka Eesti ajaloost huvitatud välismaalastele. Sest saalis igav ei hakka, pinget on piisavalt ja lugu esitatakse emotsionaalselt ohutult, ent suurt teatrielamust ei tasu sellest kõigest siiski oodata.  

Ajakirjaniku sõidu Helsingisse korraldasid Soome välisministeerium ja Soome teatri infokeskus

Soome lehed kirjutavad lavastusest

•    «Kui tuvid kadusid» on segane, materjali poolest häirivalt tervikuks sulatamata ja kõike muud kui meisterlikult kirjutatud romaan äärmiselt huvitavatest etappidest Eesti ja Euroopa ajaloos.

    Rahvusteatrile kirjutatud samanimeline näitemäng on lugedes raamatust tihedam, viimistletumgi, aga lavale pandult väsitavalt visandlik.

Helsingin Sanomat

•    Sofi Oksaneni näitemäng ja Raila Leppäkoski lavastus jäävad hämmastavalt eemalolevaks. Sündmused, mis peaksid puudutama, vilksatavad lihtsalt mööda, suutmata esile kutsuda erilisi tundmusi.

Suomen Kuvalehti

•    Sügise oodatuim esietendus on tipptasemel teostatud – nagu see ühel meie esilavadest peakski olema.

    Savon Sanomat

•    Lavastuse probleemiks on tohutu sõnatulv. Inimeste ja kohtade nimesid tulistatakse valangutena. Nimed ei saa enesele nägusid, kohad ei haaku laval toimuvate sündmustega. Jälle tehakse teatrisaalis kuuldemängu.

Keskisuomalainen

•    See näitemäng ei jäta vaatajat külmaks.

    Apu

------------------------------------------------------------

Teater annab 45 etendust

«Hea teema on teatrile oluline,» vastas Soome rahvusteatri direktor, näitekirjanik ja lavastaja Mika Myllyaho küsimusele, miks on vaja raamatust, mida kõik saavad lugeda, teha veel näidend ja lavastus.

Tema arvates on oluline mängida tänapäeva puudutavaid lugusid, tuua lavale nüüdisdramaturgiat ning tegeleda inimeseks olemisega, otsides võimalusi muuta maailma paremaks paigaks.

Soome rahvusteatri «Kui tuvid kadusid» lavakujunduse autor on eesti taustaga Karmo Mende. Pearolle mängivad Timo Tuominen (Edgar), Matleena Kuusniemi (Juudit) ja Janne Hyytiäinen (Roland).

Esialgu on välja kuulutatud 45 etendust, teater ei välista aga, et aprillis-mais tuleb lisaetendusi, kuid esialgu pole kevadkuude mänguplaanid veel paigas ja palju oleneb ka publikuhuvist.

Soome rahvusteatris näeb lavastust eesti- ja ingliskeelsete subtiitritega, mis pole Soome teatrites sugugi tavaline. Subtiitertõlke kasutamist põhjendas teater Oksaneni rahvusvahelise menuga. Näidendi tõlkis kirjanik Maimu Berg, ingliskeelse tõlke autor on Soome rahvusteatri pikaajaline dramaturg ja tõlkija Eva Buchwald.