JS: Kui mingit üldistust on vaja teha, siis mulle tundub, et Liivi luulest käib tihti läbi, ja siinsetest tekstidest ka, ikkagi lihtne sõnum, et olge inimesed.
Tegelikult ehk kõige tähtsam – miks just need muusikud?
JS: Kui ma luuletusi lugesin, siis kohe teadsin, et need muusikud. See kõik tundus kuidagi väga loogiline. Riho, Henno ja Andrus ja selline rokipoolne saund. Ma üldse ei mõelnud selle peale, asi oli kohe selge.
Liivi luuletused andsid rokisuuna ette?
JS: Mingis mõttes jah. Selge see, et siin on erinevaid lugusid.
RS: Vaeva-rokk, nagu Jaanus Nõgisto seda nimetas.
JS: Mulle tundub, et need luuletused ei ole sellised vaiksed ja hardad. Seal on ikka mõne koha peal vaja kõvemat häält ka teha.
Mind see plaat tegelikult väga ei vaevanudki, pean ütlema. Üsna õhuline teos on.
RS: Meid ka mitte, ma lihtsalt mainisin, mida Nõgisto arvas (naerab). Aga pigem tõsine kui vaevaline.
JS: Aga mis seda õhku puudutab, siis jah, see õhk pigem tulebki nendest luuletustest. Need ongi väga selged, seal ei ole midagi üle ega puudu. See on asi, mille poole, ma arvan, on kunstis väga hea püüelda. Selleks et kirjutada laule luuletuste peale, peab olema õhku. Kui luule on liiga tihe, siis ta võib-olla enam seda laulu ei vajagi enda juurde. Informatsiooni on liiga palju.
RS: Luule on ise muusika.
Uus plaat
Riho Sibul / Jaak Sooäär / Henno Kelp / Andrus Lillepea