Muusikud üllitasid Juhan Liivi 100. surma-aastapäevaks plaadi

Riho Sibul ja Henno Kelp pühapäevasel plaadiesitlusel klubis "Sinilind".

FOTO: Heiti Kruusmaa

Luuletaja Juhan Liivi surmast möödus pühapäeval sada aastat. Sel päeval esitlesid kitarristid Riho Sibul ja Jaak Sooäär, bassist Henno Kelp ning trummar Andrus Lillepea plaati, millel lihtne nimi – «Juhan». «Juhan» sisaldab kümmet Jaak Sooääre Juhan Liivi luulele kirjutatud lugu.

Saan aru, et ega teil plaadi ilmutamine ja esitlemine just Liivi surma-aastapäevaga ühtima olnud plaanitud.

Jaak Sooäär: Ei olnud. Nii lihtsalt läks, ja hea, et läks. Mulle tundub, et nii Liivi kui teisi suuri tegijaid on alati põhjust tähistada, isegi nende surmatähtpäeva. Aga see ei olnud algimpulss, miks seda teha.

Järgmisel aastal tähistatakse Liivi 150. sünniaastapäeva, kas siis tuleb uus plaat?

JS: (Naerab.) Eks aeg näitab.

Ütlesite, et see ei olnud algimpulss. Kus see algimpulss oli?

JS: Lugesin millalgi Jüri Talveti koostatud Liivi luuletuste kogumikku, lugesin järjest sealt luuletusi, mida ma varem ei teadnud. Need kõik tundusid väga tänapäevased, mis mind väga puudutasid. Kohe tekkis tunne, et sellise tekstiga laule tahaks teha.

Kui teile see idee tuli, kumb sellisel juhul määravaks saab, kas luuletuste sisu või hoopis mingisugused helilised-rütmilised luulekvaliteedid?

JS: Ikka sisu. Sõnum kui selline. Üldse selline mõtteviis. Ja ka selline teravus või pinge, mis selles luules on. Minu jaoks on oluline, et tekstis oleks mingi pinge sees. Niisama teha ei ole põhjust.

Olete nimetanud end suureks Liivi-fänniks, kas olete  varem midagi teinud Liivi sõnadele?

JS: Kunagi olen teinud ühe loo, mida esitasime koos projektiga Una Bossa ja nimi oli sellel «Talve õhtul».

Riho Sibulale täpselt sama küsimus. Teie varasem laulja-suhe Liivi tekstidele tehtud lauludega?

Riho Sibul: Seda Jaagu laulu kunagi laulsin. Rein Rannapi Liivi sõnadele tehtud lugusid olen ka laulnud, meenub. Aga kui Jaak mulle sellest mõttest rääkis ja neid tekste lugeda andis, siis tundusid need konkreetsed luuletused, nagu Jaak juba ütles, meie aega väga sobivat. Need luuletused on sellised tahumata, mitte küll tahtlikult tahumata, siirad ja selged. Ma ei tea, kas stiililt naivistlikud, aga esmapilgul võivad need ju sellisena tunduda. Pinge, ikka peab pinge olema, nagu Jaak ütles. Ma olin küll tõbine selle sessiooni ajal, nii et mul oli nagu see kolmas osa veel (naerab). Kuna aga Jaak arvas, et selline hädisus sobibki hästi selle luule edasiandmisele, siis läks kõik korda, läks kümnesse.

Kas sellise rahvuse lätteid sõnastava poeedi esitamine tekitab lauljas aukartust ka?

RS: Eks ikka, aga sa ei saa selle peale niimoodi mõelda. Teha nii lühikese ajaga need endale selgeks ja olla veenev – see on eesmärk, sa ei suuda mõelda sellele, kas ma julgen mingisugusest aukartusest.

JS: Minu meelest on halvem variant, kui see jagamata jääb, need tekstid inimesteni jõudmata jäävad. Mulle tundus, et kuna see mind väga puudutas, siis tahan ma seda kõigiga jagada. Võib kõlada naiivselt, aga minu jaoks oli see tähtsam, kui et ma ei julge neid teha.

RS: Ikka teatud määral aukartust nende endiste suuruste ees, see on loomulik. Vastupidine suhtumine, et mis see kõik ära ei ole ja ma võin ju ka niimoodi teha – selline on palju koledam.

Populaarne kujutelm Liivist tundub olevat ikka selline mureluuletaja. Mulle meeldib väga plaadi viimane lugu «Aukiitust olgu igavest», milles siis on poeet sattunud kuulama kantslist kõneldavat jumalasõna ning ühel hetkel liigub selle kiriklikult raske olukorra juures poeedi pilk sujuvalt hoopis taevas lendava lõokese peale. Seda võiks nimetada kerguse momendiks.

JS: Eks tal ikka oli mure, ajad olid ju keerulised Eesti jaoks ja ega Liivi enda elujärg olnud ka väga roosiline. Ta oskas selle väga lihtsalt edasi anda. Selge on see, et Eesti elu on selle ajaga võrreldes võrreldamatult edasi läinud ja elu on ju väga hea. Aga lõppkokkuvõttes, ütleme, need mured või probleemid, millest tema kirjutas, on jätkuvalt aktuaalsed. Hämmastavalt päevakajaline ikka, vaatamata nendele suurtele headele muutustele. Mulle tundub, et ta on nendes luuletustes tabanud väga hästi Eesti elu olemust. Luuletusi niimoodi üldistavalt lahti seletada ongi väga raske. Need luuletused on väga erinevad ja räägivad eri asjadest ja kõnetavadki eri moodi. Eks igaüks tajub seda erineval moel. Mulle lihtsalt tundus, et see iseloomustab Eesti elu aastal 2013.

RS: See haakub ka sellega, mida ma lugesin täna niimoodi vilksamisi. Ivar Põllul on Tartu Uues Teatris üks uus tükk, mille nimeks on «Äralennuväli» ja selgituses ta lisas väga tähelepanuväärsed sõnad, et eestlus ei ole rentaabel. See plaat haakub sellise mõttega kuidagi väga hästi.

JS: Kui mingit üldistust on vaja teha, siis mulle tundub, et Liivi luulest käib tihti läbi, ja siinsetest tekstidest ka, ikkagi lihtne sõnum, et olge inimesed.

Tegelikult ehk kõige tähtsam – miks just need muusikud?

JS: Kui ma luuletusi lugesin, siis kohe teadsin, et need muusikud. See kõik tundus kuidagi väga loogiline. Riho, Henno ja Andrus ja selline rokipoolne saund. Ma üldse ei mõelnud selle peale, asi oli kohe selge.

Liivi luuletused andsid rokisuuna ette?

JS: Mingis mõttes jah. Selge see, et siin on erinevaid lugusid.

RS: Vaeva-rokk, nagu Jaanus Nõgisto seda nimetas.

JS: Mulle tundub, et need luuletused ei ole sellised vaiksed ja hardad. Seal on ikka mõne koha peal vaja kõvemat häält ka teha.

Mind see plaat tegelikult väga ei vaevanudki, pean ütlema. Üsna õhuline teos on.

RS: Meid ka mitte, ma lihtsalt mainisin, mida Nõgisto arvas (naerab). Aga pigem tõsine kui vaevaline.

JS: Aga mis seda õhku puudutab, siis jah, see õhk pigem tulebki nendest luuletustest. Need ongi väga selged, seal ei ole midagi üle ega puudu. See on asi, mille poole, ma arvan, on kunstis väga hea püüelda. Selleks et kirjutada laule luuletuste peale, peab olema õhku. Kui luule on liiga tihe, siis ta võib-olla enam seda laulu ei vajagi enda juurde. Informatsiooni on liiga palju.

RS: Luule on ise muusika.


Uus plaat

Riho Sibul / Jaak Sooäär / Henno Kelp / Andrus Lillepea

Juhan

AVA Muusika, 2013

Tagasi üles