Inimene ja kunstiteosed ajavoolus

Eduard Taska pojatütar Marje Taska oma näitusel. Foto: Peeter Langovits

Mida teeb aeg meiega, ärgitab vaatajaid endalt küsima Marje Taska koostatud näitus «Vanaisa ja mina». Eesti rahvusliku nahk­ehistöö rajaja Eduard Taska (1890–1942) Rootsis elav pojatütar teeb tarbekunstimuuseumi vanade võlvide all sügava kummarduse oma vanaisale.

«Arvan, et me ei teadvusta, kuivõrd ainulaadne on eesti nahakunst. Minu teada on Eesti ainuke maa Euroopas – ja võib-olla ka maailmas –, kus kahes kõrgkoolis õpetatakse nahakunsti. Selle rahvusliku traditsiooni üle võime uhked olla,» sõnab Marje Taska.

«Vanaisa ja mina» kolmeosalise ekspositsiooni juhatab sisse esinduslik valik Eduard Taska nahkköiteid, albumeid, auaadressikaasi ja külalisraamatuid ning need taiesed veenavad, et suurepärane kunst peab ajaproovile südilt vastu. 1930ndate eluolu ja (kunsti)õhustikku avavad ajaloolised filmilõigud ja vanad fotod.

«Selleks näituseks ette valmistades, uurisin ma põhjalikult meie perealbumeid. Otsisin pilte, mis minuga rääkima hakkasid. Installatsioon Linda kuju, musträsta ja vanaema Marta fotoga sai alguse vanaema pilgust. See on fotosuurendus ühest perekondlikust lõunasöögist.

Aasta on 1940. Vanaema vaatab kaugusesse, uks on lahti, justkui avatud lõpmatusse – ja selles pilgus, seal on juba mingi aimdus, teadmine... Mõne kuu pärast küüditati terve pere Siberisse,» nendib  Marje Taska.

Vanavanavanaisa

«Aeg kui filosoofiline mõiste on paelunud mind alati. Kas või see mõte, et kui Eduard Taska Suhhobezvodnoje vangilaagris 1942. aastal suri, polnud tal ju õrna aimugi, et paari aasta pärast saab ta vanaisaks ja siis uuesti vanaisaks...

Ja siis veel kuus korda vanaisaks, 16 korda vanavanaisaks ja tänaseks on ta juba mitmekordne vanavanavanaisa. Kas pole kummaline, kuidas aeg kõigega edasi mängib, tahame me siis seda või ei. Ja meie nähtamatu rollimäng jätkub ka pärast surma,» arutleb koostaja.

Väljapaneku teise osa moodustavadki Marje Taska installatsioonid ja kontseptuaalsed mängud vanaisa elu ja loomingu teemadel. Nende leitmotiiviks on kolm Eduard Taska nahkköidet: Knut Hamsuni «Maa õnnistus», Kreutzwaldi «Kalevipoeg» ja piibel.

Installatsioonides on kasutatud fotosid perekonnaalbumist. Nüüd, aastakümneid hiljem, on neis mustvalgeis jäädvustusis talletunud palju sügavam sisu kui pildistaja osanuks arvata.

«Ma tunnen oma vanaisa eelkõige tema köidetud raamatute järgi. Neid silitades hoomasin, missugune fantastiline materjal nahk on,» kõneleb kunstniku lapselaps.

«Maa õnnistuse» valik on seotud vanavanemate suvemaja ja aiaga Vääna-Jõesuus ning isa meenutustega õnnelikust lapsepõlvest, kuidas nad papleid – mis jutustamise ajaks olid juba suureks kasvanud – istutasid ja kastsid: iga puu sai turgutuseks kaheksa ämbrit vett.

«Leidsin selle foto, kus vanaisa teeb aiatööd. Selles oli nii palju rahu. Hamsuni «Maa õnnistuse» köide meeldis mulle aga lihtsuses ja intensiivsuses. Romaan on lugu ühe suguvõsa loomisest,» jutustab Marje Taska. «See on näituse algus, roheline osa, kus kõik alles vormi võtab. Aga see on ka maa õnnistuse isiklik kunstiline tõlgendus.»

Teiseks raamatuks, mille ümber näitus on üles ehitatud, on «Kalevipoeg». «See sobis minu meelest, kuna Eduard Taska oli väga seltskondlik ja ühiskondlik isik, kellele oli tähtis, millises ühiskonnas me elame ja mis meie riigist saab. «Kalevipojas» on mind alati võlunud Linda kui tugeva eesti naise kehastus. Ka on ju sümboolne, et just Weizenbergi Linda kuju on see koht Tallinnas, kuhu küüditatuile lilli viiakse.»

Vangilaagris

Hingekriipivaks keskpunktiks on reekviem  – Eduard Taska viimastest päevadest Suhhobezvodnoje vangilaagris inspireeritud installatsioon. Mees ei teadnud, kus on naine ja neli last, kas nad on üldse elus. Marje Taska on alles viimastel aastatel ema (kelle pere oli samuti küüditatud nagu Taskadki) käest kuulnud asju, mis ihukarvad püsti ajavad, kuidas nad Siberi karmides oludes ellu jäid...  

Raskusi ei tohi alahinnata. Aga nendega võideldes avanevad inimese jõuvarud, mille olemasolust tal polnud aimugi. See teema, mis puudutab paljusid eesti peresid, vajabki lunastamist.

Näituse kolmandas osas – II korruse trepigaleriis – on eksponeeritud Marje Taska nahatööd ja objektid: põnev läbilõige kunstniku loomingust. «Kellakarp» kollektsioonist härrasmeestele on võrdlemisi uus, aga graafiline leht «Vastandite mäng» on pea veerand sajandit tagasi tehtud.

Väga vahva on seinamäng «Trips-traps-trull», mida Rootsis kutsutakse hulguse maleks. Nende ristide ja tähtedega mängimine on nagu elu ja surmaga mängimine.

Näitus

«Vanaisa ja mina»
Eduard Taska ja Marje Taska
Näitus on pühendatud eesti rahvusliku nahkehistöö rajaja Eduard Taska 120. sünniaastapäevale.
Eesti Tarbekunsti- ja Disaini­muuseumis 30. maini