Mart Kadastiku diloogia: siin- ja sealpool piiri

Mart Kadastik

FOTO: Peeter Langovits

Harva juhtub, et kirjandusväljale astutakse kaksikdebüüdiga. Rekordiomanik kolmikdebütandina on vist Oskar Luts, kelle «Kevade I», «Kapsapea» ja «Paunvere» nägid trükivalgust (näidendite puhul rambivalgust) ühel ja samal, 1912. aastal. Aga tervikteosena, nagu me praegu «Kevade» diloogiat tunneme, ilmus see järjestikustel aastatel («Kevade II», 1913). August Jakobson oli küll see mees, kes, nagu Mart Kadastik nüüd, debüteeris kaheköitelise «Vaeste-Patuste aleviga» (1927). Igal juhul võib Kadastiku debüüdiski näha piiriületust.

Kuigi erinevate pealkirjade all ja iseseisvalt loetavad, on tegemist ikkagi ühe tervikteosega: üks ja seesama peategelane, läbivad kõrvaltegelased, sündmuste ja lugude omavaheline põimitus, esimese raamatu algusest teise lõpuni ulatuvad seoste- ja sõltuvusahelad, raamkompositsioon, puänteeritus. Kõik see räägib teadlikust ettevõtmisest, kirjutaja tahtmiste ja oskuste («Ühte Henn Paavel oskas ja tahtis – kirjutada») – mida tajutakse siinpool olevana – teostamisena sealpool piiri, kus asub või peaks asuma kirjandus (resp romaan) oma rööbikilma, tegelikkuse ja väljamõeldise segu, kujundliku sõnakasutuse, karakteriloome ja kehtestava sõnumiga.

Alguste-lõppude ringliiklus

«Kevad...» algab sügisel, oktoobris 2012, kui teedele ilmub öösiti must jää, mis saab saatuslikuks peategelase elu päästnud doktor Toivo Laidveele (vrd «Tants pilvedel» ja «Ratastooliromanss»); juhatab lugeja Henn Paaveli (väga paljuski autori teine, maskeeritud või teistesse tegelastesse «poetatud» mina) tema elukevadesse, toob Hennu kõrvale veel teisigi temaealisi, elusügise künnisele jõudnud mehi (Hennu tädipojast bariton Erik Roos, miljonärist ettevõtja Tambet Alver) ja nendega seotud naisi (Hennu naine Ingrid, tütar Maarja, Eriku naine Olga, massöör Monika, keda võib võtta lausa saatusliku naisena), et suubuda seejärel Hennu enda ja Monika elust inspireeritud romaani «Armastuse armutus» kirjutamisse ja lõppeda selle esitlusega.

«Suvi...» seevastu algab kevadel, mais 2013, kui selle autor hiilib raamatupoodi ja näeb, et tema teosest on saanud lugejaid kõnetav menuk, mis ärgitab teda minema uuele ringile, rohkem teada saama, «et paremini mõista...omaenda romaani», st romaaniks saanud elu.

Sellesse jätkuvasse eneseotsingusse sekkub keegi Hennule tundmatu kriitik Paula Adamson, kes kirjutab romaanist mõnitava retsensiooni päevalehes, kus töötab Hennu intervjueeriv semiootikust noor ajakirjanik Elena Karpova. Lõpetamata kõrvalliiniks on Tambeti rähklemine Erik Roosi esimese abikaasa Tanjaga, keda kahtlustatakse koostöös FSBga ja kelle õige nimi on tegelikult Olga (!). Siinkohal võtab romaan groteskse pöörde, kulmineerudes Elena ja Hennu visiidiga ühele Kreeka väikesaarele skandaali eest pakku läinud Tambeti juurde, kelle villasse tuleb uue erakonna alustamise plaaniga ka «elukutseline poliitik» Jaak Pukk.

Lugejat ootavad mitmed üllatused, sest selgub, et Hennu inspireerinud Monika on Jaagult «välja meelitanud» lapse. Prostituudi pruukimine ja Puki kunagiste seksiorgiate kirjeldused vahelduvad Hennu ja Elena (Hennu ja Jaagu kujutlustes müütiline ilus Helena) armu- ja kassi-hiire mänguga.

Romaani lõpetavad Laidvee surm, teade tema armastatu Maarja lapseootusest (kas Laidveelt?) ja Hennu jõudmine tagasi romaani. Kuid mitte enam enda, vaid Elena omasse. See, et Henn otsustab pärast Elena «Mehe sisse mineku» lehitsemist (WC-potil istudes!) kirjutada uue romaani, mis, muide, ongi seesama romaan, mida me loeme, on kinnitus elu ja kujutluste ringliiklusest. Või nagu mõnest postmodernismi õpikust: kirjutus kui jäljerida, lõputu üleminek tegelikkusest kujutlusse ja kujutluste tegelikustumine.

Pealkirjade sümboolika

Alguste ja lõppude ringliiklusele viitab seegi, et romaan algab Haapsalus Hennu lapsepõlvega ja lõpeb sealsamas surnuaial. Hennu ajakirjanikutee alguses kirjutatud paljastav artikkel kannab pealkirja «Armastus või armutus?». Aastakümneid hiljem kandub see üle Hennu esikromaaniks «Armastuse armutus». Ülekandumisi ühest seisundist teise peegeldavad ka diloogia pealkirjad.

Esimese osa pealkiri sümboliseerib nii kevade (lapsepõlve ja nooruse) varje (lapsepõlve minek on enda sisse minek, ütleb Laidvee) kui ka kliimaksijärgseid hirme, mis kihutab Hennu flirtima ja vähemalt mõtteis aina uusi kõrgusi või sügavusi vallutama. (Hennu tütar Maarja nendib, et ta isale ei meeldi vanadus.) Tambet ei tee endale mingeid illusioone. Ta lihtsalt võtab, kust saab. Füüsiline rahuldus, kehadevaheline orgasm kui omaette eesmärk. Seesama füüsis osutubki aga mingil hetkel piiriks, mille taga varitseb hingeline ja vaimne tühjus, mida näeme Hennu põlvkonnakaaslase Jaak Puki finaalis. Teise osa pealkiri on Hennu truudusevanne abikaasa Ingridile. Tema on Hennu igavene suvi, ehkki seegi on määratud sulama talves (II köide, lk 220). Seda võib võtta ka vastusena küsimusele, mida tahab autor teosega öelda. Romaani moraali väljendab kõige otsesõnalisemalt füsioterapeut Helle.

Episoodilisusele vaatamata on tal öelda midagi, mis kristalliseerub lehekülgede kaupa loetavast naiste jahtimisest, nendega rähklemisest ja Hennu enesepiinamisest: «Vaadake, kui te olete kokku puutunud inimesega siis, kui tema keha on varemetes, ja kui te sellest hoolimata säilitate tema vastu tundeid, mida – kurb küll – enamik varasemaid girlfriend’e ja boyfriend’e ei suuda säilitada, nad lihtsalt kaovad mingil hetkel ära – kui kivi kivi kaupa varemetest uusi seinu ladudes kasvate selle maja omanikuga üha tihedamalt kokku, siis on suhe midagi palju suuremat ja püsivamat kui lihtsalt seksuaalne tõmme, mis täna on, homme ei ole. See suurem tõmme ongi armastus.» See on, mis jääb sinnapoole piiri.

Iroonia ja eneseiroonia

Romaani jutustamise vaatepunktid vahelduvad koos tegelastega. Tambeti üdisele «lihalikkusele» vastab tema naturalistlik keelepruuk. Laidvee seevastu esindab romantilist diskursust. Henn, kelles segunevad nii autori- kui tegelaskõne, pulseerib intellektuaalse arutluse, pihtimusliku ja «lihaliku» (naise kintsud, kannikad!) vahepeal. Seda raamib aga järjekindlalt (enese)iroonia. Asjata ei aseta Henn oma teost riiulile kõrvuti eesti meisteriroonikute Enn Vetemaa ja Mihkel Muti raamatutega. Ohter, kohati filmilik dialoog on vahe, autoripoolsest suunamisest annavad märku täpsustused repliikide saatelausetes. Iroonia ja eneseiroonia päästab autori ka neis kohtades, kus liigutakse libastumisvõimaluste piirile. Mõnda episoodi loed nagu Roaldi seiklusi Urmas Espenbergi «Tequila pööripäevas» või prostituut Bruna Surfistinha päevikut.

Kadastik saadab oma teosed lugejate ette «seksuaalsuse otsingute» määratluse all. See on pühendatud ta isale, eesti esimesele seksuoloogiaga tegelenud psühhiaatrile. Need otsingud kulgevad freudistlikus võtmes. Nii Hennu kui Jaagu tärkava mehelikkusega seotud traumaatilised kogemused lapsepõlves lunastatakse hilisema ebakindlusega. Doktor Freud siiski ei seleta kõike, nõustub autor teose lõpus Henn Paaveliga.

Psühhoanalüüs on patukahetsuse tänapäevane vorm. Kui aga tabude piirid on ammugi ületatud, kui ollaksegi ühiskonnas, kes otsib seksist tõde oma olemasolu kohta ja kus keha on muutunud või muudetud võimu instrumendiks, nagu on «Seksuaalsuse ajaloos» kirjutanud Michel Foucault, siis võib Kadastiku romaani võtta ka kui meie endi peeglist vastu vaatavat nukrat grimassi.


Raamatud

Mart Kadastik

«Kevad saabub sügisel»

Varrak, 2013

222 lk

Mart Kadastik

«Suvi sulab talvel»

Varrak, 2013

247 lk

Tagasi üles