Teejuht üksildaste meeste maailma

Mart Kadastik «Kevad saabub sügisel» Varrak, 2013 222 lk

FOTO: Repro

Oma mehelikkuses kahtlev ajakirjanik Henn Paavel, allasurutud arst Toivo Laidvee, andmisest väsinud ärimees Tambet Alver, tõelist armastust taga igatsev laulja Erik Roos ja pidevas saavutusvajaduses vaevlev ning kaksikelu elav poliitik Jaak Pukk – need on Mart Kadastiku romaanide «Kevad saabub sügisel» ja «Suvi sulab talvel» peategelased, kes oma tüpaažilt on üsnagi tuttavad kujud ka elust.

Heale ajakirjanikule kohase tundliku sotsiaalse närviga Mart Kadastik on kirjutanud teejuhi üksildaste meeste maailma. Võiks ju arvata, et küpsesse ikka, viiekümne-kuuekümne eluaasta vahele jõudnud mehed on väljakujunenud isiksused, ületanud varasemad traumad, teinud karjääri ja saavutanud enesekindluse ning loonud tugeva pere, mis kokkuvõttes tähendab kõigi eelduste täitmist rahulolevaks õnnelikuks eluks.

Teisalt on neil meestel karjääri tipp seljataga, lapsed suureks kasvatatud, kooselu naisega tuima rutiini uppunud ning kõige selle peale laiub hinges nukker üksindus. Tundub, et nad on väsinud sunnist olla midagi enamat, kui nad on. Neid mehi ei ole ammu nähtud ja armastatud kui inimesi. Aga just seda nende hing igatseb.

Raamatute saatetekstid ütlevad, et Kadastiku romaanid keskenduvad vanemate meeste suhetele noorte naistega ja seksuaalsusele. Jah, neis on noori naisi ja on ka erootilisi kirjeldusi, samuti ilmekaid detaile päriselus tuntud tegelastelt, kuid see kõik on teisejärguline. Minu jaoks räägivad need raamatud eelkõige täiskasvanud meeste püüdlustest muuta oma ummikusse elatud elu taas rõõmsamaks.

Eeskätt elurõõmu defitsiit iseloomustabki romaani tegelaskonda. Kui mees ja naine alustavad ühist teed enamasti sellepärast, et koos on elu rõõmsam kui eraldi, siis mis hetkel ja miks muutub kooselu kannatuseks? Noorena keskenduvad mehed nii suuremast saavutusvajadusest kui ka tõenäoliselt ühiskondlikust survest eelkõige edukale karjäärile, mille kõrval kipub ununema kõige tähtsam – head suhted lähedastega. Läheb meelest, et kui tahes palju kõlavaid tiitleid ja kalleid asju ei asenda õnnetunnet.

Ärimees Tambeti naine on saanud kõike, mida raha eest saab, kuid see ei ole andnud põhjust suhtuda oma mehesse lugupidavalt. Kui hakkab tunduma, et raha on tasuta, siis on kerge kaduma ka väärikus nii enda kui ka kaaslaste suhtes. Tambeti naine vajab kogu aeg rohkem, lisaks asjadele ka mehi. Tambetis oli piisavalt enesekindlust ja ainelist sõltumatust osta end sellisest puuksuhtest vabaks, selleks et elada seejärel kaup-kauba-vastu-elu. Erinevalt eelmisest kooselust pakub uus elu talle ootamatult ka pisut rõõmu.

Huvitaval kombel satub noore naise võrku Henn, kes hoolimata ebakindlusest on olnud õnnelikus ja terves suhtes. Kuid pikad juuksed ja sihvakad sääred, napp pluus paljastamas kuldset nabarõngast ning flirtiv maneer – sellest piisab, et abielus mees teeks ettearvamatuid ning riskantseid otsuseid.

Hämmastav, kui lihtsaid nippe kasutades on võimalik mehi ümber sõrme keerata! On naisi, kes valdavad seda kunsti hästi, ja on mehi, kes lasevad end liimile tõmmata. Võib kõlada naiivselt, aga naise ja mehe vahelise keemia tekkeks on vaja välisest atraktiivsusest hoopis midagi enamat. Või on see vaid ilma pikkade jalgade ja juusteta naise hale enesepettus? Rõõmu see seiklus Hennu ellu ei too, pigem lisab kapaga enesehaletsust ning õnneks ka tarkust jõudmaks tõdemuseni, et see, mis tal on, on väärt hoidmist.

Väheste rõõmudega elu elab ka arst Toivo Laidvee, kelle lugu on raamatus ühelt poolt karmilt realistlik, aga samas ka kõige filmilikumate keerdkäikudega. Kohusetundlik, kuid kannatliku ja tagasihoidliku loomuga Toivo on elanud pidevas alavääristavas õhkkonnas.

Hoolimata sellest, et ta oli kriitilisel hetkel suutnud päästa oma sõbra elu, ei leia Toivo abikaasa temas midagi tunnustust väärivat. Eks igal suhtel ole oma ajalugu, mis peidab endas vastuseid küsimustele, miks keegi nii või teisiti käitub, kuid kaaslase pidevat alandamist nii omavahel kui ka teiste ees on raske millegagi õigustada. Ometi näeme sellist suhtumist päriseluski valusalt palju.

Maire Aunaste ütles kunagi, et ta on kolm korda abiellunud ja iga kord valel põhjusel. Temal on olnud vähemalt tarkust need abielud lõpetada. Toivo, nagu enamik samas olukorras olevaid mehi, püüdis situatsiooniga lihtsalt kohaneda. Sel juhul ei maksa imestada, kui nood keskealised mehed istuvad õhtuti internetis ja otsivad lohutust või veidikenegi rõõmu.

Elu peab olema ikka väljakannatamatult rusuv, et üks elujõuline mees teeks otsuse lõpetada aastakümneid kestnud kooselu. Enamasti tähendab see loobumist oma kodust, suurest osast teenitud varast ning tihtipeale ka lastest ja sõpradest. Eriti, kui uut elu alustatakse koos noore naisega. Tundub, et kaotada on kohutavalt palju. Küsimus on hoopis selles, kui palju on võita. Kui on võita uut armastust, rõõmu ja eneseväärikust, siis ei ole ükski kaotus liiga suur.

Õnneks saab dr Laidvee seda kõike veel tunda, kuid kahjuks liiga hilja. Ka tema abikaasa mõistab oma tagurlikku üleolekut liiga hilja, ent ta vähemalt mõistab. Mõistmist võiks see raamat pakkuda teistelegi keskealistele abielunaistele.

Mart Kadastiku romaanid tuletavad meelde kaht olulist elutarkust: hoia seda, mida kalliks pead, ning julge langetada pöördelisi otsuseid, kui võita on rohkem kui kaotada.

* Liina Kersna on abielus Vahur Kersnaga, nende vanusevahe on üle kümne aasta.

Tagasi üles