Tundmatusse lendav rakett – Faun Racket

Talis Paidele (vasakul) ja Andres Lõole ehk Faun Racketile on linnateema ajatu. Foto: Andres Haabu

Linnaromantikud esitlevad plaati, kus tuksub moodsa linna pulss.

Andres Lõo ja Talis Paide on muusikasõpradele vanad tuttavad. Esimene on mänginud trumme avangardistlikus Luarvik Luarvikus, laulnud elektroonilises Opium Flirdis ja andnud oma kodanikunime all välja nii plaate kui teinud helikunsti. Talis Paide muusikalisse CVsse on teiste hulgas kirjutatud moodne jazzcombo State of Zoe, disko-funküksus Kosmosepealinn ja lauljatar Sofia Rubina plaadi produtseerimine.

Nende kahe muusikaliseks kohtumispaigaks on linnaruumi emotsioone kompav bassiküllane popduo Faun Racket, kes esitleb homme Von Krahli baaris oma debüütalbumit «Enter the Projector».

Plaat jõuluaega nagu loodud?

Talis Paide: Eesmärk ei olnud, et plaat ilmub jõulude ajal, tegelikult me tahtsime selle välja anda sügisel. Kuna suvel oli nii palju kontserte ja ega suvel viitsi ju lihtsalt ka stuudios istuda, ilma päikeseta, siis läks niiviisi. Jõulude ajal on plaatide tootmist hästi palju, ooteajad on pikad. Nii tulebki jõuluplaat. (Naerab.)

Andres Lõo: Inimestevahelise suhtluse plaat on. Meie puhul on selleks suhtluse toimumise keskkonnaks linn. Linna teema on väga vana teema ja igal ajal kaasaegne. Millegipärast tundub, et selle teema romantiseerimine on igal ajal omamoodi ärev, huvitav, põnev, ja miks mitte ka nüüd.

Mulle on linn kõikides oma avaldumisviisides, oma räpasuses, mürarikkuses, oma pealetungivuses ja oma üllatuslikkuses alati meeldinud. Olen reisinud ja tõepoolest tundub, et igas linnas võib peidus olla oma armastuslugu. Linn kui teine pool või elusorganism.

Talis, kas sinu suhe linna on sama romantiline?

Paide: Ma arvan, et selle plaadi peal on esindatud kõik emotsioonid, mida sa linnast püüad. Võib-olla siis, kui me saame Andresega kuuekümnesteks, teeme ühe loodushäälte plaadi.

Lõo: See tuleb ikkagi linnas, sest see on meie looduslik keskkond. (Naerab.)

Paide: Jah, see on keskkond, kus me elame ja mis meid inspireerib. Meid on nimetatud, ei saaks öelda, et süüdistatud, et ahjaa, te olete nii Kraftwerk. Mina seda niimoodi ei tunneta. Kui Kraftwerk alustas, siis oli urbaniseerimine teema, milles oli kaks vastukäivat filosoofiat: üks oli tugev hipiliikumine, kust sai new age alguse, teiselt poolt aga industrialiseerimine. Kogu see maailm, milles me praegu elame, sai tol ajal sellisel kujul alguse.

Sellest konfliktist algas ka Kraftwerki muusika. See on taimelava, millest me oleme võrsunud ja selles linnas kohtab nii palju erinevaid emotsioone.

Elate mõlemad praegu Tallinnas. Kas Tallinn on ka kuidagimoodi arvestatav linnakeskkond?

Lõo: Ikka on. Tegelikult see Kraftwerki viide ongi ainult ühes loos «Melody Lane» ja hoopiski mitte meie vaimusünnitisena, vaid Tour d’Öö Tallinna rattaentusiastide suu läbi.

Meist käis läbi nende vaimustus rataste seljas linn üle võtta. (Kraftwerk oli samuti suur rattasõiduentusiast ja ­Tour de France’i fänn – J. A.)

Paide: Suur osa plaadimaterjali on tegelikult Andrese alustatud – ajal, mil ta New Yorgis elas – ning millest kõigest kumab läbi võõrandumine ja võib-olla veidrus. Suures linnas oled sa ühelt poolt endale kõige tundmatum inimene maailmas ja samal ajal ketrad endas neid emotsioone ja proovid leida kohta. Tallinn on küll New Yorgi kõrval nagu küla, aga need emotsioonid on kõik olemas.

Lõo: Kui üldse on sellel albumil lugu, mis Tallinna kirjeldab, siis eelviimane lugu «Toonela», mis tähendab põrgut mingis kaudses tähenduses. Aga New Yorgi puhul ma väidaks täpselt vastupidist. Minu arvates ta võtab sind vastu. See linn ei ole kindlasti selline, nagu sa arvad, et ta on, ta on ikka selline, millisena sa ei arva teda olevat. Aga mingi asi seal võtab sind üle. Kõigile ta võib-olla ei toimi.

Milline teil see tööjaotus duona on, eksisteerib üldse midagi sellist?

Paide: Ikka eksisteerib. Andresega tegime varem teistmoodi koostööd. Ma tegin talle paar muusikavideot ja kogu aeg vaikselt uurisime, et mida meist üks või teine muusikaliselt teeb. Ühel hetkel tekkis tunne, et sellest võiks saada korralik projekt, mille puhul sind ei kutsuta Kanuti Gildi saali kümnele kõige armsamale sõbrale mängima, vaid midagi enamat.

Me oleme mõlemad meisterdanud muusikat juba kaua aega ja kahekesi on see löögirusikas palju tugevam. Üksi sa jääd hõljuma sellesse oma muusikalisse fluidumisse ja ühel hetkel muutub areng hüplikuks. Ma olen teinud nii palju erinevaid asju džässist rokini, et lõpuks tekivad keskendumisraskused. Faun Racket on meile mõlemale selline kontsentreeritud väljund.

Lõo: Temas on meile mõlemale selline ühisosa olemas jah. Kese on tugev ja paigas ja fookus on olemas. Koostööst trafaretne ettekujutus oleks, et üks laulab ja teine teeb siis neid teisi asju. Tegelikult on tööjaotus selline, et kus parasjagu vaja on.

Väga suurelt üldistades on asi sedamoodi, et mina olen rohkem see kaootilisem ja Talis rohkem korrastavam pool. Taust on meil natuke sarnane, oleme mõlemad olnud trummarid. Või mis oleme, oleme endiselt – trummimäng on nagu jalgrattasõit, ei lähe ju kunagi meelest.

Teid mõlemat võib nüüdseks nimetada multiinstrumentalistideks, on teil mingisugust muusikakooli tausta ka?

Lõo: Mina olen õppinud lastemuusikakoolis löökriistu.

Paide: Ma ei ole ühtegi asja õppinud, kuigi praeguseks mängin vist seitset pilli.

David Bowie’st ei saa 2013. aasta Eesti, ütleme siis avangardsema popmuusika puhul kuidagi mööda. Ühtviisi on just vokaalsete maneeride puhul leitud mõjutusi nii Mart Avi, Leslie Da Bassi kui Faun Racketi/Andres Lõo puhul.

Paide: Kui me alguses mõtlesime endale kujunduse poolt välja, siis Andresel oli kollase ruudu teema väga päevakorral. Tegime esimesed pildid, kus meil oli kollane ruut nägudel ees. Mõni kuu hiljem…

Lõo: Mõni kuu hiljem, kui olime eneste ees selle keskse kujundiga üles astunud, näo ees riba, mis varjab su identiteeti, äkki – douche – annab Bowie välja oma viimase plaadi «The Next Day», mille kaanel varjab ruut ta nägu. Justkui tema kujundaja oleks meie plaati näinud. (Naerab.)