Trikkideta trikitav Nukitsamees

Urmas Kibuspuu unustamatu Tölpa. Foto: Kaader filmist

Eesti ehk kõigi aegade parim lastefilm «Nukitsamees» on uuendatud digitaalses versioonis uuesti kinolevis. Janar Ala uuris filmi loojatelt, kuidas filmi tegemine käis ja kuidas see praegu tundub.

«Eesti film 100» raames ette võetud filmide taastamise ja digitaliseerimise viimane õis on «Nukitsamees» (1981), kindlasti üks eestlaste armastatumaid ja ehk ka õnnestunumaid lastefilme.

Kes meist siis ei teaks ja mäletaks neid toredaid kolle – Tõnu Kargu kehastatud Mõhku ja Urmas Kibuspuu Tölpat. Nemad meenuvad mulle millegipärast esimesena. Mind ikka lapsepõlves vaevas see, kuidas üks neist hiire suhu pistis ja seda siis krõmpsutas. Ka on metsakollide tareinterjöör kuhugi mu majaunelusse kindlasti oma koha jätnud.

Või Ita Everi kehastatud habemega metsamoor, kelle hääl raha nähes värisema hakkas. Või ülimatel kiirustel molli tühjaks sööv siga. Põhiliselt mäletan ikkagi kolle, neis on midagi arhetüüpselt kollilikku. «Igas inimeses on peidus koll,» ütleb režissöör Helle Karis.

Filmi teine osa, kus lapsed koos Nukitsamehega metsast välja saavad ja võib öelda, et isegi ülepaisutatud stiliseeringuga rahvusromantilist taluelu hakkavad elama, millegipärast nii hästi ei meenu. Ja see, et Nukitsamehest saab lõpuks korralik koolipoiss Ants.

Ka filmi arvustanud kriitikud on filmi teise poole kohta öelnud, et pinge langeb.
Lutsu «Nukitsameest» on nimetatud kirjanduslikuks muinasjutuks, kuhu on põimitud vanarahva uskumusi. Ka Karise «Nukitsamehe» mets on väga animistlik.

Mets huikab ja öökull vaatab. Hilisemate filmidega, nagu «Karoliina hõbelõng» ja «Metsluiged», on Karis veelgi ja sügavamalt rahvalik-mütoloogilistesse teemadesse süvenenud ja jätkanud seda oma dokfilmides. Teda on tituleeritud ka Eesti muinasjutufilmi emaks.

Teatavasti on üks viis mõõta filmi kohta inimeste südames lugeda üles tsitaadid, mis filmist rahvasuhu käibele on läinud. «Nukitsamehest» on neid hulgi. Üks näiteks: «Üks on loll ja teine laisk...» Polegi vist rohkem vaja nimetada, sest no kes ei teaks.

Muusikast polegi veel juttu olnud. Ometi on tegu ju muusikaliga, mille kinnistumises kollektiivsesse alateadvusse on olulist rolli mänginud Olav Ehala muusika Juhan Viidingu tekstidele – «Rahalaul», «Kodulaul» jt.

Lihtsalt meelde sööbivad meloodiad, kuid selle taga peen ja keeruline kompositsioon. Olav Ehala sai selle eest XV üleliidulisel filmifestivalil aasta parimaks filmimuusikat loonud heliloojaks. Samal festivalil võitis «Nukitsamees» laste- ehk publikupreemia.

Helle Karis: «Nukitsamehega» läks hästi

«Nukitsamees» oli teie debüütfilm – vaatasite nüüd filmi uuesti üle, kas torkas ka näiteks midagi pähe, mida te nüüd oleksite teisiti teinud või muutnud?

Tavaliselt ma nii ei mõtle. Kui midagi saab valmis, siis saab valmis ja ma jätan sellega hüvasti. Selles mõttes, et nüüd praegu, kui oleks võimalus midagi teha, siis ma ei annaks enne seda lihtsalt käest ära, kui asjaga rahul olen.

Tol ajal oli plaanimajandus, film tuli kindlaks ajaks ära anda ja kui sul mingi praak oli, siis keegi ei küsinud sult, kuidas seda ümber võiks teha. Seetõttu on raske praegu Nõukogude ajal tehtud filmile hinnangut anda. Kuigi mõnd teist filmi, näiteks «Metsluiki», on küll valus vaadata, sest seal on nii palju lõpetamata kohti, mida tahaks muuta.

«Nukitsamehe» puhul teil sellist tunnet ei ole?

Ei ole.

Kas võib siis öelda, et «Nukitsamees» on teie kõige täiuslikum film?

Eks see oli ka kõige pretensioonitum, seal ei olnud ju midagi erakordset ei sisus ega vormis, mille pärast oleks pidanud väga kannatama. Võib öelda küll, et selle filmiga läks hästi. Lugu oli hea, muusika ju ka.

Te olite esimene, kes Nukitsamehe loo jutustamiseks muusikalivormi kasutas. Miks just muusikal?

Ma lihtsalt arvan, et lastele läheb igasugune mäng, tants ja laul palju paremini peale kui igasugused sõnades ära seletamised. Muusika on omaette emotsioon ja omaette meeleolu ning see väljendab palju rohkem kui muud kombinatsioonid.

Kui «Nukitsamehele» 1981. aastal tehtud kriitikat lugeda, on kriitikud näinud küll vesternielemente, õudusfilmielemente ja kindlasti palju muudki. Nende kiirendatud liikumiste ja puu otsa hüppamistega meenusid minule hoopis vanad head Hongkongi kung fu filmid. Mis teile filmi tegemisel eeskujuks oli?

Ei, mina küll mingeid Hongkongi kung fu filme ei vaadanud. (Naerab.) See on ikka puhas mu oma fantaasia vili. Ega tol ajal ju mingeid trikke väga teha ei andnud, see oli maksimaalne trikk, et tegid võtte tagurpidi. Enamat ei olnud võimalik teostada.

Selles mõttes ma ei oskagi küsimusele vastata, võib öelda, et tegin nii, nagu jumal juhatas. Kuna ma ise olen muusikute perekonnast pärit ja lapsena mingil määral tantsu õppinud, on endastmõistetav, et mulle sobivad niisugused vormid hästi.


Teie teistes filmides, «Karoliina hõbelõngas» ja «Metsluikedes» on samuti muusikal oluline koht.

Jah. Ja kui oleks olnud võimalust, oleksin ka neist päris muusikalid teinud.

Ja kui muusika «Nukitsamehest» ära võtta...

Muusikal ja laulutekstidel on «Nukitsamehes» kandev roll ja kui need ära võtta, siis lugu ei liiguks. Aga veel žanrist rääkides: kui ma tänapäevaseid õudukaid vaatan, on need kümneid kordi hullemad kui «Nukitsamees». «Nukitsamehes» on need kollid ju väga naljakad. Tähtis ongi, et koll ise usub ka, et ta on koll. See on mäng, nagu lapski mängib.

Te ei ole 1987. aastast, kui valmis «Metsluiged», enam mängufilme teinud.

Pole kahjuks õnne olnud.

Ei saa öelda, et oleksite mängufilmižanri vastu huvi kaotanud?

Ma pole kunagi selle vastu huvi kaotanud. Eesti on kahjuks väike ja suhted nii läbipõimunud. Kui ma välismaal elaksin, oleksid lood kindlasti teisiti.

«Nukitsamehe» juurde tagasi tulles: peategelase osatäitja Egert Solli leidsite alles siis, kui konkurss oli juba lõppenud.

Konkurss oli jah juba lõppenud, kõik osalejad olid küll toredad poisid, kuid ükski neist ei olnud Nukitsamees. Meil oli võttegrupiga mõistus peaaegu otsas, kuid siis sõna otseses mõttes avanes uks ja Egert toodi kohale. Naabritädi tõi. Ütles, et temal on üks poiss pakkuda, et äkki sobiks.

Kui naabritädi poleks Egert Solli kohale toonud, siis olekski «Nukitsamees» jäänud olemata?

(Naerab.) Tundub küll. Või oleks olnud hoopis üks teine film.

Nii et see Nukitsamees on väga Egert Solli nägu?

Jah, Egert Solli karakter on tal. Laps, kes teeb, mis talle pähe tuleb, ja tegutseb emotsioonide ajel.

Teie teistes mängufilmides on kandvates rollides samuti lapsed – meeldib teile lastega rohkem tegeleda kui väljakujunenud näitlejatega?

Seda võib öelda küll. Lapsed ei ole nii maru kriitilised, nad tulevad sinuga paremini kaasa, on mängulised.

Olete öelnud, et mängufilmi ideid on teil kuhjaga, aga produtsente ja raha pole. Rääkige palun mõnest ideest!

Pärast «Nukitsameest» oli plaanis teha sellele järg – «Kaval-Ants ja Vanapagan». «Karoliina hõbelõngas» tegin head koostööd Vladislav Koržetsiga ning ta oleks kindlasti olnud väga hea ja sobilik stsenarist. Kuid paraku ei sõltunud see meist, aga jah, ideid on teisigi. Mérimée «Carmen» näiteks.

Olav Ehala: «Nukitsamehele» muusikat luues vaevlema ei pidanud

Millal te ise viimast korda «Nukitsameest» nägite?

Polegi jah ammu näinud, kuigi mul on DVD kodus olemas. Tallinnfilm andis ka ju sellest kunagi DVD välja, nüüd siis ongi hea võrrelda, millised värvid on vanal versioonil ja millised digitaliseeritud uuel.

Mis on esimene asi, mis teil selle filmiga seondub või pähe tuleb?

Kõigepeal muidugi see, et olin palju noorem. (Naerab.) Aga selline detail meenub, et kui meil oli «Kodulaulu» tekst olemas, siis režissöör Helle arvas, et kõik on küll nii ilus, aga oleks vaja mõnda kokkuvõtvat osa.

Olime siis kõik koos – tekstide autor Juhan Viiding oli ka – ja Juhan siis ütles, et kui alguses on «kus on kodu, mis on kodu», laula siis, et «siin on kodu, see on kodu», ja ongi korras. See olukord on mul väga eredalt meeles, kuidas üks n-ö dramaturgiline element lahenes käigu pealt.

Aga filmist endast mõni stseen, mõni karakter?

Tüübid on seal ju kõik väga head. Selline seik meenub, et «Kurjuse laulu», mida filmis laulab Ita Ever, laulis tegelikult ju Marju Kuut. Kuut emigreerus samal päeval ära Rootsi. Ning ema, keda mängib Ines Aru ja kel on selline madal hääl, tema partiid laulab Heidy Tamme kõrge lõõritava häälega.

Aga väga hästi petab ära. Ines alguses kurtis küll, et kuidas ma seda teen, mul ju nii madal hääl. Ja suurem osa inimesi ju arvab ka, et Ever ise laulis «Kurjuse laulu». Nii Kuut kui Tamme emigreerusid ja siis oligi olukord, kus häält sai kasutada, aga nimesid lõputiitrites olla ei tohtinud, kuna nad olid ju oma kodumaa maha jätnud.

«Nukitsamehe» muusikal on filmi populaarsuses oluline roll. Mis need teie kui helilooja arvates nii vitaalseks teeb?

Lapsepõlves lugesin isegi väga suure põlemisega Oskar Lutsu «Nukitsameest». Lastele see mõjub. Juhan Viidingu suurepärased tekstid muidugi, mis peale vaadates on imelihtsad, ilusas lihtsas eesti keeles, kuid väga sügava taustaga.

Need tekstid inspireerisid, nii et ma ei pidanud väga vaevlema nende lugude tegemisel. Muusikaliselt ei tundugi need laulud väga keerulised, kuid kohe kõiki kaasa ka ei suuda laulda. Muuseas – alguses, kui käisime seda filmi koolides näitamas, siis küsisime lastelt, milline lugu kõige rohkem meelde jäi. Mis te arvate, mis lugu oli?

Pakun, et «Rahalaul».

Just nimelt. (Naerab.) Püüdsime küll pedagoogilist külge rõhutada, aga meelde jäi ikka see rahateema.

Olete teinud palju filmimuusikat. Kui suur filmisõber olete?

Nooruses olin suurem filmisõber. Praegu ma eriti kinos ei käi. Olen küll üritanud mõne korra, kuid olen pidanud helitugevuse pärast näpud kõrva panema. Mõnda head asja ei saa sellepärast vaadata, et Eesti kinodes on heli üle mõistuse tugevaks keeratud.

«Nukitsamees»

Tallinnfilm 1981

Režissöör: Helle Karis-Murdmaa

Stsenaristid: Oskar Lutsu samanimelise muinasjutu järgi Helle Karis-Murdmaa, Helgi

Oidermaa, Olav Ehala

Helilooja: Olav Ehala

Laulutekstide autor: Juhan Viiding

Osades: Egert Soll, Anna-Liisa Kurve, Ülari Kirsipuu, Ita Ever jpt

Uuendatud versioonis 14. maist Artise kinos