Saare universaalne kirjandus

Kirjandus pole viini šnitsel, mis peab täpipealt su ootustele vastama, leiab Anti Saar. Foto: Margus Ansu

Anti Saare raamat «Kuidas meil asjad käivad» sai novembri lõpus Eesti Lastekirjanduse Keskuse «Aasta rosina» auhinna, mida antakse aasta kõige omanäolisemale lasteraamatule. Kunstnik Alvar Jaaksoniga valminud raamatu iseloomustuseks öeldi auhinda üle andes nii: «Raamat jutustab väikese Vasseli ja tema pisut boheemlasliku pere argielust. Anti Saare lähenemine on värske, lapselähedane ja humoristlik, ta õpetab elu nautima, mitte iga hinna eest tippu pürgima.»

Varasemast ajast tunneb kirjandussõber semiootikuharidusega Saart kahe romaani ja ühe jutukogu järgi, mida on žanri mõttes kiputud «metafiktsiooni» alla lahterdama. Samuti on tegu meie aja ühe olulisema prantsuse kirjanduse eestindajaga, kellelt on tänavu ilmunud selliste kesksete tekstide nagu George Pereci mastaapne «Elu, kasutusjuhendi», sürrealismiklassiku Andre Bretoni «Nadja» ning situatsionist Guy Debordi «Vaatemänguühiskonna» tõlked. Praegu on Saarel teiste tööde hulgas käsil 20. sajandi teise poole ühtede mõjukamate prantsuse mõtlejate Gilles Deleuze’i ja Felix Guattari «Mis on filosoofia» tõlkimine.

Miks sa kirjutad?

Midagi peab ju inimene tegema. Eks siin tekib muidugi kohe küsimus, et miks peab. Kes käsib? Käsu või tellimuse peale kirjutamine mul eriti välja ei tule. Ju siis on mingi sisemine sund. Nii võib see ju olla, aga seda vaid päris kirjutamise algul, kui tekst ise oma tahet veel maksma pannud ei ole. Kui see on juhtunud, pole kirjutajal teha muud, kui katsuda kirjutusega sammu pidada.

Ma räägin nüüd umbisikuliselt, aga tõesti, ma usun, et selles – teksti iseteadlikkuses ja kapriissuses – on midagi universaalset. Ja et kirjutaja, kes kirjutust täielikult kontrollib, petab kas lugejat või ennast, on kas šarlatan või lollike. Või siis on ta lihtsalt igav. Teisest küljest – ja nüüd ma enam umbisikuliselt rääkida ei tihka – on kirjutusele allumine (või pigem andumine) meeletu nauding. Selles on koos piiritu vabadus ja päästmatu paratamatus, vist midagi lausa religioosset. Enne kui olin seda kogenud, poleks ma uskunudki, et see on võimalik.

Miks sa tõlgid?

Vabadusest ja paratamatusest saab muidugi rääkida ka tõlkimise puhul. Ise juhtusin selle üle mõtlema alles hiljuti, kuigi igapäevaselt tõlkinud olen juba kuus-seitse aastat. Mõte oli umbes selline: mina, kes ma armastan üle kõige vabadust ja pean ennast kõvaks piiridemurdjaks (taevas teab, et ülearu palju lugejaid pole ma sellega teeninud), olen sattunud tegema tööd, mis seisneb kellegi teise äramõeldud mõtete ja kirjapandud sõnade võimalikult algupäratruus kordamises – kuidas nii? Mingi aimdus mul on, aga ega ma selle üle väga mõelda tahagi. Inimene olevat ju saladus, las siis mina olen ka.

Miks sa just prantsuse keelest tõlgid?

Prantsuse keelest tõlkima hakkasin samuti pooleldi juhuse läbi. Millalgi ülikooli ajal tundus hädatarvilik lugeda originaalis Prantsuse moodsaid filosoofe, vaadata tiitriteta Jean-Luc Godard’i filme jne. Hiljem läksin pooleks aastaks Pariisi õppima, aga mu sealne juhendaja vist usaldas mind liiga palju – läks Jaapanisse loenguid pidama ega hakanud mul ora p…s ringi ajama. Edasi läks kõik nii, nagu suures linnas ula peale jäetud noortega ikka läheb. Alles veidi aega enne ärasõitu hakkasin mõtlema, mida oma surnukslöödud aja õigustamiseks ette võtta. Tegin kirjastustele mõned proovitööd ja antigi tööd. Paar aastat hiljem, kriisi ajal, kui kirjastus­äri oli madalseisus, poleks minusugust isehakanut kindlasti jutule võetud. Praegu mõtlen, et võiks ikka mõnest teisest keelest tõlkimist ka proovida. Lõppude lõpuks töötab tõlkija peamiselt ikkagi oma emakeelega ja tema töö kvaliteet sõltub eeskätt just selle valdamisest. Aga muidugi ei saa salata, et prantsuse keel on peale eesti keele kõige ilusam.

Miks sa lasteraamatu kirjutasid?

Seegi raamat sündis juhusest, nagu enamik häid asju maailmas. Millalgi möödunud talvel oli mul kurk nii haige, et oma lastele unejuttu lugeda enam ei saanud. Nii võtsingi ette ja hoopis kirjutasin mõned. Poisid olid lugude peale üllatunud: see ja teine asi olid täpselt nagu meil ning paljud sündmused kõlasid tuttavalt. Ometi piisas sellest, et peategelaste nimed olid muudetud – nad ei kahtlustanud hetkekski, et lood räägivad neist ja et autor on isa.

Nali naljaks, aga nad ei uskunud seda õieti veel raamatu ilmudeski! Raamat on raamat ja elu on elu, eks ole? Aga sellele küsimusele saab vastata ka teisiti: kitsamalt võttes jutustavad selle raamatu lood muidugi sellest, kuidas käivad asjad meil, ühes peres. Aga laiemalt võttes on see «meie» ikkagi kogu inimeste maailm, suured ja väikesed üheskoos. Ma mõtlen, et konnaperspektiivist või «porgandi häälega» kirjutades õnnestus mul ehk natuke näidata kogu selle n-ö ühiskondliku kokkuleppelisuse, comme-il-faut-maailma jaburust, millele tark inimene – ehk siis laps – lihtsalt vilistab ja mille kõrval on tähtsad hoopis olulisemad väärtused: tublidus, hoolivus, rõõm. Olen ju ikka väikest viisi anarhist, mis seal salata.

Mida lasteraamatu kirjutamine sulle kui kirjanikule ja tõlkijale andis?

Seda, et julgen kirjutada midagi lapse vaatenurgast, poleks ma kunagi arvanud. Säärased ettevõtmised lõpevad ju enamasti fiaskoga. Õnnestunud üritustest meenuvad paugupealt vaid Lindgreni «Bullerby lapsed» ja Sempé «Väike Nicolas», Eestist kindlasti Jüri Parijõe jutud. Üllatav oli see, et kui tekst väikse tõuke peale jooksma hakkas, oli selle jätkamine minu jaoks lihtsaim ja loomulikem asi maailmas. Meelgi muutus kergeks ja muretuks ning riided tundusid suureks jäävat.

Kõrvalmärkusena: ma ei arva sugugi, et laste maailm oleks läbinisti päikseline ja roosamannavahune, aga see on juba teine teema. Tekstide põhiosa valmis paari nädala jooksul. Täpselt samasugusest kogemusest rääkis muide ka raamatu illustraator Alvar Jaakson, kellega väga meeldivasse unisooni sattusime: piltide joonistamiseks anti talle aega pool aastat, aga töö sai tehtud vähem kui kuuga. Niisiis, mis see mulle andis: väga meeldiva, kuigi ajutise kergusetunde. Kaplinski ütleb, et raske on kergeks saada. Mina ei usu.  

Millest eesti kirjanduses praegu puudust tunned?

Siin on kindlasti olemas mõned klassikalised vastused, millega mul tuleb nõustuda: puudus on suurest totaalsest romaanist – mitte lihtsalt sellisest, mis võtaks hõlmavalt kokku n-ö laiendatud tänapäeva ühiskondliku oluseisu, vaid mis samal ajal vastaks ka igavikulistele või ajatutele pretensioonidele. Kuid seegi vastus on tegelikult natuke kistud. Teravam puudus on ehk pigem kirjanduse meediakajastusest.

Üldiselt pole eesti kirjanduse hetkeseisul minu meelest suuremat häda. Kui ma teaks, mis on puudu, võiksin selle saabudes ainult pettuda, sest see pole kunagi see. Teisisõnu: kirjandus pole viini šnitsel, mis peab täpipealt su ootustele vastama. Parem on, kui ta seda ei tee. Puudust tunnen vaid üllatusest ja ootan vaid ootamatut.

Anti Saar (33)

Teosed

•    «Kuidas Sa ära läksid ja mina maha jäin» (2006)

•    «Nemad kaks» (2008)

•    «Tekste siledast ruumist» (2009)

•    «Kuidas meil asjad käivad» (2013)

Tõlkeid

•    Frederic Beigbeder «Armastus kestab kolm aastat» (2008)

•    Georges Perec «Mõelda/liigitada ja teisi tekste» (2008)

•    Frederic Beigbeder «17,90 €» (2011)

•    Katrina Kalda «Eesti romaan» (2011)

•    Georges Perec «Ruumiliigid» (2011)

•    Marc Auge «Kohad ja mittekohad» (2012)

•    Claude Lévi-Strauss «Strukturaalantropoloogia»(2012)