Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper lavastasid ühes Saksamaa olulisemas teatris, Hamburgis asuvas Thalias Eestis elava kirjaniku Andrei Ivanovi romaani «Hanumani teekond Lollandile». Esietenduse järel oli Andrei Ivanov väga rahul. «Ma nägin laval raamatut, karakterid olid edasi antud sajaprotsendiliselt,» tunnustas ta.
Ojasoo lavastusi polnud Ivanov varem näinud. Enne esietendust mehed küll vestlesdi pikalt. «Olin aru saanud, kuidas ta töötab. Aga siiski ma ei oodanud seda, mida ma täna nägin. Imetlusväärne. Paljuski on tulemus selline tänu näitlejate tööle.»
«Hanumani teekond Lollandile» pole teatraalne. Kui Tiit Ojasoo tegi ettepaneku romaanist lavastus teha, siis milline oli teie reaktsioon?
Väga rõõmustasin. Alati kui tehakse raamatu põhjal film või teatrilavastus, toimub tekstis mingi kaotus. Eriti kui on tegemist rikka ja keeruliselt kirjutatud raamatuga. Näiteks kui ma vaatasin Laurence Sterne’i «Tristram Shandy» põhjal valminud filmi, nägin, kui palju oli filmis kaotsi läinud. Minu raamat pole nii raske kui «Tristram Shandy» ja ma arvan, et seda saab lavastada ja sellest võib teha ka filmi.
Etenduse ajal lahkus saalist viis inimest. Kuidas te end tundsite?
Normaalselt. Olin selleks valmis, et saalist võib lahkuda rohkem inimesi.
Miks?
Ma ju tean, et see raamat pole kirjutatud kõigile. Sama on ka lavastusega, seal on palju šokeerivaid kohti. Paljud vene lugejad lõpetasid mu raamatu lugemise juba viiendal-kümnendal leheküljel.
Mõned kriitikud ütlesid, et oleks pidanud kaks korda kärpima, aga ma pole sellega nõus. Et lugeja saaks teadmise-tunde kirjeldatud maailmast, peabki raamat olema nii mahukas. Raamat peab jätma lugeja hinge raske tunde, et ta käiks veel paar päeva pärast lugemist ringi kui haige. Kui raamat oleks vaid 150 lehekülge, oleks liiga kerge lugemine. Tõsi, elu on seal raskevõitu, kuid kokkuvõttes oleks kõik see ikkagi üks naljakas trallallaa.
Publik naeris päris palju. Kui ma raamatut lugesin, ei mõjunud see üldse nii koomilisena. Kas teile kui autorile tundus naer põhjendatud?
Ma isegi ei tea. Mõne stseeni pärast oli mul publiku reaktsiooni pärast kõhe, ja kui nad naersid, mõjus see kergendusena. Mul on tunne, et raamat oli laval. Kõik õnnestus väga hästi.
Teie ümber on käinud vaidlus, kas olete eesti autor või ei.
Ma isegi ei tea. Ausalt. Kirjutan vene keeles, elan Eestis. Venemaal öeldakse minu kohta, et ma olen kõige vähem vene autor. «Hanumani» kohta öeldakse, et see pole vene romaan, et see on Euroopa kirjandus.
Kui minult küsida, kas olen eestlane või mitte, vastaksin, et olen venelane. Samas on mul vähe sõpru ja kõik ei ole üldse venelased. Siin toimub juba mingi mutatsioon. Arvan, et see pole küsimus minule, vaid kellelegi teisele. Mina lihtsalt kirjutan. Ma ei mõtle sellele.
Kas eesti lugejate kriitika on teile oluline?
Teada on võimalik saada mõne inimese arvamust, aga mitte kõigi. Mõned raamatud elavad meist, autoritest, kauem. Kuidas neid tulevikus lugema hakatakse, me ei tea, seega, mis vahet on, kuidas neid võetakse vastu praegu või saja aasta pärast? Aga ma olen veendunud, et minu raamatuid loetakse ka kahesaja aasta pärast.
Eesti keeles ilmus mul äsja «Harbini ööliblikad». See on täiesti teistsugune raamat kui «Hanumani» raamat, räägib venelastest, kes põgenesid 1920ndatel ja 1930ndatel Venemaalt bolševike eest Eestisse. Raamat pole autobiograafiline, kuid vaatamata sellele panin sellesse raamatusse väga palju iseennast. Palju rohkem kui teistesse.
Kas teil on ka mõni käsikiri pooleli?
Jah, mul on alati midagi pooleli. «Hanumani teekond Lollandile» on esimene raamat triloogiast. Teine osa «Bizarre» ilmus eelmisel aastal ajakirjas Zvezda. Praegu kirjutan triloogia kolmandat osa, tegelikult töötan selle kallal juba ammu. Mul pole tööplaani. Kui mul tuleb pähe idee, kirjutan selle üles. Selliseid fragmente on palju, pärast vaatan, et kuhu need sobituvad, millisesse raamatusse.
Milline on triloogia peamine idee?
Kui vaatan kirjutatut, näen seal mingisuguse sündroomi kirjeldust – 20. sajandist 21. sajandile üleminekut, inimese, inimkarakteri muutumist.
Üks kriitik ütles, et «Hanumani» raamatust jääb tunne, nagu sõitnuks selle kangelased Euroopasse ja elanuks seal nagu gigantses prügilas. Ka nii võib seda näha.
Põgenikud elavadki nagu mingis eelmises Euroopas, minevikus. Nad kasutavad seda, mida Euroopa enam ise ei vaja, nad püüavad Euroopa tsivilisatsiooni kinni püüda, selles elada võib-olla parasiidi, rotina… Ma räägin metafooridega, aga mulle tundub, et ma olen mingi sellise murrangu kinni püüdnud.
Kas see on Euroopa lõpp?
Alati on millegi lõpp. Juba Spengler kirjutas, et toimub kontseptuaalne üleminek kultuurilt tsivilisatsioonile. Ka nüüd võib öelda, et liigume kultuurist teatavasse tsivilisatsiooni.
Näiteks raamatud ei mõjuta enam inimesi nii palju. Asemele on tulnud häppening või sündmus, inimene elab lühikeste informatsioonikildude maailmas, ta liigub ja mõtleb palju kiiremini. Kuid raamatu lugemiseks on vaja aega ja jõudu, tuleb iseennast jälgida, endasse vaadata. Praegu inimesed kardavad endasse vaadata. Näiteks kui kiiresti vahetuvad Windowsi operatsioonisüsteemid, mille tõttu peab kogu maailm end ümber harjutama, õppima uut süsteemi kasutama! See ju mõjutab teadvust, mõtlemist, tuleb ümber õppida, reageerida.
Aga kui sa loed aeglast raamatut või veel aeglasemalt kirjutad, siis pole sul maailma arengutele reageerimiseks aega. Mina ei jõua tehnika arenguga kaasas käia. Näiteks kui kirjutasin «Harbini ööliblikaid», elasingi justkui 1920ndatel ja 1930ndatel. Ma ei jõudnud märgata, kuidas meile ilmus Windows 8, mu naisele iPad. Ma olin segaduses.
Kui inimene võtab aja maha, süüvib endasse ja pärast seda tuleb taas «reaalsesse maailma», võivad kõik need uued tillukesed infokillud, tehnoloogia areng teda paanikasse ajada. Mõned inimesed võib-olla ei loegi sellepärast raamatuid.
Kui palju te ise raamatuid loete?
Väga palju. Praegu loen uuesti üle László Krasznahorkai «Saatana tangot», see on fantastiline raamat, olen suur fänn, mulle väga meeldib. Loen raamatuid, mis on suures osas kirjutatud eelmisel sajandil, 21. sajandi raamatud kõnetavad mind harva.
Teie endi raamatud…
… pole jõudnud veel 21. sajandisse.
Sooviksite elada 20. sajandis?
Jah, ma jätkan seal elamist. Ma pole 21. sajandi täieõiguslik kodanik ega muutu ka selleks kunagi. Olen suur retrograad, ma ei taha maailmaga kaasa liikuda.
Miks?
See on mulle võõras. Oletame, et teil on väga lähedane sõber, teate teda juba lapsepõlvest, olete olnud paljudes situatsioonides koos, jaganud kõige kallimat, kuid siis hakkate märkama, et teie sõber tunneb huvi selle vastu, mida te koos põlastasite, hakkab armastama asju, mis pole talle ega teile kunagi meeldinud. Ta peab end aina rohkem üleval nii, nagu te ei oska oodata. Ta teeb samme, mis teid temast eemale tõukavad.
Aga mis maailmas nii halba on?
Aina rohkem ja rohkem soovin näha, et inimesed püüaksid teha nii, et kõigil läheks paremini, et ka kõige mõttetumal inimesel oleks hea elada, et kõigil lollikestel oleks maailmas hea elada. Aga meil on aina rohkem töötuid, kodutuid, aina rohkem narkomaane.
Ma mäletan veel 1990ndate elu Lasnamäel, praegu on pilt täpselt sama. Kuhu see kõlbab?! Kõike seda ei tohi ega saa välja vabanda kriisiga. Meie peaminister ütleb, et kui see on kriis, siis tahaks ta siin elada, aga mina ei taha, mina tahan jääda 20. sajandisse, kus sellist kriisi polnud.
Aga siis oli nõukogude aeg.
Ma mõtlen siin teist asja. Isiklikku maailma. Mulle tundub, et kogu selle aja olen ehitanud oma maailma, läinud pagulusse iseenda väljamõeldud maailma. Alustasin kirjutamist 1990ndatel. Kasutan oma raamatutes palju tollest ajast pärit mõtteid. Ja inimesed muutuvad mulle aina rohkem arusaamatuks.
Samas tutvusin just endast vähemalt 20 aastat noorema inimesega, kellele samuti meeldivad Béla Tarri filmid, raamat «Saatana tango»… Võib-olla pean rohkem Hamburgis käima? Ma olen väga rõõmus, et teater mind esietendusele kutsus, väga tänulik selle kingituse eest.
Ent kui ma ei istuks kodus, ei kirjutaks ma ka raamatuid. Millestki tuleb raamatute nimel loobuda.
Andrei Ivanov
Andrei Ivanovi (sündinud 24. detsembril 1971 Tallinnas) ei peeta mitte üksnes eesti-vene kirjanduse, vaid ka maailmakirjanduse autoriks. Tema esimene jutustus «Tuhk», mille eest nimetati ta Aldanovi ja Dolgoruki nimelise kirjandusauhinna laureaadiks, avaldati esmalt New Yorgis. Romaan «Hanumani teekond Lollandile» sai Eesti Kultuurkapitali preemia ning jõudis ka Vene Bookeri lõppnimekirja. Eesti keeles on Ivanovilt ilmunud veel romaanid «Peotäis põrmu» ja «Harbini ööliblikad».
Vastukaja saksa meedias
Saksa teatriportaal nachtkritik.de
Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper lavastavad Thalias teist korda. Aasta tagasi näitasid nad etendusega «Fuck your ego!» ühiskondlikku utoopiat otsiva kollektiivi purunemist, seekordne etendus võiks olla tollase kontseptsiooni jätk: ka laagrielanikud moodustavad sunniviisil koos viibiva kollektiivi, ka nemad igatsevad kui mitte just parema maailma järele, siis mingisuguse maailma järele igatahes.
Ojasoo ja Semper näitavad tegelaste murdumist kogu eheduses, videokaameral on oluline roll ja selle abil esitletakse iga detaili elusuuruses: Hanumani pisaraid, Sidi veriseid jalgu.
«Mis tekitab suuremat jälkustunnet kui suur hulk naturalismi?» karjub Hanuman.
See, mida etenduses näidatakse, on vaid naturalism, millest pole teada, kuhu ta jõuda tahab.
Etenduse lõpus jääb õhku sihituse tunne. Jääb tunne, et kõigest on ükskõik, ja see tunne on fataalne.
Hamburger Abendblatt
Ojasoo ja Semper kujutavad põgenike elu anarhistliku kollaažina. Mõned stseenid peegeldavad õnnestunult laagris valitsevat tühjust ja lootusetust, teistes mängitakse elu legodega, praetakse tibu ja lastakse püksid maha. Mis see on?
Teater konkureerib – eriti kümme päeva enne jõule – paljude teiste õhtuste üritustega. Võib minna kinno, kaarte mängida, sõpradega kohtuda või lugeda. Teatrisse mineja peaks sealt midagigi sütitavat leidma, midagi õnnestavat, liigutavat. Enamasti aitavad näitlejad seda leida ja neid on Thalias palju.
«Hanumani reisi» puhul tahaks taas näha ülimalt andekat Sebastian Rudolphit, kes mängib hindut Hanumani. Ka temaga koos elavat Sidi mängiv Rafael Stachowiak väärib vaatamist. Nende dialoogid on õnnestunud.
Osa stseene tunduvad suvalised: Hanuman tantsib surnud restoraniomaniku kõrval, Birte
Schnöink praeb kanapoega ja teeb sealjuures karateliigutusi, mis pole üldse naljakas.
Etenduses puudub fantaasia, sest legoklotsidega mängimine mõjub lapsikult. Napib ka tõde. Näha saab kaost, mõttekilde, anarhiat, aga mitte hoiakuid ja suuri ideid.
Eraldatuse teema on muudetud banaalseks.
Spiegel Online
Huvitav ja meelelahutuslik etendus «Hanumani reis» heidab ausa ja sageli koomilise pilgu põgenike ellu.
Mitte kõik stseenid pole siiski õnnestunud, mõned kipuvad venima. Vaatame kana praadimist ja legoklotsidega mängimist. Jääb mulje, et need stseenid on tekkinud loomingulises hüsteerias liiga pikkade proovipäevade lõpus.
See on lugu sõprusest. Et elu ilma sõprade ja unistusteta on väga sünge, on küll tõsi, aga samas ka veidi banaalne.
Hamburger Abendblatt
Eesti teatritegijad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper on oodatud külalised Saksamaa lavadel, nad töötavad peale Thalia teatri regulaarselt ka Münchner Kammerspieles.
Nii nagu «Fuck your ego!» on ka nende uus toodang täis poliitilist plahvatuslikkust.
Eestlased armastavad näitlejatest kõike võtvat teatrit.
Etenduse aines pakub mitmeid ilusaid käsitlusi, mis asuvad sügaval maailmakultuuri pärandis. Nimitegelane Hanuman on India rahvuseeposes Ramajana Rama parim sõber, hinduistliku jumala Vishnu inkarnatsioon. Õhtu sõnumi võtab kokku Sid: «Minu arust on unistused teadvuse parasiidid, mis tuleb hävitada nagu täid või arvutiviirused.»