Mõtlemine võib olla kehaline

Rene Köster Foto: «Tzion»

Enamasti mõeldakse mõtlemise ja jutustamise all sõnalist tegevust, mis seotud loogiliste protsesside ja verbaalse väljendamisega. See, et on olemas ka teistsugust mõtlemist – pildilist, kehalist, liikumislikku –, näib meie logose-keskses maailmas ununevat.

Aasta lõpp pakkus mitu võimalust kogeda ka kehalist ja liikumislikku mõtlemist tantsulavastuste kaudu.

Plastiline maalilisus

Maria Uppini ja Gert Preegeli «Maal» andis lisaks nauditavalt visuaalsele, auditiivsele ja kineetilisele elamusele ka impulsi kaasa liikumiseks, esitajatega tantsulisse dialoogi astumiseks, soovi keha ja liikumisega «maalile» reageerida, milles osaliselt ehk «süüdi» ka teose liikumiskeele alusena äratuntav José Limóni ja Merce Cunninghami treeningsüsteem, mis võimaldas tantsijail oma mõtteid väljendada nii vabalt, nagu saab seda teha vaid emakeel.

Just nii nagu sõna «Maal» võib tähistada olemist linnast väljas kui ka kunstiteost, olid mõlemad mõõtmed Uppini-Preegeli lavastuses esindatud: oli nii valgustamata maakoha pimeduse ning sellesse lõikuva valguse vahetut tajumist kui ka liikumise plastilist maalilisust. Intensiivne tegevus vaheldus pingestatud pausidega, tekitades nõndaviisi võimalusi kehaliseks kaasamõtlemiseks/rääkimiseks.

«Maal» on lugu, mis räägib puudutusest, naha soojusest ja külmusest; käesirutusest – kaugusesse viipamiseks, kaaslase toetamiseks, kukkumise pidurdamiseks, kutsumiseks; jalg jala ette seadmisest, kõhutundest ja üle selja jooksvatest värinatest... Sellest kõigest, mida on raske sõnadesse vormida, kuid mis edastab inimkogemust niisama olulisel määral kui mistahes filosoofiline verbaalne tekst.

Kehaline kirevus

Ka Rene Kösteri esimene soololavastus «Tzion», mis käsitleb «lõhestunud isiksust, uurides, kui palju erinevaid iseloome saab läbi keha korraga edasi anda», on kehalise kogemuse ja taju vahendamine kehakeele kaudu, kaasates ka heli ja valgust. (Edukalt saanuks kaasata ka haistmismeelt, pannes põlema tavaliste küünalde asemel lõhnavad.)

Kösteri poolpaljas, kahvatu, sõrmepikendustega keha väändus, vonkles, vingerdas läbi udu mitmesugustele meeleoludele ja karakteritele viidates, lõpus ennast küll mingil määral korrates ja veidi vaimselt väsides. Ehk johtus viimane ka loo autori enda muusikast, mille rütm mõjus liialt lihtsakoelise ja pealetungivana ning surus erinevust taotlevad iseloomud soovimatult sarnaseks. Sellele vaatamata oli lugu tervik ning kehalist kogemust ehedalt vahendav.

Vormimängude kama

Renate Valme mõtlemise kehalisus ja kujundlikkus on väljaspool kahtlust ja toimivad ka siis, kui teostusele pole rõhku pandud, sündinud kujundid ja kehamustrid on kulunud või varem kasutatud.

Valmele meeldivad sõnamängud, puändid ja kiiksud, mis on ka «Kamas» esindatud juba pealkirjas – see tähistab nii ükskõiksust kui ka eestimaist rooga. Mõlemad leiavad tee ka lavastusse: kavalehelt võib lugeda, et «noortel on kama ja nad hakkavad seda sheerima», ning tõepoolest, noored mitte ainult ei jaga meiega oma kontakt- ja muude improvisatsioonide käigus sündinud liikumisjadasid ja -mõtet, vaid ka kõhupetet.

On tunda, et autori ja loo esitajate vahel on hea klapp; lavastaja näib hästi samastuvat teismeliste varjatud vaevadega, suudab rääkida nendega neile hästi mõistetavas keeles ning kaasa haarata ka kõik need, kelles teismeliste naljad, mured ja rõõmud edasi elavad. Esinejate vahetus ja värskus kompenseerivad vormilise viimistlematuse, mis kindlasti meeldib neile, kes on ülemäära timmitud elust (ja kehast) tüdinenud ning eelistavad lihvitud teemandile toorest maaki.

Meie igapäevane reaalsus on sõnast enamal määral seotud keha ja liikumisega. Kehalised tajud ja aistingud, kehamälu ja reaktsioonid juhivad meie tegevust ja hoiakuid hoopis rohkem kui sõnad. Sõnad püüavad küll kehalist kogemust edastada, kuid jäävad sellega ikka ja jälle hätta. Appi tuleb liikumise kunst – tants.


Tants

«Kama»

Lavastaja-koreograaf Renate Valme

Esitavad Maria Netti Nüganen, Ireen Peegel, Karl-Gustav Kasemaa ja Johhan Rosenberg

«Tzion»

Lavastaja-koreograaf-esitaja Rene Köster

«Maal»

Lavastajad-koreograafid-esitajad Maria Uppin ja Gert Preegel