Ott Karulin: elitaarsus ei tohi olla siht

Ott Karulin ütles, et on tegutsenud nii ajakirjaniku, kriitiku kui ka juhina ja omandanud neis ametites Sirbi peatoimetajale vajalikke kogemusi.

FOTO: Mihkel Maripuu

Uuel aastal Sirbi peatoimetajana tööle asuv Ott Karulin (33) näeb kultuuriajalehe lugejana inimest, kes huvitub kultuurist ja selle suhtest ühiskonnaga. «Väga lai definitsioon, aga nii ongi,» arvab sel kevadel Tartu Ülikoolis teatriteaduse doktorikraadi kaitsnud mees.

Karulin arvab, et ideaalis peaks Sirpi aeg-ajalt lugema vähemalt iga eesti keelt valdav inimene, kel on kõrgharidus. Või vähemalt humanitaarne kõrgharidus. Aga seda eeldusel, et Sirbis tõstatatud teemad jõuavad laiema lugejaskonnani päevalehtede ja veebiportaalide kaudu ning seda siis juba nende meediumite võimalusi ja takistusi silmas pidavas sõnastuses.

Peatoimetajana seabki Karulin eesmärgiks tsiteeritavuse ja seda mitte vaid sotsiaalmeedias, vaid eelkõige päevalehtedes, veebiportaalides, tele- ja raadiokanalites. «Lugejate arvu kasv on ilmselt riigi kui rahastaja ootus, millele peatoimetajana saan vaid osaliselt vastu vaielda. Elitaarsus omaette eesmärk olla ei tohi,» arvab ta.

Küsimuse peale, mis võis saada komisjoni silmis määravaks tema kasuks otsustamisel, oletab Karulin: «Minu süsteemne lähenemine, millele lisas kaalu juhtimiskogemus Eesti Teatri Agentuurist ning vürtsi ehk isegi veidi idealismi kalduv entusiasm.»

Toimetuse koosseisust Karulin praegu veel rääkida ei soovi. Tulevane peatoimetaja ütleb vaid, et temaga kaasa ei lähe keegi. «Ses mõttes, et võtan kuskilt ära või täidan enne valituks osutumist antud lubadusi, ei tule kedagi. Alustan filmi- ja kirjandustoimetaja otsinguid, kui ametlikult Sirbis tööl olen ja olen saanud teiste toimetajatega asja arutada.»

Ott Karulin, laiemale avalikkusele pole te ülemäära tuntud. Olete töötanud Rakvere teatris, 2008. aastast töötate Eesti Teatri Agentuuris, kirjutate aktiivselt teatrikriitikat. Aga milline inimene te olete?

Otsekohene, sageli irooniline. Süttin ideedest kergesti, kuid olen aastatega õppinud ka nende elluviimiseks vajalikku kannatlikkust. Ilmselt on õigus neilgi, kes nimetavad mind tööhoolikuks, kuigi kõige enam hindan aega, mille saan veeta sõpradega.

Aga milline juht?

Eestvedaja tüüpi. Juht, kes püüab meeskonnale oma ideid võimalikult atraktiivseks teha ja neid oma eeskujuga motiveerida. Samas range lubadustest kinnipidamise osas.

Sirbi juhi kandidaatide kohtumisel ütlesite, et olete end kogu elu Sirbi peatoimetaja ametiks ette valmistanud. Mida see tähendab?

Naljatlemisi öeldud, aga tõetera on sees. Olen väga noorena saanud päevalehes töötamise kogemuse (2000–2001 töötas Õhtulehe Elu osakonnas – H. S.) ja teadmise, et ajakirjanikutöö mulle istub. Aastaid kriitikat kirjutades olen püüdnud teritada oma tekste aina täpsemaks – nii sisuliselt kui ka keeleliselt – ning viimastel aastatel uurinud kriitika funktsioone ka akadeemiliselt.

Aastad Eesti Teatri Agentuuri juhatuse liikmena on kasvatanud mind juhina, mille eest tänan väga oma kolleege.

Samal kohtumisel jäi mulje, et kandideerisite peatoimetajaks seepärast, et saaksite regulaarselt kirjutada kriitikat. Millist kriitikat te silmas peate?

Jätkan kindlasti teatriarvustuste kirjutamist, kuid ei välista, et proovin kätt muudeski valdkondades, nii kultuuri kontekstis kui ka laiemalt. Vabakutselise kriitikuna olen seitse aastat tagasi püüdnud end ära elatada, aga finantsiliselt ebaõnnestus see totaalselt, seega jah, kui on soovi pühenduda vaid kriitikale, peab olema mõne väljaande töötaja.

Teid tundvad inimesed põhjendasid teie kandideerimist sooviga kasvatada oma mõjuvõimu – olete autoriteet teatrialal, aga te soovivat mõjukaks saada ka Eesti ühiskonnas toimuva mõtestajana.

Ükskõik millist valikut tehes on minu kontrollküsimus iseendale, kas ma saan uuest ettevõtmisest midagi õppida. Nii ka Sirbi puhul: etenduskunstide valdkonda tunnen tõesti üsna hästi, aga muudes kultuurivaldkondades on veel palju avastada. Autoriteetsus kaasneb teadmistega ning oskusega neid edastada iseenesest. Ja nii on ka mõjuvõim mingil määral oluline vaid tunnustusena tehtud tööle, kuid mitte eesmärk omaette.

Sirp koosnebki praegu kriitikast, teie visioon rõhub samuti kriitikale. Milles seisneb senise Sirbi ja teie juhitava Sirbi suurim erinevus?

Kui peate kriitika all silmas nii ühiskonna- kui ka kultuurikriitikat, siis jah, sellega Sirp tegeleb ja teeb seda ka edaspidi. Kriitika aga ei tähenda automaatselt negatiivset hinnangut. Mina loodan tuua Sirpi enam eri valdkondi omavahel ja kultuuri ühiskonnaga siduvaid käsitlusi, mis peavad alati silmas, et need seosed peavad olema selgelt vahendatud ka lugejale.

Soovite arendada kriitikakunsti ehk Sirbis peaksid ilmuma arvustused, mis pakuvad nii lugemisnaudingut kui ka täidavad teadlikult valitud kriitika funktsioone. Milline on olukord praegu?

Hea, valdkonniti erinev, sest valdkondade positsioon ühiskonnas, nende tuntus on erinevad. Sirbil on väga tugev püsiautorite ring, kuid nooremaid kirjutajaid ei tule peale nii palju, kui oleks järjepidevaks, katkestusteta kultuurimõtte arenguks vajalik.

Häid kirjutajaid, tarku kriitikuid pole kunagi liiga palju. Mida peaks tegema, et neid leida?

Olen ise viimased neli aastat õpetanud teatrikriitika kirjutamist Tartu Ülikoolis ja usun, et lootustandvatele kirjutajatele tuleb panna silm peale juba nende õpingute ajal. Sirbi poolt vaadatuna eeldab see pidevat dialoogi ülikoolidega.

Samas on naiivne uskuda, et koolipingist ellu astuv noor on kohe valmis kriitik, mistõttu on eriti oluline, et toimetajad autoreile tagasisidet annaksid. Sirbis on väga kogenud toimetajad ja nende teadmisi tuleks noortele kriitikutele edasi anda, näiteks seminaride vormis.

Mil määral võiks Sirp olla ja peaks olema ajakirjanduslik ajaleht?

Sirp ei pea lugejate arvult võistlema päevalehtedega ega jõudma iga eestlase postkasti. Seega tähendab ajakirjanduslikkus Sirbi puhul midagi muud kui uudisväärtusest lähtumist. Sisuliselt pole mingit vajadust Sirbi tekste lihtsustada, küll aga tahan otsida viise, kuidas vormiliselt, tekstide esitlemise viisi mitmekesistades muuta arvustused kommunikatiivsemaks.

Sirp ja online. Riigi ja sihtasutuse Kultuurileht praegune poliitika on võtnud suuna, et kultuuriväljaannete sisu suunatakse ERRi, lehtede-ajakirjade veebilehti ei arendata. Milline on teie vaatenurk?

Kui ressursside tõttu on mõistlik või lausa ainuvõimalik luua üks keskne kultuuriportaal, peaks selle arendamisse olema kaasatud kõik osalised. Hetkel see päris nii ei ole. Ma ei välista, et olukorra muutudes on sel ideel enam jumet.

Palju olulisem on minu jaoks praegu küsimus, kuivõrd mõistlik on veebis dubleerida paberväljaandeid. Olen seda usku, et meedium tingib tekstitüübi ehk pika arvustuse lugemine nutitelefonist ei saa kunagi mugav olema, ükskõik kui palju linke ja pilte sa sellele lisad. See võiks tulevikus tähendada, et Sirbi paberlehes ja veebiportaalis esitletud tekstid täielikult ei kattu, kuigi veebiarhiiv Sirbi artiklitest peab säilima, et hõlbustada teadlaste tööd.

Ott Karulini elamused aastal 2013

•    Raamat. Irvine Welshi «Skagboys». «Kultusteoseks ja minu põlvkonna mõjutajaks tõusnud «Trainspottingu» eellugu, kus minu lemmikautorite hulka kuuluv Welsh näitab loojutustamise meistriklassi.»

•    Teatrilavastus. Ingomar Vihmari «Keskea rõõmud» Tartu Uues Teatris. «Etenduslikkust ümber defineeriv lavastus, mis samas kaasahaaravalt inimlik.»

•    Näitus. «Manfred MIMi elu ja looming 1920–2020» Tallinna Kunstihoones. «Hea näide sellest, mida head võib juhtuda, kui loojad esitlevad end mõne teise valdkonna kontekstis.»

•    Tantsuetendus. Karl Saksa «Oh My God» Von Krahli Teatris. «Füüsiline elamus ka saalisistujaile, aga vaid juhul, kui suudetakse tajuda nooruslikku naiivsust õigustatud hoiakuna.»

•    Muusika. The Nationali «Trouble Will Find Me». «Lugude mõtlik melanhoolsus ja solisti sugestiivne hääl pakuvad kuulajale vajaliku hetke olla kahekesi maailmaga.»

•    Film. Heilika Pikkovi «Õlimäe õied». «Kauni pildikeelega mõtisklus eluringi hetkelisusest.»

Tagasi üles