Riia armastab raamatuid ja laulu

Valguse palee (Gaismas Pils) on Läti kuulsaima arhitekti Gunārs Birkertsi visioon moodsast rahvusraamatukogust. Foto: «Riga 2014» / Kaspars Garda

Läti rahvusraamatukogu töötajatel on juba mõnda aega käsil ebaharilik töö: nad panevad riidesse raamatuid. Teosed puhastatakse tolmust, seejärel aga pakitakse neist igaüks eraldi spetsiaalsesse kilest ümbrisesse. See kaitseb vihma ja lume eest, kui 18. jaanuaril algab raamatute teekond uude koju – käest kätte ulatatuna.

Miks peaks seda tegema niimoodi? Kas siis transpordiks ei jätku raha? Nõnda küsivad need, kes asjaga kursis ei ole.

Küsimus ei ole rahas, küsimus on kultuuris, vastab Brigita Rozenbrika, kes on üks «Raamatusõprade keti» korraldajaid. Just selle ettevõtmisega kulmineerub nädalavahetus, millega tähistatakse Riia saamist Euroopa kultuuripealinnaks.

Selles kahe kilomeetri pikkuses sümboolses inimketis, mis moodustub praeguse Kriš­jānis Baronsi tänaval asuva vana maja ja teisel pool Daugava jõge avatava uue Valguse palee ehk Gaismas Pilsi vahel, on teretulnud osalema kõik, kes armastavad raamatuid. Seni on ennast kirja pannud rohkem kui 8000 osalejat, aga arvatakse, et nende hulk võib ulatuda lõpuks 20 000ni.

Selle tavatu ettevõtmise idee sündis juhuslikult – pärast seda, kui suvel oli sisse varisenud vana raamatukogu põrand. Tuhanded väärtuslikud raamatud sattusid ootamatult keldrisse. Appi tõttasid vabatahtlikud, moodustades inimketi, kus raamatuid ulatati käest kätte.

Niimoodi ei kavatseta 18. jaanuaril transportida muidugi kõiki raamatuid, mida on kokku üle kolme miljoni ja mis pealegi asuvad laiali üle linna. Aktsioonil on rohkem sümboolne kui praktiline tähendus.

Õigupoolest ei usu paljud siiani, et uue raamatukogu ehitus lõpetatakse järgmisel aastal. Nii kaua on see kõik aega võtnud. Kui hoone projekteerija, Läti kõige kuulsam arhitekt, pea kogu oma elu Ameerikas tegutsenud ja rohkelt kuulsust kogunud 88-aastane Gunārs Birkerts esimesed eskiisid tegi, polnud tema pea veel sugugi hall. Nüüd on.

20 aastat kulus aega

Üleni klaasist suurejoonelisel ja keerulisel hoonel, mis läks maksma umbes 135 miljonit latti (peaaegu 200 miljonit eurot), on keeruline saatus. Selle ehitamist on korduvalt edasi lükatud.

Selle teokstegemiseks kulus ühtekokku 20 aastat.

Rahvusraamatukogu uus hoone on mõistagi üks kõige tähtsamatest kultuuripealinna tegevuspaikadest. Näiteks avatakse seal juulis ambitsioonikas näitus «Raamat. 1514–2014», mis võtab kokku trükikunsti ajaloo viimased 500 aastat.

1514. aasta oli trükikunstile tähenduslik mitmeski mõttes: trükiti esimene araabia-, aga ka poolakeelne raamat, asutati esimene juudi trükikoda ja järgnevatel aastatel nägi trükivalgust ka esimene lätikeelne raamat. Nüüd käib taas revolutsioon – trükitud raamatu positsiooni on hakanud kõigutama digitaalne raamat.

Need ja veel paljud teisedki raamatuga seonduvad küsimused võetakse arutluse alla kord kuus toimuvatel akadeemilistel loengutel, mida on kutsutud pidama maailma helgeimad pead, näiteks Umberto Eco.

Siiani askeldavad aga uue maja umber ehitajad. Ja tegelikult mitte ainult seal. Riia alustab kultuuripealinna aastat ehitusplatsina.

Kõigepealt piltlikus mõttes. Mõni nädal tagasi astus Maxima tragöödia pärast tagasi Läti valitsus. Uut veel pole. Selge pole ka see, kellest saab järgmine kultuuriminister.

Kultuuriministrit polnud õieti juba enne valitsuse tagasiastumist. Dace Melbārde sai selleks alles 31. oktoobril, asendades endist ministrit Žanete Jaunzeme-Grendet. Viimane oli kultuuriavalikkuse survel lahkunud septembris, kui vallandas raha kuritarvitamise ettekäändel Läti rahvusooperi direktori Andrejs Žagarsi.

Rahvusooperi uus direktor Zigmars Liepiņš on olnud ametis alles kuu. Tal polnud aega hakata sisse elama – tuli tegutseda kiiresti, sest rahvusooper on üks kultuuripealinna ürituste peamisi lülisid.

Juba 17. jaanuaril tuleb seal välja tänapäevane multimediaalne versioon Richard Wagneri ooperist «Rienzi. Tõus ja langus», mida helilooja hakkas kirjutama siis, kui töötas Riias – aastail 1837–1839.

Kultuuripealinna aasta kavas on ka kaks moodsat kodumaist ooperit, mõlemad isikuloolised. «Male» on Kristaps Pētersons pühendanud Riias sündinud maailmameistrile Mihhail Talile. Artūrs Maskatsi «Valentīna» on aga pühendatud legendaarsele läti teatri- ja filmiteadlasele Valentīna Freimanele.

Aga ehitusplatsid on sõna otseses mõttes ka mõned tähtsad Riia kultuuriobjektid. Näiteks Riia loss, mis suvel põles, ei olnud mitte ainult Läti presidendi residents, vaid ka mitme muuseumi asupaik: seal tegutsesid riiklik ajaloomuuseum ning kirjandus- ja muusikamuuseum. Kõigis neis käivad praegu taastustööd ja uksed on külastajatele suletud. Remondis on ka riikliku kunstimuuseumi peahoone ja selle avamist pole loota enne 2015. aastat.

Vähe sellest. Ka Riia Uue Teatri maja ootab suletuna remonti ja etendusi tuleb sel Läti teatri visiitkaardil anda linna teistes saalides.

«Kultuuripealinnal Riial on nukker ja tänamatu taust,» tunnistas hiljaaegu endine kultuuriminister ja praegune parlamendiliige Inguna Rībena. Ta arvab, et põhjus on poliitilise järjepidevuse puudumises.

Kui Riia hakkas kultuuripealinna aastaks valmistuma, olid võimul teised poliitikud. Järgmised, kes võimule tulid, ei pidanud kultuuri enam prioriteediks.

«Meie taristu pole tegelikult selleks väga hea. Pealegi pidime seda projekti ette valmistama 2009. aasta majanduskriisi järel,» ütleb ka kultuuripealinna aasta juht Diana Čivle. Aga nagu ta kinnitab, on õpitud Leedu ja Eesti kogemusest ja üritatud mitte teha samu vigu.

20 000 lauljat 90 riigist

Čivle sõnul on väga oluline kokku panna programm, millel poleks ainult ambitsioonikat algust, vaid ka briljantne lõpp. Riia viimane üritus on Euroopa Filmiakadeemia auhinnatseremoonia, mis leiab aset 2014. aasta detsembris, olles ühtlasi eelmäng Läti saamisele Euroopa Liidu eesistujariigiks.

Teine suure rahvusvahelise kaaluga üritus on maailma kooride olümpiaad, kuhu oodatakse 20 000 lauljat 90 riigist. Riia seljatas sellel konkursil Sotši, Kaplinna, Bali ja Melbourne’i.

On paradoksaalne et Euroopa kultuuripealinna staatus annab lätlastele lõpuks võimaluse nautida ka omaenda kunstimeistrite saavutusi, mis on neile seni olnud kättesaamatud. Esimest korda jõuavad Riiga lätlase Alvis Hermanise tuntust kogunud lavastused «Isa» ja «Hilised naabrid», mis kuuluvad vastavalt Viini Burgtheateri ja Müncheni Kammerspiele repertuaari. Seda juba 25 jaanuarist 1. veebruarini.


Euroopa kultuuripealinn Riia

•    Eelarve 17 miljonit latti (24,3 miljonit eurot), sellest 43% tuleb riigilt, 34% Riia linnalt ja ülejäänu erasponsoritelt

•    Kavas on rohkem kui 200 üritust

•    Programm kannab pealkirja «Force majeure», mis rõhutab kultuuri positiivset mõju ajal, kui üle maailma veerevad mitmesugused force majeure’id

•    Riia kõrval kandideerisid kultuuripealinnaks veel Jūrmala, Liepāja ja Cēsis

•    Kuigi sündmuste keskpunkt on Riia, jagub neid ka mujale, näiteks Siguldasse, Liepājasse, Daugavpilsi ja Rēzeknesse

•    Maxima kaupluse varingu ja valitsuse tagasiastumise tõttu on kultuuripealinna üritused pälvinud viimasel ajal suhteliselt vähe avalikku tähelepanu

•    Kultuuripealinna peamised turismiturud on Saksamaa, Skandinaavia ja Venemaa


Riia jagab pealinna-aastat Umeåga

Koos Riiaga on järgmise aasta Euroopa kultuuripealinn Põhja-Rootsis asuv Umeå. 118 000 elanikuga ülikoolilinn väljus võitjana konkurentsist Gävle, Lundi ja Uppsalaga. Määravaks sai soov tutvustada Umeå kaudu kogu Põhja-Rootsit.

Programm on jaotatud kaheksa aastaaja vahel nagu saami kalendris. Suur osa kavast on pühendatud saami kultuurile ja saamidele, kelle ajaloolisel asualal Umeå paikneb.

Üritusi jagub igale maitsele, suurematest on kavas näiteks Richard Straussi ooperi «Elektra» vabaõhuversioon, mille toob välja Norrlandsoperan. Aga ka laste jalgpallifestival.

Aasta avab Umeå pidulikult 31. jaanuaril, kui Umeälveni jõe kaldal algab rahvalik festival tule, laulu ja etenduskunstidega.