Mu laul on mu tants

Marius Peterson Foto: Anne Van Aerschot

Marius Peterson elas kaks ja pool aastat tuuritava etenduskunstniku elu.

Nagu ikka, käivad sellise kaaluga sündmused Eestist kaugelt mööda. Aga milline harukordne etendus võinuks sellest tulla.

Kujutage ette suvist päikesetõusu Pirita kloostri varemetes. Kuus lauljat tantsivad ja 13 tantsijat laulavad nii, et vahet ei tee – teiste seas ka meie Marius Peterson – 14. sajandi polüfoonilist muusikat, mida nimetatakse ars subtilior’iks (subtilis on ladina keeles peen, täpne) selle rütmilise keerukuse, traditsioonilisest laadisüsteemist kõrvalekalduva, koguni atonaalse hõnguga iseloomu pärast.

Kasutatakse ära loomulik valgus, kasvatakse välja pimedusest.

Avignoni Paavstide palee hoovis, 2000 vaataja ees näiteks hakati peale juba kell 4.30. Veel hämaras, kui kõrgete müüride vahel liikuvad inimesed olid vaevu märgatavad ja selgelt kostis ainult laulu. Kaks tundi hiljem, kui kõlasid lavastuse viimased noodid, oli väljas juba suur valge, ümber ärkav linn koos kõigi oma häältega.

«Valguse ilmudes vahetavad pääsukesed nahkhiired välja. Ja nendega võidu laulame ja liigume meiegi. Laval tekib üks omamoodi reaalsus küll. Loodan, et see ka tribüünidele kandub,» kirjutas Peterson toona siinse artikli autorile.

«Teatrikunsti koidik,» võttis Vene ajaleht Kommersant selle kujundlikult kokku.

«Cesena» kui proovikivi

Nüüd pole Tallinna tulekust enam mõtet juttu teha. Sest «Cesena» turnee sai sel sügistalvel otsa. Vähemalt praeguseks, nagu ametlikult teada anti. Kokku kaks ja pool aastat mängisid Belgia tantsutrupp Rosas ja Belgia varase muusika ansambel Graindelavoix seda Anne Teresa De Keersmaekeri ja Björn Schmelzeri lavastust. Tehti ka saalivariant.

69 etendust Euroopas, Austraalias ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. 33 mängupaika. Pariis, London, New York. Vahepeal korraks koju ja siis uuesti tagasi.

Peale selle pingelised (taastus)proovid. Näiteks esimene esietenduse-eelne proovinädal (hiljem tuli teine veel) Avignonis. Kell 3 öösel üles, proov kella 3.30–8.00. Uus proov juba kella 17–21. Vaata ise, millal magad.

Nimetage veel mõni eesti etenduskunstnik, kes milleski sellises oleks kaasa löönud!?

Peterson ise võtab ratastel elu tagantjärele kokku nii: «Ainult sellist ei tahaks küll elada.»

Suurimaks proovikiviks nimetab ta kõigepealt selle ülimalt keerulise muusika ja ka sõnade omandamist. N-ö kuklasse saamist, et sellega saaks hakata vabalt ringi käima… Seda esitades ja liikudes ühtaegu.

Hiljem, juba tiheda tuurigraafiku ajal, olid kõige raskemad etenduse-eelsed läbimängud enamasti tühjades saalides. See, kuidas end etenduste eel motiveerida ja igaks õhtuks häälestada nii, et kõik sünniks justkui esimest korda siin ja praegu.

Ja lõpuks veel need sagedased ja pikad eemalolekud lastest ja abikaasast. «See oli ka väga suur proovikivi.»

See, kuidas Peterson end absoluutse pühendumisega mitme asja vahel jagab, on omaette imetlusväärne.

Nimetagem veel ansambliga Graindelavoix – selle lauljana ta «Cesenasse» sattuski – antud eraldi kontserte, mida sel aastal tuli nelja erineva kava peale kokku 20. Portugal, Hispaania, Belgia, Holland, Prantsusmaa, Saksamaa ja Šveits. Lisaks salvestati Hispaanias Zaragoza lähistel asuva Daroca linna kirikus Guillaume de Machaut’ «Jumalaema missa» plaat.

Muide, sama teose kontsertsalvestist, küll stuudios tehtut, on võimalik interneti vahendusel kuulata juba 6. jaanuaril, kui selle annab eetrisse Radio France.

Aga Petersoni õlul on ka kogu Theatrumi asjaajamine, mida viimasel ajal jagub üha rohkem, sest käib Kloostri Aida lõimimine teatriga. Vähe sellest, ta mängib veel lavastuses kaasa ka. Rääkimata tööst Klassika­raadios.

Mu kõnd on mu tants

«Vaatame, mis ilmub lagedale pimeduses ja läheb kaduma valguse käes,» on ütelnud «Cesena» kohta 53-aastane Anne Teresa De Keersmaeker ise, kes kannab juba ammu nüüdistantsu elava klassiku staatust.

De Keersmaekeri eksperimendid valguse ja pimeduse piiril, teravdamaks vaatajate taju, iseäranis aga muusika ja tantsu sellise ühendamisega, kus muusika funktsioon poleks olla lihtsalt tantsu heliline taust või vaataja emotsionaalse liigutamise vahend, vaid liikumise orgaaniline osa, vältavad juba pikemat aega.

Eksperiment on ka see, et lauljad pannakse «Cesenas» tantsima ja tantsijad laulma. Mitte et seda varem tehtud ei oleks. Ent De Keersmaekeri puhul tähendab see suisa eraldi meetodit, mis lähtub printsiibist «Mu kõnd on mu tants». Ja siit edasi, konkreetselt «Cesena» puhul: «Mu laul on mu tants».

«Nii tants kui laul on ka väga füüsilised tegevused. Kasutatakse oma lihaseid, kohati on need erinevad, või on rõhk asetatud erinevalt. Häälepaelad on ehk laulu puhul aktiivsemas kasutuses kui tantsus enamasti... Kuid ka laulmise puhul on lisaks häälepaeltele kasutuses paljud lihased üle keha. Iseäranis peast laulmise puhul vabaneb keha, et tervenisti kaasa laulda – isegi kui see väliselt võib olla võrdlemisi staatiline. Ma usun, et hea tants on alati ka laul ja vastupidi – hea laul on kui tants. Ka pärimusmuusikud rõhutavad alati, kuivõrd oluline on neile tantsija jalg... Laste puhul on ju üleminek kõnnilt tantsule ja vastupidi väga sujuv, nad isegi ei teadvusta seda,» selgitab Peterson.

Ja lisab: «Just tantsisin oma kolmeaastase pojaga potile, st tema tantsis. Anne Teresa on ka lastest, nende «tantsust» kui ühest koreograafia loomise printsiibist rääkinud.»

Aga «Cesenal» on ka sisulisem kontekst – olgu või selle kaudu, et suure skisma eelõhtul saadeti samanimelises Põhja-Itaalia linnas korraga looja karja tuhandeid inimesi. Või et Cesenast on pärit üks 14. sajandi kõmulisi teolooge-filosoofe, kes vastukaaluks osade kirikujuhtide toretsevusele propageeris oma eeskujuga askeetlikku elu.

Siiski, lavastus ei piira vaataja kujutlusvõimet. Oleks nagu rituaal, mille otstarvet me päris hästi ei taipa, aga ometi jälgime pühalikult.

Lõpetuseks siiski üks väga hea uudis – justkui kompensatsiooniks, et me «Cesenat» ehk enam ei näe. Ja nimelt: tõenäoliselt augustis tuleb esimest korda Tallinna De Keersmaeker ise, et tantsida ette üks oma kõige kuulsamaid teoseid «Faas. Neli liikumist Steve Reichi muusikale».

Petersongi on siin tantsupiiblis sees

See pole kellegi jutt, et tants lõpeb seal, kus algavad sõnad. Miski ei tõesta seda paremini, kui kahest raamatust ja kolmest DVD-plaadist koosnev uus ingliskeelne komplektteos ««En Atendant» ja «Cesena»: koreograafi partituur», milles Anne Teresa De Keersmaeker «võtab tükkideks lahti» kaks oma viimatist suur­lavastust.

Tegu on üsna tavatu ja põhjaliku pilguheiduga ühe maailma tippkoreograafi loomingulisele köögipoolele, tema tantsude sünnilugudele ja loomisprotsessile. (Video)intervjuude, koreograafiliste ja muusikaliste partituuride, jooniste, skeemide, fotode, filmi- ja muu lisamaterjali, isegi kirjavahetuse kaudu tuleb selgelt välja, kui mõtestatud on Keersmaekeri töödes iga lavaline sekund.

Selgub ka, et peale tantsu oskab ta end väljendada täpselt, samas huvitavalt sõnaski, isegi kuivi koreograafilisi liikumisjooniseid tahvlile visandades, rääkimata sellest, kui jutuks tulevad taoism ning yin ja yang või «Mu kõnd on mu tants» kui tema loomingu aluseks olevad poeetilised printsiibid.

Tänuväärt kogumiku eesmärk on minna tantsuteosega sügavuti, anda sellele veel üks mõõde, mis aitaks vaatajal paremini mõista ka koreograafi töö spetsiifilisi iseärasusi. Muide, sama põhjalik «Koreograafi partituur» on saadaval ka Keersmaekeri kõige varasema perioodi, 1980ndate klassikaliste tööde «Faas», «Rosas tantsib Rosast», «Elena aaria» ja «Bartók» kohta.

Oleks kahju, kui vähemalt meie enda tantsukunstnikud siit midagi kõrva taha ei paneks.