Taevane ja maine Rooma

Rooma ajakirjanik Jep Gambardella (Toni Servillo) taipab 65. sünnipäeval oma senise suurilmaliku elustiili tühisust ning asub enda sees ja Rooma linnas ringi vaatama. Foto: Kaader filmist

Eesti kinodes linastuv Paolo Sorrentino film «La grande bellezza» on otsekui lõppematu ood Fellinile.

Rooma ilu võib tappa – selle sõnumi edastab Paolo Sorrentino viimase filmi esimene stseen, kus Gianicolo künkalt Rooma panoraami imetlev jaapani turist südamerabandusse sureb. Teatud mõttes annab see esimene episood, mille fataalset sõnumit süvendab David Laingi ebamaine koorilaul «I Lie», kogu filmile kammertooni. Selles stseenis on koos kaks mõõdet, mille põimumised ja põrkumised saadavad kogu seda suurepärast ja sügavat filmi – sakraalne ja profaanne, elu ja surm, tõde ja vale, ilu ja inetus.

Kõige selgemalt tuleb see esile muusikas, mis filmis kõlab – tõeliselt originaalne põiming moodsast klubitümpsust ja vaimulikust muusikast. (Sakraalse mõõtme loomisel mängivad filmis olulist rolli eesti muusikud – Arvo Pärt ja Vox Clamantis.)

«La grande bellezza»* ei jutusta üht sirgjoonelist lugu, isegi kui sellise võib kerge vaevaga komponeerida: Rooma ajakirjanik Jep Gambardella taipab 65. sünnipäeval oma senise suurilmaliku elustiili tühisust ning asub enda sees ja Rooma linnas uut teeotsa otsima. Kuid mulle tundub, et tegelikult on peategelase eneseotsingud teisejärgulised, tema tegelaskuju on ellu kutsutud vaid selleks, et omavahel põimida harali episoode Rooma (m)elust, kõiki neid kirevaid tahke, mida Sorrentino on tahtnud tänapäeva Rooma linnast oma vaatajatega jagada.

Gambardella kulgeb mööda öist Roomat otsekui Dante mööda teispoolsust ja tema jälgedes saame osa kogu sellest dekadentlikust pillerkaarist, mida ainult Rooma suudab pakkuda. Ainult Rooma, sest kusagil mujal pole sajanditega ladestunud sedavõrd rammusaid kultuurikihte, kuhjunud selliseid põhjatuid varandusi ega maha joonistatud nii jäiku seisusevahesid.

Viivi Luik kirjeldab seda hästi oma mõne aasta eest ilmunud Rooma-päevikus: «Kui Itaalias ollakse rikas, siis ollakse nii rikas, et ega seda Põhjamaades päris hästi ette ei kujuta. (...) Neid asju väljastpoolt ei näe, selleks peab pääsema sisse. Sisse pääseb Roomas aga tänagi nii nagu kahe tuhande aasta eest: ainult kas päritolu, positsiooni või raha abil.»

Nii nagu tänapäeva Rooma on küllastuseni tähendustest koormatud, on seda ka Sorrentino film. Rooma on režissööride meeli köitnud enam kui sajandi ja need lugematud filmid, mida Roomast on vändatud, on endasse neelanud viimsegi raasu «päris-Roomat».

«La grande bellezzat» vaadates saab aru, et vist polegi enam lootust kujutada filmilinal seda Roomat, mida võib linnatänavatel flaneerides kogeda, vaid ainus võimalus on mängida kõigi nende «filmi-Roomadega».

Ma ei imestaks, kui «La grande bellezza» lähianalüüs suudaks tuvastada, et selles pole pea ühtegi stseeni, mida ei saaks seostada mõne varasema Rooma-filmiga. Mõistagi ei tähenda see, et kõik need viited ja vihjed oleks Sorrentinol kalkuleeritud ja teadlikud, kindlasti mitte, pigem räägib see vaid sellest, kui tihketesse tähendusvõrkudesse on Rooma mässitud.

Kui väga lihtsustavalt üldistada, siis tundub, et aja jooksul on Itaalia kinos välja kujunenud kaks Rooma kujutamise traditsiooni. Üks otsib suurlinnast vaesust ja viletsust, eelistab võtteplatsidena äärelinna urkaid ja püüab filmilinale «väikeste inimeste» sisemist suurust. Üks selle suuna alusepanijaid on Roberto Rossellini neorealistlik «Rooma, avatud linn» (1945). Kuid samasse voolusängi kuuluvad samuti näiteks Pier Paolo Pasolini «Accatone» (1961) ja «Mamma Roma» (1962) ning Ettore Scala «Inetud, räpased ja kurjad» (1976).

Teine traditsioon keskendub pigem Rooma ülevusele ja glamuurile, eelistades võttepaikadena suurlinna vaatamisväärsusi, et näidata nende foonil suurtsugu vaimude kõlbelist väiksust. Eksistentsiaalsed väljakutsed on tähtsad selleski traditsioonis, kuid siin sünnivad need igavusest ja jõudeelust. Selle traditsiooni suurim meister on kahtlemata Federico Fellini, eriti oma filmidega «La dolce vita» (1960) ja «Rooma» (1972). Kuid otsapidi kuulub samasse traditsiooni ka Michelangelo Antonioni, esmajoones filmiga «Varjutus» (1962).

Sorrentino «La grande bellezza» on mõistagi hommage teisele, glamuurse ja burleskse Rooma kujutamise traditsioonile. Kuigi Fellini mõjutusi leiab kõikidest Sorrentino filmidest, on «La grande bellezza» otsekui lõppematu ood Fellinile.

Täiesti mõeldav on vaadata seda kui katset pakkuda uus versioon «La dolce vitast», jätkata sealt, kus Marcello Mastroianni kehastatud ajakirjanik Marcello Rubini rannaliival lõpetas, paigutada kogu see poole sajandi tagune intriig Berlusconi-aegsesse Itaaliasse ja vaadata, mis välja tuleb. Kuid lisaks «La dolce vitale» laenab «La grande bellezza» terveid stseene, tegelaskujusid ja võttekohti teistestki Fellini filmidest, nagu «8½-st» (1963) ja «Rooma». Kuid Felliniga hommage’id ei piirdu, silma torkavad veel selged viited Antonioni «Ööle» 1960), Ettore Scola «Terassile» (1980), Mario Monicelli «Markii del Grillole» (1981) jne.

Pealkiri «La grande bellezza» viitab aga kõige muu hulgas sellelegi, et Rooma ilmutab ennast meile filmis veetleva naisterahvana. Pole juhuslik, et oma öistel eneseotsingutel kiindub peategelane ühel hetkel oma vana sõbra stripparist tütresse, kes kannab nime Ramona – selge anagramm Romanast ehk roomlannast. Sellest võib välja lugeda, et antiikne alma mater kangastubki Sorrentinole ennekõike kui kerglaste elukommetega narkomaanist naisterahvas.

Sorrentino on tänaseks lavastanud kuus filmi ja neist neljas mängib peaosa Toni Servillo. See võrratu koostöö ahvatleb käsitama neid nelja filmi – «L’uomo in più» (2001), «Le conseguenze dell’amore» (2004), «Il Divo» (2008) ja «La grande bellezza» – omamoodi mõttelise sarjana, kus Sorrentino mängib eri moel ja eri vaatenurkadest läbi talle olulisi teemasid, mis tiirlevad ikka ja jälle elu ja surma, patu ja lunastuse, üksinduse ja armastuse ümber. Kõik Servillo mängitud karakterid on teispool elu kõrghetki kulgevad melanhoolsed meesterahvad, kadunud aegade otsijad, osavõtmatud elu ja valivad inimeste suhtes.

Kuid õigupoolest leiab selge järjepidevuse ka Sorrentino eelmise, Ameerikas valminud filmi «This Must Be the Place» (2011) ja «La grande bellezza» vahel. Mõlemas linateoses saabub kohe filmi alguses blaseerunud peategelaste ellu murdehetk, mis sunnib neid elu üle järele mõtlema, otsima endas seda silmapilku, mil elu oleks võinud võtta teise suuna.

Mõlemad filmid ongi otsekui rännakud iseendasse, sellesse fataalsesse punkti, kus tehti viga. Kuivõrd reis on sisemine ja kujutluslik, siis on välised dekoratsioonid seda pöörasemad. Ühes filmis USA osariigid kõigis oma vastuoksustes ja veidrustes, teises kõrgklassi Rooma melanhoolne pilgar.

«La grande bellezza» moto on laenatud Céline’i romaani «Reis öö lõppu» (1932) algusest: «Reisimine, see on kasulik asi, see paneb kujutlusvõime tööle. Kõik muu on ainult pettumused ja vaev. Meie reis on üleni väljamõeldud. Selles on tema jõud.» Kuid samahästi või isegi paremini sobiks filmi juhtmõtteks romaani peategelase Ferdinand Bardamu tõdemus Ameerika haiglavoodis: «Reisimine pole muud kui selle naeruväärse tühjuse, selle väikese idiootide peapöörituse otsimine…»

*) Eelistan kasutada läbivalt filmi originaalpealkirja, sest selle eestikeelne ametlik tõlge «Kohutav ilu» on paraku ebaõnnestunud. Esiteks toob see sisse oksüümoroni, mida originaalis pole, ja annab pealkirjale sootuks teise, negatiivse alatooniga tähenduse.


Film

«Kohutav ilu»

Režissöör Paolo Sorrentino

Kinodes üle Eesti