Filmiarvustus: nümf()maani kütkes

Joe (Stacy Martin) ja Jerôme (Shia La Beouf) aktsioonis. Foto: Kaader filmist

Skandinaavia kultuuris pole naistevihkamine võõras. Nii Ibsenil, Strind­bergil, Munchil kui Hamsunil on ühel või teisel hetkel selle pintsliga sabasulgi värvitud, kas siis õigustatult või mitte, samas kontekstis on tihti mainitud ka Lars von Trieri.

Eks ta õige ole, et üheks Trieri filmide peategelaseks on kannatav naine, kellel autor laseb piinelda kõikvõimaliku ülekohtu käes, et siis inimkatsete käigus selguks, kas ohvrist saab Märter või mitte – keegi, kes suudab läbi valu jõuda mingi kõrgema teadvustasandini, mis meid kõiki selle maailma pattudest puhtaks küüriks. Kui palju Trier ise seda vintsutamist naudib, on juba igaühe enda otsustada.

Sellest lähtepunktist vaadatuna oli ootus üsna ühene, kui hakkas levima kuulujutt, et Trieri järgmise filmi pealkiri on «Nümf()maan». Ilmselt taas üks tume lugu naise psühholoogia hämartsoonist?

Avakaader tundus seda vaid kinnitavat – läbipekstud Charlotte Gainsbourg lamamas verisena tänaval poriloigus. Ometi näitas filmi järgnev käik, et «Nümf()maani» puhul võib kasutada omadussõna, mida Trier väga sageli ei võimalda: «meelelahutuslik».

Trieri naiste kõverpeegel

«Nümf()maan» on neljatunnine film, mis kommertskaalutlustel tuuakse kinno kahjuks kahes jaos. Filmi moodustab Joe (Charlotte Gainsbourg) tagasivaade oma nümfomaanikarjäärile, jutustatuna vaiksele vanapoisile Seligmanile (Stellan Skarsgård) kaheksa episoodilise lühiloo ehk peatüki vahendusel. Esimeses pooles näidatakse neist ära viis.

Filmi struktuur meenutab prantsuse kirjandust (natuke nagu Bataille’ «Silma loo» kogupereversioon) ja film ise osalt prantsuse uue laine helgemat külge (Eric Rohmer tuleb meelde). Joe seksuaalseid eneseotsinguid näitab Trier osavõtlikult ja koomikaga mitte koonerdades. Tundub, et ta on teadlikult valinud loo jutustamiseks seekord veidi õhulisema tooni.

«Nümf()maani» keskne temaatika on pärit justkui Trieri õpikust, aga siin on sellele antud uus vaatenurk. Joe on Trieri naiskangelaste kõverpeegel – ta kannatab mõnude ülekülluse käes, aga ei suuda neid ometigi nautida, sest süüme on risti jalus. Füüsilised piinad on asendatud südametunnistusepiinadega.

Joe kinnitab endale ja Seligmanile järjekindlalt, et on «paha», kasutab ümbritsevaid inimesi ära. Seligman on andestaja rollis, üritades Joed veenda, et tema käitumine on igati aktsepteeritav. Ehk kehastab Joe siinkohal Trierile nüüdisaegset kodanlikku Euroopat, kes sõdib põhjatu poliitkorrektsuse vastu kõigi tabude rikkumisega, aga konventsioonist end välja murda ei suuda sellest hoolimata.

Seligman oleks siinkohal justkui Trier ise, kes üritab valehäbis vaevlevale ühiskonnale selgeks teha, et «mittenormatiivne» käitumine on täiesti normaalne, isegi tervitatav.

Tundub, et kui Trier demoniseeris naise seksuaalsuse täielikult «Antikristuses», võrdsustades Naise metsiku alateadliku impulsiga, mida ratsionaliseeriv mees ka parima tahtmise juures oma kontrolli all hoida ei suuda («loodus on Saatana kirik»), siis «Nümf()maanis» tundub autor olevat mitmeti naise ja tema (väidetava) olemusega rahu teinud. Joe ihadeküttimine ei ole ängistav, tuha pähe raputamine mõjub pigem mängu osana.

Seksiteemasid käsitledes tundub Trier edukalt vältivat kogu Euroopa filmikunsti katkuna räsivat sotsiaalpornograafilist vaatenurka. Joe tegude taga ei ole lapsepõlvetraumat või mingit sügavat möödasuhtlemist vanematega. Armastav isa (Christian Slater) on ohutu hipi­hing, kelle hilisemas surma­stseenis peegeldub valusalt Trieri enda selginev surmahirm.

Kauge ema (Connie Nielsen) on klassikaline tundetu vanema kehastus, kellesarnaseid leiab ka näiteks Bergmani filmidest. Teatud mõttes väljendab Joe ema emotsioonikaugust ka «Nümf()maan» filmina: hoolimata erootiliselt laetud teemast on see ise selgelt didaktiline, intellektuaalne. Seksi näidatakse ekraanil, aga selle abil ei manipuleerita vaatajaga odaval moel.

«Nümf()maan» on kirjanduslik traktaat seksist, mitte seksifilm. Ühe parima ja intrigeerivama reklaamikampaania järel filmikunsti ajaloos on film ise reklaamitud lubaduse kõrval isegi suhteliselt taltsas. Tutvustava klipi ingliskeelne nimetus teaser ehk «õrritaja» on siinkohal igati sobiv, lisame siia näitlejate orgasminägudega plakatid, freudistliku topeltsulu kasutamine «o» asemel filmi pealkirjas ja võrgulehel, ning saamegi kokku täiesti ideaalse eelmängu.

Ekstaasi sellele aga ei järgne ja pigem mõjub filmivaatamise kogemus sensuaalses plaanis Seligmani ja Joe viisaka vestlusena voodi äärel. Erakordselt peen vihje nümfomaani meeleseisundile. Argielu kui pidev teaser, millest lõplikku rahuldust saada polegi võimalik. Ei saa ka meie, vähemalt mitte klassikalises mõttes.

Ja mis edasi?

Film kasutab paralleele seksi ja teiste koodide vahel, mis on kohati õnnestunumad ja kohati vähem õnnestunud. Võrdlus kalastamisega esimeses peatükis «Täiuslik kalamees» on provokatiivne ja inspireeriv, Bachi polüfoonia kasutamine ühes hilisemas peatükis toob aga oma kohmakuses meelde 1960.–1970. aastate seksikomöödiad split-­screen-montaaži ja lihtsustatud analoogiatega.

Kasutades ära fakti, et film on ingliskeelne, utiliseerib Trier taas edukalt mitut Hollywoodi peavoolunäitlejat. Sarnaselt näiteks Woody Alleniga ei hooli ta karvavõrdki nende senisest imidžist, pannes nad mängima veidi ootamatuid osi. Nii Shia LaBeouf Jerôme’i kui Uma Thurman vaimustava hüsteeriku Miss H rollis on siin oma keskkonnast väljas. Ja seda parem!

Selle arvustuse siin teeb keeruliseks fakt, et film tuleb kinno kahes osas. Poole filmi pealt on raske öelda, milliseks kujuneb tervik, kas või korduvate elementide tähenduse seisukohast (Fibonacci jada motiiv filmis jne), samuti võivad kõik siinkohal väljendatud seisukohad kokkuvõttes vastupidiseks muutuda.

Kas Trier on tõesti naistele andestanud ja oma põlisest kast­ratsioonihirmust üle saanud? Samuti jääb õhku küsimus, kas tegemist on samavõrd sisekosmost muutva filmiga, kui seda olid nii «Antikristus» kui ka «Melanhoolia».

Senise põhjal otsustades julgeks selles kahelda, aga ärge minust valest aru saage. Filmiaasta on alanud paljulubavalt ja «Nümf()maani» esimese osa lõppedes tunnen rahuldamatuse tunnet. Tahaks veel.

Film

«Nümf()maan. 1. osa»

Režissöör Las von Trier

Taani 2013

Alates 3. jaanuarist Tallinna ja Tartu kinodes