Tallinnas Nokia kontserdimajas esineb 24. mail avangardse helikeelega ja kontraste armastav popmuusik Rufus Wainwright, kes Eesti publikul lubab kiigata justkui kahe näoga teatrimaski taha – kui kontserdi esimene pool on staari sõnul mõtlikum, minoorset laadi sissevaade ta loomingusse, siis teises pooles läheb käima lõbus pidu.
Kuidas võiks kirjeldada teie helikeelt?
Mu heliloomingu juhtmotiiviks võiks olla teatraalne tundelisus – visandan teatavas mõttes muusikalisi vinjette, millest sünnib omapärane helimaastik. Töötan palju ka visuaaliga – mu lüürikas peituvaid pilte näeb igaüks oma peas, kui seda muusikat kuulab.
Kui palju on teie muusikalised mõtted ajas muutunud?
Tean, kuidas on see tehniliselt muutunud, kuid kunstilises mõttes keskendun oma viimase aja loomingu juures rohkem klaverimängule. Lihvin ja täiustan enda olemasolevaid oskusi, muutmaks neid keerukamaks ja tähenduslikumaks.
Olen pikka aega ka oma häälega tööd teinud, pööranud tähelepanu hingamisele ja tonaalsusele – nii et töötan peaasjalikult kõige põhilisema kallal. Loodetavasti on sest kasu ka, et läheb paremaks, mulle vähemalt tundub nii. (Naerab.)
Olete ka Tallinna kontserdil lubanud ise klaveri taha istuda. Miks armastate live’is esineda?
Klaveri juures võlub mind tohutu võimaluste hulk, mida see instrument pakub: see võib olla orkestrist võimsam, samal ajal mahe ja intiimne, selle kõla võib olla väga dramaatiline – see instrument suudab edukalt mu tundeid väljendada.
Mullu esietendus Manchesteri rahvusvahelisel festivalil teie esimene ooper «Prima Donna». Mis võlub teid selle žanri juures?
Esiteks on ooperimajad ühed maailma kaunimad esinemispaigad, ooperis kohtub vokaalne võimekus äärmiselt paljulubava, imepärase ruumiga, mis on vaba segavatest mikrohelidest – nii et mina pean seda kunstide olümpiaks, kui nii võib öelda.
Dirigent Esa-Pekka Salonen on öelnud, et ei näe põhjust, miks näiteks rokimeestele, kes jumaldavad Nine Inch Nailsi, ei võiks meeldida Xenakise kaasaegne helilooming.
Kuidas aga panna noored ooperis käima, seda armastama?
Ma arvan, et noored hakkavad seda aina enam hindama – popkultuur on ülehinnatud ja pettumustest tiine. Mitte muidugi kõik, ent osa inimesi kindlasti tahab kuulata vaimustavat, vokaaltehniliselt hästi esitatud live-muusikat – kust seda veel leida on, kui mitte ooperist. Tehnoloogiliselt vahendatud ja kommertsialiseerunud, meelelahutusest tulvil ilmas läheb see järjest enam hinda, leian ma.
Muidugi, eks nii ooperis kui ka popmuusikas ole läbi sajandite publiku ligimeelitamiseks kõiksugu trikke kasutatud. Kuid on oopereid, mis muutumatuna sadu aastaid vastu pidanud – järelikult on ka põhjus, miks publik neid ikka ja jälle kuulata-vaadata ihkab ning noortel tasuks ooperis samuti näha-kuulda midagi, millele ajahammas hakanud pole.
Mai lõpus saab eesti publik Nokia kontserdimajas teie esinemist näha. Kui palju te Eestist teate?
Ausalt öeldes ei tea ma Eestist suurt midagi, olen väga põnevil ja see reis tundub mulle eksootiline! Nii et loodan teie juures oluliselt oma silmaringi avardada. (Naerab.)
Kui palju teate aga Eesti muusikast? Olete näiteks kuulnud Arvo Pärdi teoseid?
Oh, muidugi, tänan meelde tuletamast! Muidugi olen ma Pärdi heliloominguga tuttav, armastan seda väga.
Milleks peaks aga publik teie kontserdil valmis olema?
Kontserdi esimene osa on pühendatud mu vastilmunud plaadile «All Days Are Nights: Songs For Lulu», see muusika on kurb ning nõuab tõsist süvenemist – palun seetõttu inimestel mu lavaloleku ajal laulude vahel ka mitte aplodeerida.
Teises osas läheb aga käima lõbus pidu, laulan ja viskan nalja. Nii et helgus ja kurbus käivad sel kontserdil käsikäes.